Suvi!

Lõpuks ometi on suvi ka meitele jõudnud!


Päikene paistab ja loodus lokkab, ka minu aias.

Roosid õitsevad nagu meeletud, ei jõua äraõitsenud õisikuid nii kähku ära lõigata, et üldmulje ilusam oleks.

Uued silmarõõmud on oma esimesed õied lahti teinud:

Judy Garland, kes tuli kadunud Brandy asemele

ja Ashram (mõlemad Juhani juurest), kes asendab välja läinud Goldelset. Tema õis on püsinud väga kaua ja pole oma ilu kaotanud. Flora Danica aga, mis on samuti uus taim, näeb välja hoopis nii (mul olid sordid sassis):

Uued Hansaplanti päevaliiliad (Bauhofist) on väga heas tervises taimed ja näitavad kauneid õisi juba esimesel aastal.

Imekaunis "Strawberri Candy"

ja sügavtume "Dragon Lore".

Vanadest olijatest on täisõies "Sabine Baur", aga teised päevaliiliad on ka kohe lahti minemas. Nüüd on käes see aedniku "palgapäev", mida aasta aega oodatud :D

Mitte hea, vaid väga hea

Tartu Kunstimaja suures saalis on kuni 27.juulini avatud Imat Suumanni maalide näitus. Ja see pole mitte lihtsalt hea, vaid väga hea näitus :D

Avamisele ma ennast pressima ei hakanud, sest arvasin, et Tartu parima kunstniku austajaid tuleb sinna ilma minutagi hulgim. Külastasin näitust kolmapäeval, kui mul oli pool tundi vaba aega enne juuksurisse minekut. Ühest küljest oli see valearvestus, sest nii hea näituse vaatamiseks ja piltidesse süvenemiseks kuluks rohkem aega. Aga mul oli nagunii plaanis oma sõpradega koos seda uuesti vaatama minna ja see oli nagu eelluure. Teisest küljest aga selgus, et see oli suurepärane aeg, kuna juhtusin näitusesaali samal ajal kunstniku abikaasaga, kes oma tuttavatele rääkis lahti iga pildi tagamaad. Teretasin ja ütlesin, et kuulan ka nende juttu, kui tohib.

Sain teada, et paljud pildid on pärit erakogudest, kusjuures üks kuulub näiteks Andrus Ansipile. Seepärast ma neid varem polnudki näinud. Vasakpoolse saali keskel olev pilt "Park" on aga Imati kingitus oma naisele ja maalitud aastaid tagasi, kui nad kohtusid. Ka mulle tundus see pilt natuke teistsugune, mitte niisuguse läbitunnetatud koloriidiga nagu hilisemad maalid. Nagu Kersti ütles, et kunstnik poleks seda algusaegade pilti näitusele tahtnudki panna, aga ega ta naist keelata ka ei saanud ;) Tema jaoks on see pilt väga sügava emotsionaalse laenguga ja minu arust on emotsioonide tekitamine ju kunsti üks põhilisi ülesandeid :D Lisaks annab see hea võimaluse võrrelda, kuidas kunstnik on ajaga arenenud.

Uuem looming on Tartu-aineline. Plakatil eksponeeritud maalil on esiplaanil vana Toomkiriku makett, mis välja pandud TÜ Ajaloomuuseumis. Imat Suumann olevat seda vaatamas käinud ikka palju kordi ja saigi sealt aegade hämarusest inspiratsiooni oma teosele. Muide, seal pildil õhus olevat Dudajevi lennuk. Kas kui kummardus ühele kuulsale kunagisele tartlasele või meenutus nõukaaegsest Tartust kui sõjaväe tõttu kinnisest linnast. Näitusest ja piltide tagapõhjast on oma tänases Tartu Postimehes ilmunud arvustuses rohkem rääkinud Enriko Talvistu.

Igatahes on see näitus minu arust parim, mida Kunstimaja suure saali seinad viimastel aastatel näinud on. See taastas minu usu, et ka kaasaegne kunst võib olla hea. See ei pea tähendama ainult mingit imelikku katlamaja torustikku meenutavat sügavmõttelist jampsi nagu maikuu ekspositsioonis neidsamu kolme saali täitis ;)

Imat Suumann on ju samuti kaasaegne kunstnik, aga sealjuures ka ajatu. Tema töödes seguneb vana hea Pallase värvitunnetus, väga isikupärane vaatenurk maailmale, hoolega viimistletud oskused ja muidugi suur anne. Kui vähegi võimalik, siis võtke aega, minge näitust vaatama ja veenduge ise.

Mõned pildid näituselt:

Keit ja tema "süü"

Keit-Pentus-Rosimannus kirjutas tänases "Postimehes" südantlõhestava eneseõigustuse, kuidas kuri ajakirjandus teda asjata pikalt vintsutanud on ja mõistnud süüdi asjades, mida ta pole teinud. Nagu ta ütles, tema ainus "süü" on see, et ta on oma isa tütar. See osa loost ongi inimlikult mõistetav, et tütrel oli valus vaadata isa murdumist ja haigestumist firmat tabanud murede ja raskuste tõttu. Iga hea tütar tõttaks appi, vaataks üle raamatupidamise ja püüaks päästa mis päästa annab, vahetaks meile raamatupidajaga ja otsiks lahendusi. Aga mitte kõik abinõud pole kõrge poliitiku jaoks sobilikud või eetiliselt vastuvõetavad, kuigi juriidiliselt võib asi tunduda JOKK.

Ministriproua tunnistas, et ta on siiani kõik süüdistusi talunud vaikides, ennast kaitsmata, aga nüüd, kus kohus ta süütuks tunnistas, räägib ta lõpuks "kõik" südame pealt välja. Selline lähenemine juhtunule oleks olnud mõistlik ja isegi lugupidamist vääriv, kui see praegune pikk kirjatükk oleks sisaldanud keeruliste asjaolude ja tegeliku olukorra tagamaade ausat lahtiseletamist. Aga rääkida üle seda, mida me nagunii teame, ja millest ka kohus lähtus tema õigeksmõistmisel, pole ju mõtet. Kahju sinu mainele on nagunii sündinud, järgmiseks peaministriks sa enam saada ei või, milleks nende pooltõdedega vehkida. Kui tõtt rääkida ei julge või ei saa, siis ole parem vait. JOKK ja kogu moos :D

Eks ma laon nüüd välja, missugune oleks minu arvates pr. Pentuse kui oma isa tütre lugu, mis tunduks tõesena. Isa oli lihtne autojuht, aga ta poliitikust tütrel oli mõjukaid tutvusi. Kas oli isal endal ambitsioone saada ettevõtjaks, või pani tütar koos väimehega talle selle mõtte pähe, see polegi oluline. Võimalik, et firma käivitamiseks ja autode ostuks vajalikud laenud aitas noorem põlvkond välja ajada. Minu arust pole selles midagi imelikku, me kõik aitaks oma vanemaid samal viisil (kui meil oleks tutvusi). Aga võib-olla oleksid pangad tookord isegi ilma tutvusteta olnud sama lahked. Oli kuidas oli, bisnes võis pihta hakata.

Jama saab alguse sealtmaalt, kui äri hakkas viltu kiskuma ja tekkisid võlad. Sedagi võib juhtuda igaühega, eriti kui ostetud on liiga kallilt ja loodetud äritegevus ei too piisavalt sisse, et laene maksta. Võib-olla oli viga ka selles, et firma rahaasju ei aetud korrektselt. On üsna levinud praktika, et need, kel oskusi ja võimalusi, üritavad pankrotist nii välja tulla, et ise päris paljaks ei jääks. Kuidas see pankrotipesast vara välja kantimine toimuda saaks, kui nii majadel kui autodel on laenu katteks tõkendid ja hüpoteegid peal, mina ette ei kujuta. Aga seda on tehtud ja ilmselt tehakse veel. Vaevalt et lihtne autojuht seda oleks osanud, aga noorpere Rosimannusel ilmselt oli vastavaid tutvusi. Nii püütigi juristide abiga teha nii, et hundid söönud, aga lambad terved. Et firma läheb küll pankrotti, aga varad jäävad teise firma all alles ja kahju jääb pankade kanda (need ju nagunii rikkad kui kröösused). Esialgu tundus, et see skeem läkski õnneks, võlausaldaja pidi leppima, et varatust firmast pole enam võimalik raha tagasi saada. Kui tegu oleks tavalise pere või firmaga, siis võimalik, et sellega see lugu olekski lõppenud. Aga ministri või poliitiku pere tegemised on kõrgendatud tähelepanu all ja leidus "õelaid" inimesi, kes juba unustatud kahjunõude üles kaevasid ja esitasid kohtusse hagi perekond Pentus-Rosimannuse ja Autorollo asju ajanud juristide vastu, kelle teadlik tegevus kahjustas võlausaldajate huve.

Loomulikult sekkus asjasse ka ajakirjandus ja meie tubli naispoliitik Keit tõmmati selle skandaali sisse. JOKK seisneb selles, et kuna ta polnud otseselt firma juhtimisega seotud ega andnud kuhugi allkirju, siis teda ei saa kohtulikult süüdistada firma pankroti põhjustamises ega varade peitmises. Aga oleks täiesti naiivne arvata, et ta ei teadnud, mis toimus või kuidas firma varasid liigutati. Jah, teadmist on raske tõendada ja selle eest kohtus süüdi ei saa mõista, aga üks kõrgel positsioonil poliitik ei saa sellist sahkerdamist oma peres lubada, isegi kui ta otseselt ise ei osale. Eks muidugi loodeti, et see välja ei tule...

Mul oli kogu selle loo ajal Keit Pentus-Rosimannusest tõesti kahju kui inimesest ja poliitikust, sest selle loo suure kella külge panekuga püüti kahtlemata tema positsiooni õõnestada. Temasugust võimekat naispoliitikut oleks tegelikult riigitüüri juurde hädasti vaja ja kurb, kui see viga tema edasisele karjäärile kriipsu peale tõmbab. Aga seda tema eneseõigustust lugedes mu kahjutunne vähenes, sest sellise jutuga astub ta täpselt sama reha otsa, mis Rein Lang. Süüdistab ajakirjandust, et see tegeles nuhkimisega ega tunnista kordagi, et tema või ta perekond on midagi valesti teinud. Proua Pentus-Rosimannus läheb vaikides mööda asjaolust, et keegi sai isa firma pankroti ja selliste kahtlaste rahaliigutamiste tagajärjel kannatada ja jäi oma rahast ilma. Niimoodi ennast süütu kannatajana esitledes lunastust ära ei teenita, kulla Keit :P Kusjuures salapäraselt haihtus ikka väga suur summa. Kui vastab tõele, et suurimaks võlausaldajaks on Kredex, siis seda hullem, on ju tegu riigi rahadega, mille jagamine või kaotsiminek ühe ministri perekonna firmas on äärmiselt tundlik teema. Ja rumalal poliitikul, kes olukorra tõsidust adekvaatselt hinnata ei oska, pole kõrgetele ametikohtadele asja M.O.T.T.

Maksuameti naljad

Tegelikult muidugi Maksuamet nalja ei tee ega mõista. Kõik, millega ta ettevõtjaid hirmutab ja ähvardab, on mõeldud surmtõsiselt. Ja kui tema karistav käsi ei taba sind praegu, võib juhtuda, et sul tuleb vastust anda ka seitse aastat vanade pattude eest. See jutt on nö. taustainfoks neile, kes seaduste rakendamistega kursis pole. Igasuguse deklaratsiooniga kasvõi päevakese hilinemise eest võidakse praegusel ajal karistada, isegi siis, kui maks ise on makstud. Kuna tean juba ammu, et parem karta kui kahetseda, seega olen püüdnud seaduskuuleka raamatupidajana kõik asjad pigem varem kui hiljem ära vormistada, et jama poleks ega tuleks.

Nii ka seekord. 1. juulist hakkab kehtima uus töötajate registreerimise kord, mille järgi iga firmas töötav inimene, ka ajutine või tasuta abiline, peab olema enne töö alustamist Maksuametis registreeritud. Kuna polnud selge sõnaga öeldud, et kas varem tööle võetud töötajatest peaks seal ka kuidagi teatama või nende staatust kinnitama, tahtsin kindluse mõttes seda nimekirja üle kontrollida. Loen seda pikka ja paljusõnalist juhendit ja sain aru, et e-maksuameti menüüs peaks nende toimingute juurde minekuks olema valik "töötajate registreerimine". Minul seda kusagilt ette ei tule. Miks? Edasi uurides jõuan sellise määratluseni, et neid e-maksuameti kasutajaid, kes on "raamatupidaja õigustega", ei pea uuesti volitama seda registrit kasutama ja järeldasin sellest, et küllap on mind juhatuse liikme poolt maksuameti kasutajaks vormistatud kuidagi teisiti ja vaja oleks mu volitusi uuendada või muuta. Lähen siis juhataja juurde ja palun mind raamatupidajaks vormistada. Ka tema ID kaardiga ei tulnud seda registrit ette. No mis värk on?

Ei jäänudki muud, kui helistasin Maksuameti infotelefonile, et miks me registrit vaadata ei saa. Vastuseks kuulsin, et see on võimalik alles homsest ehk 1.juulist. Mis nali see nüüd on? 1.juulist hakkab seadus kehtima, register peab korras olema, aga seda ei saa korrastada enne 1. juulit!!! Praegu on suvi, inimesed (ka raamatupidaja on inimene) puhkusel, aga kõik olgu just selle ja ainult selle kuupäevaga ordnungissse aetud. Kui see ei ole nali, siis mis see on? Jõudemonstratsioon? Ajalehtedest olen lugenud, kuidas Maksuameti eriüksused 1.juulil stardivad nii ehitusplatsidele kui ka teistesse "kahtlastesse" ettevõtetesse, et tuvastada registreerimata töötajaid. Samas ei anta mingit aega seda registrit korrastada ega uute nõuetega vastavusse seada.

Meil pole tegelikult probleemi, väike ettevõte, vähe töötajaid, kes kõik on Haigekassas kenasti arvele võetud ja mina pole puhkusel. Homme vaatan registri üle ja lisan selle ajutise asendaja, kes suvekuudel valvuritele puhkust annab. Aga seda segadust, mis suuremates firmades valitseb, ma endale ette kujutada ei taha. Üks ütlemine on et segases vees on hea kala püüda :P Kas Maksuamet on sellise ülemineku uuele korrale nimelt niimoodi korraldanud, et saaks lõpuks kiirelt ja halastamatult trahvida neid, keda siiani üksnes kahtlustanud on?

Viimase aja poliitilised ja seadusandlikud käigud tunduvadki mulle nagu operatsiooni "kulakute kui klassi likvideerimine" kordusena. Vanemad inimesed ehk mäletavad neid omaaegseid aktsioone, kuidas lautades lehmi üle lugemas käidi jms. Tol ajal loodeti pärast kulakute likvideerimist ühismajandite hiilgavale arengule ja kuhu see majanduse viis, oleme korra näinud. Aga millele loodetakse tänapäeval, kui riik üha enam ja enam on hakanud ettevõtjaid kohtlema potentsiaalsete petturite ja vaenlastena?

Hüvasti, kevad!

... ja tere, suvi! Mitte tere talv või tere sügis,nagu eelmise nädala ilma järgi tunduda võis :D

Täna kell 13.51, kui suvi algas, säras päike ja mees jõudis vihmavahel mitte üksnes hobuse (murutraktori) selga hüpata, vaid muru lausa ära niita. Loodame, et see on hea märk :D

Kõigepealt olid lumikellukesed ja märtsikellukesed, lausa enne ametliku kevade algust 15.03

Siis tulid silma rõõmustama varased tulbid 1.05

Nartsisse oli sel kevadel vähevõitu, ilmselt sügisvihmad mädandasid sibulad ära

Hilisemad tulbid 15.05

20.05 iluõunapuu täies õies

Sel aastal oli esmakordselt täisõites punane kastan 28.05, varem oli tal vaid mõni üksik õis olnud

1.juunil õitsesid nii varane päevaliilia kui karikakrad. Sellekevadise umbrohuvastase võitluse käigus said karikakrad peenralt koos naatidega välja juuritud ja kavatsesin neid uuesti külvata. Seda rõõmsam olin, kui nägin, et nad olid ise endale leidnud uue koha peenramaa ja mändide vahel. Selle kitsa riba jätsimegi nüüd trimmerdamata, las nad õilmitsevad seal rahus.

Roosad pojengid puhkesid palavuse tõttu samal ajal varaste tumepunastega 06.06, mille õied üldse püsisidki vaid paar päeva.

Valged pojengid õitsevad jätkuvalt, neil on nii palju õisi, et sain võtta juba kolmanda vaasitäie. Missugune lõhn! Uus sort õrnroosa pojeng pole veel lahti läinud.

Roosad ja punased lupiinid hakkasid õitsema 28.05, aga kuna nad olid kasvanud sel aastal nii kõrgeks, siis pidin punase ümber tõstma tahapoole, muidu oleks ta uue tulipunase floksi "miss Mary" ära varjanud. Eks ta vaeseke põdes seda jõhkrat liigutamist õitsemise ajal, aga tundub, et jääb ikkagi ellu. Teised vanemad floksid on samuti ebanormaalselt pikaks veninud sel kevadel, mulle täitsa rinnuni.

Sinised kannikesed on ühed tänuväärsed lilled, nad alustasid õitsemist mai lõpus ja jätkavad siiani tublilt.

Päikeselisele peenrale tõstetud hosta "Elegance" hakkas juba varakult õitsema 14.06. Kuigi hostasid ju õite pärast ei kasvatata, on selle sordi õis üpris kaunis.

Iirised olid nirud sel aastal. Kevadel olid neil lehtede peal mingid satikad, aga ma ei saanud kohe neid mahti pritsida. Arvasin, et ega see õitsemist ei mõjuta. Kas sel või mõnel muul põhjusel olid varred lühemad kui tavaliselt ja õied samuti nõrgemad. Pärast pritsimist õitsema hakanud "Bronze Charm" õied olid korralikumad. Selle ma ostsin 2 aastat tagasi ja ootasin väga tema õisi, sest eelmisel kevadel ta ei õitsenud, nagu teisedki iirised.

Esimest korda õitseb must leeder "Eva"

esialgu kahetsesin, et sai vale sort valitud, aga õitsedes on ta imeilus.

Mu vana hea veigela "Red Prince" on kaunis nagu alati. Järgmisel kevadel tuleb vist oksi tagasi lõigata.

Roosa veigela kaugemalt vaadates nii muljetavaldav pole, aga ligidalt on ta õied väga õrnad ja armsad.

Kukekannused on sel kevadel samuti väga pikaks kasvanud. Eelmisel kevadel olid nad poole lühemad, nüüd peab vist neile uue koha otsima. Nende vahelt paistab vahepeal kaduma läinud verev sõrmkübaralill, mis hakkas üllatuslikult õitsema juba juuni alguses. Muidu peaks ta õitsema juuli-august. Selle taime väljamineku muret aiandusharidusega naabrinaisele kurtes sain targemaks. See on kaheaastane lill, ja seejärel lähebki välja. Aga samas ta külvab ennast ise, tuleb lihtsalt vaadata, et uusi poegi välja ei rohiks. Nüüd taipasin vaadata, oligi väike uus taimehakatis kõrval. Vanadest tundub üks olevat 1.aasta taim ja teine 2.aasta oma. Igatahes eelmisel aastal oli mul vaid 1 taim.

Raudrohi "Paprika", mis eelmisel aastal oli pisike puhmake, oli nüüd järsku nii suureks paisunud, et jagasin ta lausa kaheks. Kumbki pool õitseb rõõmsalt ja lopsakalt edasi.

See kollane umbrohuna paljunev lill on mitmel aastal olnud ainus jaanipäevane õitseja, sellepärast teda hoiangi. Mis ta nimi on või kust ta sain, kahjuks ei mäleta.

Ka esimesed roosid on lahti. Neid, mis sel kevadel ostetud, ma ei arvesta, sest nad on kasvuhoonest tulnud, aga vanadest õitseb "Ingrid Bergman", kohe on minemas "lavanglut", "Karen Blixten" ja "Travemünde". Möödunudaastane esimene õitseja "Brandy" läks pärast tagasilõikamist välja.

Garaazis ületalve peetud pelargoon on nii uhkeks ja suureks kasvanud, et mõtlen, kas peaks ta suuremasse potti istutama.

Tee ometi midagi!

Nii ütlesin ma täna hommikul väga tungivas ja närvilises toonis mehele. Ja ta tegigi, kuigi algul arvas, et mis temagi oskab selle jamaga ette võtta. My hero :)

Alustame algusest. Reede hommikul kuulsin saunaruumist imelikku häält. Ei saanudki aru, on see linnu või hiire tekitatud või kust see tuleb. Mul polnud ka mahti rohkem oma pead vaevata, oli reede ja kolmeteistkümnes, lisaks veel täiskuu ja mul oli kavas minna tegema oma aasta raskeimat käiku, surnuaiatuuri, mis sisaldas kohtumist vennaga. See omakorda tähendas sukeldumist tema murede ja probleemide maailma, otsustamist, mida ja kuidas talle abi pakkuda ja mille suhtes süda kõvaks teha. Mõtlesin küll, et ehk oleks õigem mõnel teisel päeval sõita, aga mul oli söögikraam ostetud ja ilmaolud tundusid reedel Võrumaal paremad olevat kui nädalavahetusel.

Aga tagasi sauna saladuste juurde :D Täna hommikul polnud säutsumine vaibunud, vaid veelgi kõvemaks läinud ja ma ei kannatanud seda enam välja. Nii lendasingi mehele peale, et "tee ometi midagi!" Mees hakkas asja uurima ja leidis, et hääl ei tule mitte korstnast ega seina vahelt, vaid ventilatsioonitorust. Kruvis siis selle katte maha ja hõikas mulle, et tule vaata, mis siin on.

Selle käigus kukkus põrandale prahti, seina peale linnusitta ja kaas ise oli ka sellega kaetud.

Seda kõike nägin ma alles hiljem, sest kui mees ütles, et näe, mingi koib paistab, siis ei julgenud ma ligigi minna. Mees asjatas siis ise, käskides mul tuua taskulambi ja pika joonlaua. Lõpuks kutsus mind appi, et kinni püüda põrandale pudenenud linde. Ma ei suutnud ka selles teda aidata, sest rapsiv poolsurnud lind ajab mu paanikasse. Mees sai kätte algul ühe ja hiljem ka teise, kes oli pugenud saunaahju alla ja viis nad õue.

Need olid lennuvõimetud linnupojad, sest hull emalind oli pesa teinud sellesse ventilatsioonitorusse, mille pikkus saunaruumist välja oli umbes 2 meetrit.

Mõlemad suutsid küll liikuda, aga vaevalt neist elulooma saab. Linnupoja nokk oli veel lapik ja nagu mees teadis, oleks tal veel tükk aega kasvada vaja, enne kui ta iseseisvalt süüa hankida saaks. Kurb oli neid armetukesi vaadata ja korraks käis peast küll mõte läbi, et kasvataks nad kuidagi suureks. Aga selle plaani heitsime kõrvale. Esiteks ei oska nad veel ise oma nokaga süüa ja teiseks, linde on meil ümbruskonna võsas nii kohutavalt palju, et ise veel kaks tükki juurde kasvatada tundub lausa jabur. Võib-olla on neil võimalus ellu jääda, sest mingid linnud hakkasid nende ümber sebima, ehk annavad neile süüa. Aga õhtul luusivad siin naabrite kassid ringi... Egas midagi, las looduslik valik teeb oma töö.

Siiski olen ma siiamaani shokis selle leiu üle. Uskumatu, kuhu linnud oma pesa suudavad teha. Samas polnud me mingit säutsumist varem kuulnud, kuigi pojad olid ju päris suured. Üks seletus on, et nende ema suri ja nad jäid nälga. Nimelt leidsin ma reedel maalt tagasi tulles lillepeenrast linnulaiba. Teine võimalus on, nagu mees arvas, et pesa polnudki mitte päris sauna ventilatsiooniava peal, vaid palju ligemal välisseinas olevale õhu väljumisavale. Poegade omavahelise olelusvõitluse tagajärjel lükati need kaks nõrgemat pesast välja ja nad koperdasid mööda toru kuni teise otsa. Oli kuidas oli, täiesti jube kogemus. Luuki me kinni ei kruvinudki ja valvame, ega mõni uus poeg veel välja ei tule. See toru ei lähe luugiavast mitte otse ülespoole, vaid keerab kohe laega paralleelseks. Sealt kaugemalt ei saa neid niisama lihtsalt kätte ka.

Väljastpoolt asja uurides selgus, et teistel ventilatsiooniavadel olid ikka restid ees, ainult sel ühel oli kadunud. Ei tea, millal see oli juhtunud, õnn et see sauna oma oli, mitte näiteks köögi või elutoa ventilatsiooni oma :D Eks mõne aja möödudes tuleb seegi avaus kinni panna, aga praegu veel ei söanda, ehk on mõned pojad torus sees.

Me ei ela ometi keset metsi, aga loodus tungib hullusti elamisse sisse. Alles see oli, kui pääsukesed üritasid meie grillimisterassile pesa teha, nüüd on õnneks paar aastat rahu olnud. Oleme pidanud metsmesilaste vastu plastiliini täis topppima kõik telliskivivoodri ja puitseina vahelised väikesed avaused, sest nad tegid sinna vahele pesa ja muudkui lendlesid ümber meie peade, kui me terrassil istuda tahtsime. Ei julge neid inetuid plönne ära ka võtta, äkki tulevad uuesti tagasi. Eks oma rolli mängib tühjal naaberkrundi üha võimsamalt vohav võsa ja harvendamata kasemets.