Mälestused

 Eilne päev tõi kurva uudise- Emmeliinat ei ole enam. Esialgne ehmatus, et mis siis juhtus, sai peagi vastuse. Varem polnud juttu olnud mingist tema tõsisemast terviseprobleemist, aga Emmeliina eluküünla kustutas liiklusõnnetus, kus hoolimatu juht ajas ta alla heledalt valgustatud ülekäigurajal. Selliseid uudiseid kuuled ikka ajakirjandusest , aga kui see on seotud su tuttava inimesega, siis on see eriti julm ja masendav.

Olime Emmeliinaga tuttavad juba ammusest ajast. Läbi blogi ja vastastikuste kommentaaride tundus, et tean tema elust palju. Meil oli tema ja Helvega millalgi kinniste blogide kooslus, mille nimi oli ÜSK. Üksildaste Südamete Klubi. Kuigi tol ajal olid meil abikaasad olemas, aga üksildasena tundsime ennast ikkagi aeg-ajalt. Mingil ajal see ühendus ammendas ennast, aga blogimist jätkasime vahelduva eduga edasi ja suhtlesime ka FB vahendusel.

Oleme ka silmast silma kohtunud mitu korda. Avastasin, et ühe ilusa pildi tegime Tartus kohvikus, kus seinte peal olid minu hea maalikaaslase teosed. Ja vaadates kuupäeva, selgus, et see foto oli tehtud täpselt 15 aastat tagasi, 26.oktoobril 2010.a.

 

Usun, et Emmeliinal pole selle vastu midagi, et selle pildi siin välja panen. Ta oma blogis avaldas tihti endast pilte, mis olid nii ilusad ja stiilsed. Kõik need kübarad ja sallid. Nagu ta suvel ühes postituses ütles, et teda peeti välismaa prouaks. Nii oligi, ta kohe oskas ja viitsis oma väljanägemisega vaeva näha. 

Emmeliina tundis suurt huvi nii oma perekonna kui ka kodukoha ajaloo vastu. Ja nagu ta ise ütles, tema kodu oli täis mälestusi, pilte ja igasuguseid meeneid nii lastest kui kogu elatud elust. Mida ta ei raatsinud ära visata. Ja nüüd peavad tema lapsed seda tegema. See saab väga valus ja raske olema.

Kogu see kurb sündmus tuletab veelkord meelde, et tuleb hinnata iga päeva ja olla tänulik selle eest, mis elu meile pakub. Emmeliina oskas seda väga hästi. Ta nautis nii muusikat kui igasuguseid kultuuriüritusi, suhtles palju sõpradega ja oma perega. Ilus elu oli tal.