Väljakutse

 Ööl vastu tänast oli mu uni viletsam kui eelmisel ööl. Ärkasin pärast 6-tunnist und kell 7 ega jäänud enam magama. Kuna ma ei osanud selle varahommikuse ajaga midagi mõistlikku pihta hakata, siis võtsin ühe lisa tabletipooliku, sõin hommikust ja läbi häda õnnestus pärast lõpuks ka 1,5 lisatundi magada. Teise hommikusöögi sõin kell 12. Seega oli mu päev kehva une reziimis. Lõunat sõin kell 15 ja andsin endale aru, et õhtusöögiga pean ootama. Et mitte ülearu süüa.

Midagi head ega tegusat mul eile teha ei õnnestunud. Ei koristanud ega keetnud "näljasuppi", nagu mul plaanis oli. Vaatasin telekat, et õhtust süüa mitte varem kui kell kuus. Ja pärast seda saada oma päevagraafik normi. Minna õigel ajal magama ja mitte süüa liiga hilja.

Kell 18 hakkasin just soojendama oma poest ostetud kotletti ja mulgipurtu, kui telefon helises. Väga meeldiv meeshääl küsis, kas sul on täna õhtuks plaane. Muidugi mul olid plaanid, aga ma ei teinud midagi nende elluviimiseks. Nimelt tahtsin minna KUKU klubisse Sass Nixoni Elvis Presley teemalist discot kuulama. Aga ma ei helistanud kellelegi, et see plaan teoks teha.

Seega vastasin ma helistajale, et mul ei ole mingeid plaaane. Te muidugi ei tea, kes helistas, aga mina teadsin. Ja mõtlesin, et oumaigaad, mida ta tahab. Ta on meeldiv mees, aga meil pole minged isiklikke suhteid. 

Hää-küll, valgustan teid helistaja isiku osas. See oli mu (kena) naabrimees, kes ütles, et ega ma teatrisse minna ei taha. Tal on 2 piletit, aga ta kaaslane ütles, et ei saa tulla. Kuidas nii võib, et ta kell 18 küsib, et kas me saaks kell 19 algavale etendusele minna. Ma esmalt ütlesin, et kui ta oleks varem helistanud, oleksin tahtnud minna. Aga nii kiiresti ma ikka ei jõua. Ta ütles, et küsis oma teiste tuttavate käest, aga keegi ei saanud erinevatel põhjustel tulla. Ja siis helistas mulle. Lõpuks me leppisime kokku, et kui ma kell 18.30 olen Ülemiste Keskuse parklas, siis ta võtab mu sealt peale. Sest ma otsustasin, et miks ka mitte.

See et 15 minutiga saaks koduriietes eidekesest teatrikõlbulik naine, on minu jaoks suur väljakutse. Tavaliselt kuluks mul selliseks asjaks 2 tundi. Aga ma võtsin väljakutse vastu. Aega läks küll rohkem kui ma arvasin, esiteks enda sättimiseks ja teiseks, Ülemistes parklakoha leidmiseks. Sest töölt tuleku kuldaeg ja must reede. Lõpuks leidsin koha kõnnitee ääres, kuhu külgboksi tagurdamine pole just minu kõige parem oskus. Startisime sealt kesklinna suunas kell 18.40. Oli selge, et hilineme.

Aga... hilinemine andis meile isegi lisaboonuse. Oodati ära, kuni kogu publik riidehoiust saali jõudis. Ja siis pakkus kohanäitaja meile, et reas 4 on 2 vaba kohta, kuhu prominendid olid määratud, aga nad kohale ei tulnud. Super! Meie endi kohad oleksid olnud reas 13.

Ah, et mis etendus?  Ma ise poleks sellele ilmaski pileteid ostnud, aga pean tunnistama, et kuigi nalja oli nabani (ja isegi sellest allpoole), siis ma naersin päris palju. Kui mu kaaslane küsis, kas mulle  meeldis, siis vastasin ausalt, et kuigi oli labaseid nalju, aga need ajasid naerma. Ma ei naera viimasel ajal just tihti. Niiet tore oli.