laupäev, 14. mai 2022

Puberteet

 Nagu ma täna oma vanema lapselapse sünnipäeva tähistamisel ütlesin: puberteet on nagu Ukraina sõda, arusaamatu, miks ta sellisena eksisteerib, ja ei ole teada, millal ja kuidas see lõpeb.


Oli isegi hästi, et snnipäevalapsest õnnestus kena pilt teha.


Pärast grilli söömist kadus ta oma tuppa ja kui kutsusime teda tordi pealt küünlaid puhuma, tuli vastuseks vihapuhang. Ma Ju Ütlesin, et Ma ei Taha Tulla. Millest Te ometi Aru ei Saa. Nimelt läks vanaisa pärast ema kutsumist proovima, et ehk tema juttu võetakse kuulda...


Enne seda kuu aega oli väimehe sünna. Seal olid lapsed veel enam-vähem talutavad (ikkagi avalik koht). Siiski veedeti enamus ajast telefonis, mitte seltskondlikus suhtlemises.


Ja veel kuu aega enne seda oli väiksema lapselapse sünnipäev, mis kulges üsna normaalselt. Sünnipäevalaps oli külaliste üle õnnelik ja nõustus pilti tegema. 



Aga pärast tänast pidu tekkis mul küll mõte, et miks peavad vanaema-vanaisa kohale tulema sünnipäevalast õnnitlema, kui sellest ei hoolita. Ma igatahes kavatsen selleteemalise vestluse lastega üles võtta. Riskides suure kisa ja vihahooga. No tõesti, kui puberteetikutel ei ole huvi, siis me ei tule kohale.

Kuni ükskord jälle hakatakse meie seltskonda hindama.

Ei-ei ma ei arva, et lapsed meid enam armasta, aga hetkel on selle väljanäitamisega raskusi.


7 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Huvitav, et mulle meenuvad vaid vanima tütre üksikud puberteedipuhangud, teistega poleks nagu muret olnudki. Lastelastel olen kaugvaatluse teel tuvastanud just sama, millest räägid:)
Vanim pojapoeg sonkis isa sünnipäeval torditükis, nokkis banaanilõigud välja ja ema märkuse peale tormas puhisedes lauast minema. Kolmeteistkümnes aasta jookseb. See-eest kuueaastane pojatütar ronis vanaisale sülle ja küsis, et mis su nimi on:D Siis andis musi kah!:)

Bianka ütles ...

Jah, ka mina oma tütrel selliseid pubeka emotsioone ei mäleta. Suurem lapselaps sai 14 ja temal möllavad hormoonid täiega. Väiksem hakkab ka juba tuure üles võtma, eks vanema eeskuju nakatab :)

Koju tulles vaatasingi lohutuseks neid laste sünnipäevade pilte, kui nad olid pisikesed ja armsad. See aeg on läbi...

kertu ütles ...

Ma ei võtaks isklikult ega jonniks. Vanus on selline. Märku anda muidugi võib, et see sind kurvastab, aga leppides, et see vaatamata sellele ei pruugi mõne aasta jooksul kaasa tuua muutust.
Aga ühel hetkel on nad jälle "normaalsed".
Tõestatud:)

Ilusat õhtut, kellalagu

Bianka ütles ...

Aitäh lohutamast, Kellakägu! Ma ise loodan sama. Ka praegu esineb mõningaid helgemaid hetki. Nagu sünnipäevalt lahkudes, kui koputasin vihase teismelise uksele, öeldes, et vanaema läheb ära. Laps tuli välja ja kallistas mind, nagu ikka.

Emmeliina ütles ...

Tegin seekord erandi ja ei läinud laupäeval suurele sünnipäevale, vaid käisin reedel üksinda Marianni (13) õnnitlemas. Sõime susit (Aqva vaagnad on nii head) ja tordi tegi emmeLenna ise. Kuna rahvast polnud sai tütarlaps rahulikult meiega olla, vähemalt söömise ajal ja hiljem läks ixboksiga mängima. Möödunud aastal oli palju suuri ja väikseid sugulasi, siis oli küll mitu emotsionaalset tundepurset ja vihastamisi. Meil on nii, et kui tema kallal ei õiendata, siis sujub kõik normaalselt.

helle ütles ...

Ma mäletan oma tütre puberteeti. Ta peitus oma tuppa ja tegeles seal oma asjadega(kuulas muusikat näiteks). Aga vihapurskeid ma ei mäleta. Ju ma olin nii "tark", et lasin tal olla. Ükskord läks see üle.
Lastelastega on nii, et vanem(sai 12) on küllalt pirtsakas ja ei lase endale midagi öelda. Umbes nii, et "hoia oma tarkused endale". Ema on väga kannatlik. Aga võib olla, et hullem on veel ees?!
Noorem (sai 10)on alles lapseohtu- kui koos väljas käime, siis ripub mu käevangus ja me läheme nagu sõbrannad. Ka jagab ta oma probleeme ja lubab mul nõu anda. Võibolla on tal kõik alles ees?!
Omaenda puberteeti ei mäleta. Ega meil vist lastud oma meelsust välja näidata?! Eks me podisesime selja taga, aga otse välja öelda ikka ei tohtinud.

Bianka ütles ...

Jah, Emmeliina ja Helle, kui puberteediealine rahule jätta, siis ongi ta üpris rahulik. Aga alati pole see võimalik, ikka on vaja jagada mingeid korraldusi, nagu et kammi ometi pead, või käi dushi all. Ja meie laste "omaette olemises" oma toas polnud interneedust. Aga meie lapselaste tujukuses on sellel suur roll. Mu vanemal lapselapsel on üks internetisõber Leedust, kes talle väga halba mõju avaldab. Aga teda ei saa ju ka ära keelata, nii arvavad küikvõimalikud psühholoogid. Mina arvan, et "vaenlast" tuleb lähemalt tundma õppida. Ehk kuna laps mangub, et sõidame sõbrannale Leetu külla, siis ma arvan, et seda me teemegi. Kuna mu tütrele see mõte ei meeldi, siis ehk võtan ma ise selle reisi suvel ette.