Ja mitte minutitki vähem

 Eile oli meil elektrikatkestus, plaanilised hooldustööd. Eks neid ole ennegi olnud, aga mitte nii pikalt, kella 10-15. Tütar veel arvas, et nagunii saavad varem valmis, aga ei minutitki vähem. Isegi kauem läks.

Mind ajab iga rutiinist erinev päevakava närvi ja nii ka seekord. Kuna mu uni on ettearvamatu, siis polnud ma kindel, kas jõuan kohvi teha ja hommikusööki süüa enne, kui elekter kaob. Samas, mõnikord magan kella 12-ni, kui vahepeal öösel üleval olen.

Hakkasin siis plaani pidama, et kuidas ma selle elektrita aja üle elan. Nagu me teame, midagi ei saa teha, ainult raamatut lugeda. Kahjuks raamatukogust laenutatud raamat oli just läbi saanud. 

Aga no söömise mure ikka kõigepealt. Siis tuli mul meelde, et mul on ju kriisihirmus ostetud gaasipliit, mis peaks olema isegi ballooniga ühendatud. See tuleks panipaigast kusagilt kola seest välja otsida ja mure murtud. Lisaks hoiatasin tütart, et võib-olla tulen tema juurde lõunat sööma. Või siis hommikusööki, ja lõuna söön kusagil kohalikus söögikohas. Meenus, et bensukast saab ju ka kohvi ja pirukat, kui hommikusöögi maha magan. Nende mõtetega suutsin oma ärevuse niipalju maha rahustada, et jäin magama.

Tegelikkuses läks nii, et ärkasin 9.30, tormasin kiiruga kööki ja sain oma hommikusöögi söödud. Siis läks elekter ära ja mina läksin uuesti magama. Kui ärkasin, hakkas söögimõte mind jälle piinama. Mis rõõmu minu eas enam on, kui süüa ka ei saa. Oleksin võinud endale mingi võileiva teha, aga tahtsin sooja sööki. Inimene tahab ikka seda, mida ta parajasti saada ei või. Kaalusin siis kuhugi välja sööma minekut. Aga oh häda, nagu ikka hommikul, olid mu juuksed padja peal rähklemisest "kortsus", oleks vaja koolutada, et kõlbaks inimeste silma alla minna. Koolutaja vajab jälle elektrit...

Tegin siis juukseid kammiga märjaks ja silusin, niipalju kui sain. Ja läksin tütre juurde. Kedagi polnud kodus, aga söök pliidi peal oli soe. Tõstsin siis endale ette, nagu kolme karu muinasjutus ja kui kõht täis, tuli ka pererahvas koju. Muidugi olid nad koeri jalutamas.

Imestate ilmselt, et õige nüüd asi, millest suurt numbrit teha. Aga tegelikult, me oleme linnamajades elektrist nii sõltuvad, et kui seda pole, jääb elu seisma.

Telefon siiski töötas ja mulle tuli sõnum, et raamatukogus on mu järjekorda oodanud raamat tagasi toodud. Läksin  ja tõin ta ära. Kui koju jõudsin, oli elekter tagasi, signalisatsioon lõugas, nagu see alati reageerib voolukatkestusele. Hakkasin siis raamatut lugema ja eks ma jagan järgmine kord teiega muljeid.  See on üks kõmuline raamat, mida ma mingil juhul endale ei ostaks, aga huvi pärast vaataks, mis seal sees on.