teisipäev, 15. oktoober 2024

Nädalad pole vennad

 No miks ei võinud mul olla kasvõi nädalajagu sama toredaid elamusi, nagu oli eelmine nädalavahetus. Või siis vähemalt lastud rõõmu tunda sellest, mis head oli, ega lajatataks uusi katsumusi. Aga just nii minuga juhtus.

Kõigepealt ei kulgenud toidunautlemine nii mõnusalt, kui olime lootnud. Esiteks, sadas vihma. Hommikul korraks mõtlesin, et ehk oleks võimalik reserveeringut lükata mõnele järgmisele päevale. Aga loobusin sellest mõttest, sest päris padukas ka polnud ja oleks pidanud seda sõbrannaga kooskõlastama. Mul oli mõeldud imelihtne ühistranspordiga liikumise plaan. Kõigepealt oma kohaliku bussiga Balti jaama ja sealt troll nr.5-ga 6 peatust ja restoran Weis sealsamas üle tee. Mis see väike vihm ikka teeb.

Enne Balti jaama jõudmist vaatasin telefonist, et mis kell sealt troll väljub. Ja mis ma näen! Liinigraafiku juures seisab teade, et seoses remonditöödega ei välju alates 09.oktoobrist (just seesama päev) troll Balti jaamast. Varem seda hoiatust polnud, et oleksin saanud plaani ümber mängida.  Helistasin kibekähku sõbrannale, kes juba ootas Balti jaamas. Ütles, et jah, mitu trolli ja bussi seisavad üksteise taga ega liigu. Ütlesin, et tulen kesklinnas maha ja sõidan nr.1 trolliga. Hiljem ütles sõbranna, et ikkagi aeti mingi remondiauto eest ära ja trollid said liikuma. Nii jõudis ta isegi õigeks ajaks. Mina aga hakkasin Vabaduse väljaku kandis trollipeatust otsima. Kõigepealt kulus aega, et  kesklinnast üldse sinnani kõndida ja teatavasti, on Vabaduse väljakul väga palju erinevaid peatusi. Lõpuks siiski leidsin üles sellise, kus trollid peatusid. Oli selge, et õigeks ajaks ma ei jõua, seda enam, et tipptunni liiklus venis teosammul. Lõpuks tuli troll nr. 1 asemel miskipärast asendusbuss. Seal polnud tablood, mis näitaks, mis peatus on ega öeldud seda ka valjuhääldajast. Aknast läbi vihmasaju oli peatuse nime keeruline näha. Lõpuks ikka sain sotti, kus me parasjagu oleme ja mitu peatust veel vaja sõita. Selleks  oli 25 minutit üle reserveeringu kellaaja kulunud. Sõbranna oli algul trollipeatuses külmetanud ja mind oodanud, aga siis ikkagi taibanud restorani sooja minna ja joogi tellida. Ning vabandanud, et kaaslane hilineb.

Kui kohale jõudsin, olin mu mantel üsna märg ja ise täiesti tujust ära. Oli piinlik, et hilinesin ja sõbranna minu pärast ootama ja külmetama pidi. Sain aru, et sõbranna oli minu peale lootnud, et mina tean, kuhu meil vaja minna ega olnud isegi avanud linki restorani aadressiga. Lõpuks ta selle siiski üles leidis, aga edaspidi pean sellega arvestama, et teda tuleb rohkem informeerida, kuna ta pole telefonis surfamisega väga kodus ja arvutit tal pole.

Vähemalt toit oli hea ja tagasi kulgesime juba probleemideta.

Sellega mu nädala äpardused ei lõppenud. Nädala lõpus tabas mind kõhuhäda. Ikka üsna hullusti. Tavaliselt aitab loperamiini tablett, aga seekord ei aidanud isegi 5 tabletti, mis ma 3 päeva jooksul võtsin. Mõtlesin, et nüüd on küll midagi hullu lahti. Lõpuks teispäeval helistasin perearstile ja sain diagnoosi- rotaviirus. Vaatasin internetist, klappiski minu sümptomitega. Ja sellest jagu saamine võib aega võtta isegi terve nädala. Tegelikult oli täna juba üsna kõbus olemine, niiet ma apteeki arsti soovitatud rohtude järgi ei läinudki. Aga need olid väga vastikud päevad.

Kui hakkasin mõtlema, kust ma selle viiruse endale hankisin, siis oli üks variant see õnnetu restoranikülastus. Toidul polnud midagi viga, ka sõbranna ei jäänud haigeks. Aga vabalt võisin kusagilt ukselingi küljest pisiku saada ja kui sõin sama käega leiba maitsevõiga (mis oli ka väga hea), siis rohkem polnud vajagi. Sellel haigusel olevat ka üsna pikk peiteaeg. Ma mujal ei käinudki, vist korra tütre juures, aga neist ka keegi polnud haigeks jäänud.

Loogika kohaselt peaks nüüd tasakaalu mõttes mul jälle hakkama paremini minema.

8 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Aga miks sa taksot ei võtnud, kui sai selgeks, et ühistransaga on mingi jama? Oleksid kõvasti aega säästnud ja poleks ka märjaks saanud. Tallinnas ühistranspordile loota.... Njah.

Ma kesklinna elanikuna ootasin pikisilmi uusi bussiliinide muudatusi, mis hiljuti välja reklaamiti. Et nüüd hakkab Liivalaia tänavalt ka üks buss otse Mustamäele sõitma. Eile siis avastasin, et kohalike elanike vastuseisu tõttu seda muudatust ei tule. Elagu ühistransport! Eks sõidan autoga edasi, mis muud :)

Bianka ütles ...

Takso poleks selles tipptunni liikluses ka oluliselt kiiremini kohale saanud. Õige otsus oleks olnud ikkagi sõita Balti jaama, et siis koos sõbrannaga sealt vaadata, kuidas edasi saab. Sealt oleks takso võtmine mõttekas olnud, kui troll poleks väljunud. Sattusin lihtsalt paanikasse ega mõelnud selgelt.

Emmeliina ütles ...

Olen olnud pea sarnastes olukordades (ühistranspordi jamad). Kalamaja branne ei saa kunagi aru miks ma rohkem kui tund aega enne määratud aega pabistama kipun. Tema jookseb nagu tallinnlanna ühest bussist/trammist/trollist teise ja minul, hing paelaga kaelas kaob igasugune ürituse väisamise rõõm. Mis vihmasse puutub :see ongi see õige riietuse teema, mida ma ei usu :)
Loodan, et nüüd oled juba tervenenud. Kirjuta ikka, argielust on nii huvitav lugeda!

Bianka ütles ...

Mina ei tunne ka Tallinna ühistransporti. Varem oli Toomas see, kes teadis, mis bussiga, trammiga või trolliga kuhu saab või kus peab ümber istuma. Nüüd pean ise välja selgitama, kuidas liigelda. Autoga käin ma linnas ainult neis (äärelinna) kohtades, mille liiklust ma tunnen.

Olin eile oma tervise suhtes juba väga optimistlik ega läinud rohtusidki ostma. Öösel kella kahe ajal ärkasin kõhuvalu peale üles. Kui esimest korda WC-s käisin,oli meeldiv üllatus. See, mis potti maandus, oli esimest korda 5 päeva jooksul tahke ollus. Aga teise korra ajal oli jälle konsistents täiesti vesine, nagu ikka. Ravisin, millega oskasin, söetablettide, piimhappebakterite tablettidega ja Smectaga. Tegin teed ja panin kuuma kotti kõhu peale. Lõpuks maandusin ikka vana hea alkoholi peale. See tuimestas ja uinutas mu lõpuks. Täna hommikul läksin kohe apteeki ja ostsin neid rohtusid, mis pereõde soovitas. Kolme päeva jagu maksis 16 eurot. Aga mis sa ikka hädaga teed. Ükskord läheb see haigus lõpuks üle.

HelveL ütles ...

On alanud uus nädal ja loodame, et sul tervis taastunud ning hea-halva nädala tasakaal ka.
Ma sain Prahas seigeldes hea tervise tagasi, seal ju kuivem õhk. Kuid Eestimaa jahe ja niiske kliima hakkab taas probleeme tekitama. Hakka või kliimapõgenikuks. Tegelikult vist hakkaksingi kui üksi elaksin.

Bianka ütles ...

Tervis on juba enam-vähem korras, vahel ikka tõmbavad sooled korraks krampi, aga see läheb kähku üle.

Meil on ikka haruldaselt ilus päikseline oktoober olnud, mulle tundus, et sinu reisipiltide peal oli ilm hallim.

Kliimapagulane olemine pole tegelikult nii lihtne kui esmapilgul paistab. Esiteks, peaksid ära õppima selle maa keele, kus elad. Teiseks, kas pead kannatama seal suvist ligi 40-kraadilist kuuma või pendeldama kodu ja välismaa vahel. Kolmandaks, jääd sa alati seal võõraks, ja see on üsna üksildane elu. Netisuhtlus kodumaiste tuttavate ja sugulastega pole sama, mis reaalis kohtuda.

HelveL ütles ...

Hea kuulda, et tervis taastumas.
Ma reisil sain nii päikest, vihma kui ka halli taevast. Esimene päev oli päikseline, teine pilvine, aeg-ajalt ikka päikest ka. Kolmas päev jne veel ju postitamata :)
Aga minu jaoks on probleem ÕHUNIISKUS, mis hoolimata päikesest on ikka põhjamaade mereäärsetes riikides kõrgem kui Kesk-Euroopas näiteks.

Sa oled kliimapõgeniku probleemi põhjalikult läbi mõelnud. Mulle perearst mainis kunagi mõned aastad tagasi, et peaksin kaaluma kliimavahetust oma tervise huvides. Aga egas ma ka ei raatsi siit Eestimaalt päriselt lahkuda. Eks siis teengi lühiajalisi reise veidi soodsama kliimaga maadesse. Natukeseks ikka aitab. Ja asi seegi.

Bianka ütles ...

Kui me Toomasega käisime eelmise aasta novembris Tenerifel, siis oli ka meil plaan uurida, kas oleks võimalik paariks kõige masenadavamaks kuuks hakata Kanaaridel kliimapõgenikeks. Mul oli seal endine töökaaslane elanud juba 20 aastat ja ta oleks meid aidanud leida parimat rendikorterit.

Paraku oli juba selgeks saanud, et ka seal on hinnad üles läinud nii üüriturul kui supermarketis. Ja siis ma pärast kaalumist leidsingi, et ma ikka ei hakka seda projekti ellu viima. Sellest ka need läbimõeldud põhendused. Nüüd pole mul ka kaaslast enam, kellega seda katsetada. Üksi ei mängi välja.