Kui ma viimati kurtsin oma tegevsõbrannale suhteid oma teiste ülikooliaegsete kursaõdedega, siis ta küsis üsna õelalt, et millal sinust niisugune solvuja on saanud. Ohhissand, kes meist ei solvuks aeg-ajalt,kui meile öeldakse midagi alavääristavat või halvustvat Või jäetakse minu jutt üldse tähelepanuta.
Konkreetme lugu ,mis ma talle kurtsin, seisis selles, et kus ja kuidas me sel suvel oma ülikooliaegsete sõbrantsidega kohtume. Olin pakkunud välja,et mina oma sünnat veebruaris ei tähista, vaid teeks seda suvel . Näitesks 2.augustil Õnnesummeril,kus esineb meie koorekiht, Smilers, Terminaator ja Anne Veski. See sõbranna lubas teiste käest küsida, kas see sobib neile, Kõigil ju omad suveplaanid. Vastust ei tulnud.
Kuni mingi nädal tagasi helistas mulle sõbrants, kelle maakodus olime enamasti kokku saanud suvel. Aga minu pakkumisest polnud ta kuulnudki ja tal olid 2.augustiks hoopis teised plaanid. Ja nagu selgus,olid ka sellel sõbrantsil, kellele alguses olin oma plaani välja pakkunud, sel kuupäeval ees hoopis teised asjad. Muidugi ma san aru, et minu pakutud kuupäev või üritus ei pruugi teistele sobida,aga et mulle sellekohast tagasisidet ei antud, paneb mind imestama. Nagu minu kutse sel viisil minu juubelit tähistada ei olnudki neile oluline.
Muidugi ei ostnud ma neid õllesummeri pileteid ilma kinnituseta ära ja üksi ma sinna minema ei hakka. Seda enam,et mul tuli nagunii plaande muutus. Mul maasugulasel on 50.juubel ja kuna mu tütar ei saa minna koos mehe ja lastega, sest need stardivad järgmisel päeval Rootsi sugulasi vaatama, siis tulin asendusliikmena plaani mina. Nagu sünnipevalaps ütles,tule siis koos emaga, nagu siis, kui me kõik veel vallalised ja lastetud olime.
Nii ma teengi, aga mõtlen,kas ma oma solvumist sõbrannadele välja näitan, et nad minu kutsele ei reageerinud. Ilmselt pean selle jutuks võtma, sest ma tõesti olen solvunud. Ja ma ei lähe nendega kokkusaamisele, mitte solvumise pärast, vaid sellepärast, et ma ei suuda 3 päeva järjest suhelda, sealjuures kaks ööd võõras kohas magades. Ma ise neile helistama ei hakka.Kui küsivad, kuidas me kokku saame, ütlen, et kahjuks seekord jääb mul see kohtumine vahele.
Teine solvumine on seotud mu naabrimehega, kellega jagame oma paarismaja. Meil on üldiselt head suhted, oleme koos saanud tehtud maja suured remondid, nagu fassaadilaudade vahetus ja katuseremont. Sellega võrreldes on praegune küsimus üsna vähetähtis. Aga ikkagi solvav.
Vist 3 aastat tagasi otsustas meie tark valitsus, et ka paarismajad peavad moodustama korteriühistu. Esialgu sellega muud jama ei kaasnenud, ei pidanud juhatust valima ega aastaaruannet Äriregitrile esitama. Ainus firma, kes sellest muudatusest otsustas kasu lõigata,oli veefirma Elveso. Kui varem saadeti mõlemale boksile oma veearve, sest kummalgi olid veemõõtjad olemas,siis nüüd otsustas firma kokku hoida. Miks taadelda kahte näidukit,ja saata kaks arvet,kui võib "korteriühistule" saata ühise arve. Vaadaku ise, kuidas omavahel summad jagatud saavad.
Esimesel aastal katsetasin varianti,et ühe kuu maksan arve mina, ja teisel naabrimees, siis üsna varsti sai selgeks, et see ei toimi. Ta venitas arve maksmisega, pidin talle seda meelde tuletama, tekkisid viivised ja kartsin,et ühel hetkel võidakse meil võlgnevuse pärast vesi kinni keerata.
Järgmise sammuna võtsin veearve maksmise enda peale, ja kaks korda aastas tegime tasaarvelduse, palju tema mulle hüvitama peab. No see kulges ka üsna konarlikult, sest minu vana veemõõtja näidik valetas ega läinud üldkuluga kokku. Lasin siis endale uue näidiku paigaldada, ja nüüd on minu kulu pluss naabri kulu kooskülas veefirma esitatud arvega.
Kõik võiks kena olla,vahetasime juuni lõpu seisuga oma näidud,tegin arvestuse, palju tema mulle peaks üle kandma. Selle arvestuse saatsin talle 5.juunil. Vahepeal oli laulupidu,kus ta osales ja siis sõitis pruudiga oma karavanautoga puhkama. Raha muidugi mulle enne üle ei kandnud, sest ta on ju nii hõivatud mees. Kui ta lõpuks jälle koju saabus, saatsin talle meeldetuletuse, et veeraha pole mulle laekunud. Mees vastas, et oli unustanud ja tegeleb sellega lähipäevil.
See oli nädal tagasi, ja täna nad sõitsid jälle ilmselt nädalavahetuseks või kauemaks oma karavaniga puhkama. Mida aga pole, see on veekulu ülekanne minu arvele.
Ma isegi ei tea, miks see mind nii palju ärritab. Mul on söögiraha piisavalt ja ükskord ta kannab selle summa üle nagunii. Aga minu arust oleks ta esimese meeldetuletuse peale pidanud vastama, et vabandust, et unustasin, teen kohe ülekande ära.
Ja nüüd ma ei teagi,kas teha veel üks meeldetuletus juba teravamas võtmes, et hei, ma olen pensionär ja olen maksnud sinu eest 6 kuu veearved ja sa ei leia seda 5 minutit, et mulle ülekanne ära teha.
Tegelikult on naabrimees täitsa normaalne mees, kui mul on abi vaja, võin alati teda paluda. Olen ma tõesti üks vinguv penskar või on selline käitumine ikkagi solvav?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar