pühapäev, 16. veebruar 2025

Kala vees

 Ma olen tähtkujult Kala ja see ilmselt haakub mu olemusega. Olen lapsest saadik palju ujunud ja  veetnud aega veekogude ääres. Elasin lapsepõlves Rõuges,  7 järve  maal. Õppisin varakult ujuma ja kõik  suved möödusid järvede ääres.

Kui olin tööl Tartus Tehase Arvutuskeskuses, oli meil Kutsekooli ujulas aeg kell 8-9 hommikul. Tol ajal polnud Tartus ujumiskohti just palju. See oli tõesti eneseületamine, et selleks ajaks enne tööpäeva algust ujulasse jõuda, aga meie tore kollektiiv tegi seda. Ja saime ägeda energialaksu algavaks päevaks.

Kui mõned aastad tagasi viisin lapselapsi ujuma nii Maardusse, Võsule, Kloogaranda, Uuesalusse, Männikule, ja talvel kooliujulasse, siis nüüd on sellega lõpp. Nad ei tule enam minuga ujuma.



Käisin koos Toomasega  kooli ujulas ja saunas nädalavahetusel, nüüd üksi. Kui varem Toomasega arutasime, kas viitsime minna või mitte, siis üks meist ikka ütles, et tuleks minna. Nüüd pean selle sisemise võitluse üksi iseendaga läbi viima.

Nagu tänagi. Olin piisavalt maganud, kuigi vahepealse pika ärkamise ja ülevalolekuga. Siiski olin kell 11 piäris hästi välja maganud ja hiline hommikusöök tegi igati võimalikuks ujulasse mineku. St. viimasest söögist sai 2 tundi mööda, et refluks mind ei segaks, ja pärast ujumist pole ma veel liiga näljane. Lisaks oli mul valmistoit kodus kohe võtta. Ja päike paistis, õues ja auto peal polnud liiga palju lund. No tehtav ju.

Ikkagi vaidlesin enesega oma pool tundi. Mu liigestele on ujumine hea trenn, ma pole kaks nädalavahetust käinud ja mind ei takista miski praegu minemast. Aga ma ei tahaa-aa ega viitsi....

Peale jäi ikkagi kaine mõistus, ehk see, mida ma vajan.Peale ujumise ma naguni muud trenni ei tee. Kui koju tagasi tulin,olin muidugi näljane. Kell oli 16, ja hommikusöök oli kell 11. Sõin, ja siis tuli uni peale. Andsin sellele alla ja jube mõnus oli. Uni, mis ise tuleb, ilma unetablettide või muude abivahenditeta. Jah, see raskendab õhtust uinumist, aga mis parata. ma võtan seda, mis pakutakse.

Nüüd siis üritangi blogimisega ennast õhtul enne magaminekut uniseks teha.

Mis ma kõige selle jutuga öelda tahan? Jah, depressioon on ajukeemia häire, aga oma mõtte- ja tahtejõuga saab ka üht-teist parandada. Nagu ma täna oma ujumisega parandasin oma tuju. 

reede, 14. veebruar 2025

Sõbrapäev

 No eks see ole selline uuema aja ja noorte püha, mulle pole see kunagi varem eriti korda läinud. Aga täna kiskus kurvaks. Käisin tütre juures, kohtusin seal oma kõige kallimate sõpradega (lastelastega) ja lisaks saatsid mulle häid soove ka mitmed teised sõbrad.

Aga... kurb on ikkagi. Toomast ei ole enam ja kuigi me eelmisel sõbrapäeval polnud koos, siis nüüd sai see tagantjärgi uue ja kurvema tooni. See oli meie viimane võimalus, kui oleks teadnud, oleks selle ära kasutanud. Aga seda ei saa enam tagasi. Jah, käisime hiljem koos restoranis, mida saab pidada samuti sõbrapäeva tähistamiseks.


Aga sel õigel päeval oli ta koos oma teiste sõpradega. Ja täna tahaks ma nutta. Muidugi on see sellepärast, et teda enam pole. Aga pean tänama saatust, et meil oli nii palju ilusaid hetki koos oldud ajal.

Ja minust on saanud pahur ja kibestunud vanainimene, kellega pole üldse lõbus. Olen nüüd 3 kuud võtnud AD-sid, aga olulist paranemist pole näha. Jätkan suveni, eks siis otsustab, kas proovida mõnda teist rohtu või loobuda.