Jah, aasta vahetus juba 8 päeva tagasi ja nagu kombeks, pole head uut aastatki enam sobilik soovida. No uus on see aasta siiski, ma pole seda aastanumbrit veel kusagil kasutanudki. Eks varsti tuleb arveid tegema hakata ja siis tuleb hoolas olla, et vana numbrit ei kirjutaks.
Aastavahetus oli päris lahe. Kui sõbrannaga valisime, missugusesse restorani minna, siis tegelikult ma ei teinud mingit eeltööd, mis see endast kujutab. Selgus, et täitsa hästi läks. Esiteks, ei asunud see meie bussi lõpp-peatusest kaugemal kui 500 meetrit, mis minu haigele puusale oli väga sobiv. Teiseks, Moon on Michelini tärniga restoran, mis tähendas, et toidud olid väga peened ja head. Kahju, et menüüd üles ei kirjutanud, aga maitset see nagunii edasi ei annaks. Saladuseks oli jäetud, mis meelelahutus meile nugade-kahvlite klõbina vahele pakutakse, aga see oli ka äge. Tantsutüdrukud andsid õhtule sobivat sära ja särtsu. Saal oli pilgeni täis ilusaid ja väga pidulikult riietatud noori inimesi. Eks kavas oligi kirja pandud, et dresscode on "black tie". Igaks juhuks kontrollisin üle, mis see tähendab. Enamus mehi oligi smokingus ja naised pikkades õhtukleitides. Me sõbrannaga panime ka oma parimad riided selga, aga muidugi polnud need nii uhked, kui teistel. Samas ei tundnud me ennast ka tuhkatriinuna.
Nagu meil plaanis oli, lahkusime peale õhtusööki ega jäänud diskole. Nii jõudsime me mõlemad viimasele koju viivale bussile ega pidanud aastavahetuse kallist taksot tellima.
Kuna olin kodus üksi, siis ostsin endale väikese shampuse, et ikkagi kombekohaselt uut aastat vastu võtta ja naabritega klaase kokku lüüa. Selle lahtikangutamine oli tükk pusimist, aga kinni ta ei jäänud. Naabrid olid kodus, aga klaasidega välja nad ei tulnud, nagu eelmisel aastal. Teine naaber küll tuli õue koos pruudiga ja nii sain esimese head uut aasta soovi meesterahvalt. See pidi õnne tooma. No loodame. Ka peika saatis kohe pärast keskööd uusaasta soovid sõnumiga teele. Kusjuures olime eelmisel aastal oma vestlustega jõudnud niikaugele, et ta lubas mul endale külla tulla, kui ma ette teatan, et ta elamise ära jõuaks koristada. Praeguse külmaga ma seda teekonda ette ei võta, aga ikkagi suur edasiminek meie suhetes. See tuli nii, et kurtsin, et mu auto aku hakkab tühjaks saama ja oleks hädasti vaja pikka sõitu teha. Ja lisasin, et kui tema mind külla ei kutsu, siis otsin kellegi teise, kellele külla sõita. Tema vastas traditsiooniliselt vaid tõstetud pöidlaga. Siiski mõtles ta vist asja üle järele ja paari päeva pärast tuligi sõnum, et võin tulla küll.
Telekast vaatasin ainult kontserti, teisi saateid vaatasin hiljem järele. Midagi eriti head kavas polnud, aga siiski mõni asi oli päris naljakas. "See aasta kõlab tuttavalt" oli naljakam kui Gaute Kivistiku naljad. Jan Uuspõllu röst oli omapärane. Naljakas väga ei olnud, aga lahe oli vaadata, kuidas Uuspõld stoiliselt talus enda mõnitamist. Ega ta võlgu ka ei jäänud, kui omakorda teisi hakkas kritiseerima. No näiteks ütles ta, et Maimik on nagu Temust ostetud Mart Laar. Või miks tema ei hakka kusagil keldris stand-up komöödiat tegema nagu teised röstijad, sest seda peavad tegema need, kes lavakasse sisse ei saanud.
Vana aasta kohta kokkuvõtet tegema ei hakka, olulisemad hetked on nagunii blogis juba kajastatud. Meenutasin, et sai ikka mitme toreda inimesega kohtutud, vanade maalikaaslastega näitusel ekstra meie jaoks korraldatud giidituuril ja ühel kontserdil käidud. Suutsin ka Võrumaal sugulase juubelil ära käia. Aga muidu iseloomustas mu aastat väljend kurbuse kolmnurk. Selline oli ühe filmi pealkiri ja see jäi mulle kuidagi peas ringi ketrama. Kolm kurba nurka on mu tervis, meeleolu ja mure lähedaste pärast. Loodame, et uuel aastal muutub midagi paremuse poole.
