Ma olen tähtkujult Kala ja see ilmselt haakub mu olemusega. Olen lapsest saadik palju ujunud ja veetnud aega veekogude ääres. Elasin lapsepõlves Rõuges, 7 järve maal. Õppisin varakult ujuma ja kõik suved möödusid järvede ääres.
Kui olin tööl Tartus Tehase Arvutuskeskuses, oli meil Kutsekooli ujulas aeg kell 8-9 hommikul. Tol ajal polnud Tartus ujumiskohti just palju. See oli tõesti eneseületamine, et selleks ajaks enne tööpäeva algust ujulasse jõuda, aga meie tore kollektiiv tegi seda. Ja saime ägeda energialaksu algavaks päevaks.
Kui mõned aastad tagasi viisin lapselapsi ujuma nii Maardusse, Võsule, Kloogaranda, Uuesalusse, Männikule, ja talvel kooliujulasse, siis nüüd on sellega lõpp. Nad ei tule enam minuga ujuma.
Käisin koos Toomasega kooli ujulas ja saunas nädalavahetusel, nüüd üksi. Kui varem Toomasega arutasime, kas viitsime minna või mitte, siis üks meist ikka ütles, et tuleks minna. Nüüd pean selle sisemise võitluse üksi iseendaga läbi viima.
Nagu tänagi. Olin piisavalt maganud, kuigi vahepealse pika ärkamise ja ülevalolekuga. Siiski olin kell 11 piäris hästi välja maganud ja hiline hommikusöök tegi igati võimalikuks ujulasse mineku. St. viimasest söögist sai 2 tundi mööda, et refluks mind ei segaks, ja pärast ujumist pole ma veel liiga näljane. Lisaks oli mul valmistoit kodus kohe võtta. Ja päike paistis, õues ja auto peal polnud liiga palju lund. No tehtav ju.
Ikkagi vaidlesin enesega oma pool tundi. Mu liigestele on ujumine hea trenn, ma pole kaks nädalavahetust käinud ja mind ei takista miski praegu minemast. Aga ma ei tahaa-aa ega viitsi....
Peale jäi ikkagi kaine mõistus, ehk see, mida ma vajan.Peale ujumise ma naguni muud trenni ei tee. Kui koju tagasi tulin,olin muidugi näljane. Kell oli 16, ja hommikusöök oli kell 11. Sõin, ja siis tuli uni peale. Andsin sellele alla ja jube mõnus oli. Uni, mis ise tuleb, ilma unetablettide või muude abivahenditeta. Jah, see raskendab õhtust uinumist, aga mis parata. ma võtan seda, mis pakutakse.
Nüüd siis üritangi blogimisega ennast õhtul enne magaminekut uniseks teha.
Mis ma kõige selle jutuga öelda tahan? Jah, depressioon on ajukeemia häire, aga oma mõtte- ja tahtejõuga saab ka üht-teist parandada. Nagu ma täna oma ujumisega parandasin oma tuju.
