Täna oli mu elus üle pika aja päev, kui ma hommikul ärgates tundsin ennast väljapuhanuna ja õnnelikuna. Päike paistis ja kõik tundus võimalik. Ma olin vältinud öiste ärkamistega seotud kiusatusi uue une meelitamisesks pisut süüa või juua. Mõnikord see abinõu aitab, aga mõnikord teeb asja hullemaks. Nagu näiteks eelmisel ööl pärast ärkamist ja suutmatust ja uuesti uinuda, sõin võileiva. Mis umbes poole tunni pärast viskas üles kurku koos valusa happesähvakaga. Reflukshaigus. Mul on rohud ja sain sellest mõne aja pärast jagu. Aga uuesti magamajäämine võttis aega. Kui ma ei libastu öise söömisega, ja kui uni on saabunud õigel ajal, võin hommikuks kokku saada päris normaalsed unetunnid, kuigi vahepealsete ärkamistega
Selline hommik oligi täna. Päike paistis, mul oli rikkumata isu ja hommikusöök oli mõnus. Kuidas ometi seda kena päeva ära kasutada? Koristamise olin eile teinud, see andis vabad käed. Minna basseini ujuma, kus ma vähemalt 6 kuud polnud käinud? Pärast Toomase surma oli raske sundida end sinna minema, kus muidu koos käisime.
Aga täna tundus see täiesti hea mõte, saaksin liigutada puusa ja põlve, ilma raske koormuseta. Mõeldud-tehtud! Pakkisin asjad ja läksingi.
Mulle tundus, et vastuvõtulaua tütarlaps tundis mu ära, kuigi polnud kaua käinud. Sain oma pensionäri pileti koos sauna kasutamise võimalusega.
Noh, see oli küll ilus algus, aga esimene pääsuke ei too veel kevadet. Esimest korda üle pika aja ma ei suutnudki oma tavapärast kilomeetrit ära ujuda. Tulemuseks jäi 900 m, kui tundsin, et puus jääb valusaks ja ise väsinud. Edasiste treeningute käigus on arenguruumi.
Aga materjali unistamiseks pakkus see käik ka. Ujusin ühel rajal kahekesi ühe minuvanuse härrasmehega. Niisama mõttemänguks kujutlesin, et ta on mu kaaslane (nagu Toomas), kellega tulime koos ujuma. Kahjuks seda oli raske ka fantaasias uskuda. Siis kujutlesin, et kui me järgmisel pühapäeval jälle basseinis kohtume, siis ta tunneb mu ära ja teretab. Või lausa alustab vestlust...
Unistamist ei keela keegi ja kui see unistus mind järgmisel pühapäeval innustab ujulasse minema. siis on ju hästi. Isegi kui ma enam ei kohtu oma "peikaga". Usk võib kaduda, aga lootus jääb. Et ka minu jaoks on kuskil keegi..
8 kommentaari:
No igast fantaasia hakkab jooksma. Basseinis juhuslik krooli- (või miks mitte ka konna-) tõmbe puudutus, saunalaval leili ühisnautimine, autod kogemata kõrvuti pargitud.... :)
Herr Konn, otse loomulikult ujun ma Konna-stiilis. Esmakohtumisel olin ma ettevaatlik, piirdusin vaid pilgukontaktiga. Kui saatus meid veel kokku viib, siis kindlasti teen kerge puudutuse käe või jalaga ja vaatan, kas avaldas mõju. Saunaga on kehvasti, meil on naiste ja meeste saun eraldi, sealsed vallatused on välistatud.
"...viskas üles kurku...valusa happesähvaka..."---hmm, kae perra, on teistelgi juhtunud, nendin ma nüüd poolrõõmsalt. Et kui teistel kaaa, siis polegi "surmaeelne tõbi". Ja tuju läks paremaks!:D
Tore, kui sain kellegi tuju paremaks teha :)))
See reflukshaigus ei ole jah surmatõbi. Mao sulgurlihas on vanusega lõtvunud ja laseb maohappel või ka toidul kurku tõusta. Seetõttu peab arvestama, et söömisest oleks piisavalt aega möödas, kui tahad kas pikali heita või teha mingit tööd, mis nõuab kummardamist. Kõige rohkem kahju on ilma jääda mõnusast tukastusest, mis täiskõhuga peale tuleb :(
Mõnus tukastus peale einet on võimalik - hangid rannatooli või -kušeti, mille seljatoe kallet on võimalik reguleerida.
Igal juhul tagasi ujulasse! Kui pole seda võluvat härrat, siis on mõni teine, kes silma rõõmustab.
Ei soosinud tähtede seis täna ujulasse minekut. Kõik oli kehv, nii uni, tervis kui ilm. Pealegi oli vaja jõulutulesid üles panna. Las see härra vaatab muudkui ukse poole, et kas ma juba ei tule. Siis hindabki järgmine kord mu kohalolekut kõrgemalt :)))
Wise woman! :)
Postita kommentaar