Ehmatus

Täna oli tegelikult 2 ehmatust. Kõigepealt ärkasin kell 8 ja kõik oli rahulik. Uinusin pärast mõningat ülevalolekut uuesti. Ja kui ma keskpäeval uuesti ärkasin ja aknast välja vaatasin, siis nägin, et lumi. Lumi, mida kaua olime oodanud. Aga tuulega koos tähendas see ju tuisku.

Sõin rahulikult hommikust ja mõtlesin, millal on aeg lund tõrjuma minna. kas tuleb seda veel või peaks olemasoleva ära kühveldama ja vaatama, mis edasi saab. Kuna plaan oli ka poodi minna, et sel aastal varude pärast enam muret tundma ei peaks, asusin asja kallale. Kas kühvel või lumepuhur? Kuna lumi oli kerge ja kuiv, katsetasin puhurit. See Kollane Koletis, mille ma hr. Konna käest sain, oli täitsa  hakkamas. Vaatamata sellele, kui pisike ta oli, tegi ta kaks korda suurema masina häält ja heitis oma töö tulemuse uhke kaarega naabri aeda. Naabrit polnud küll kodus, aga tundsin ikka natuke süümekat. Samas lohutasin ennast, et seoses tuule suunaga, on tema õues õhuke lumekiht ja minul üsna paksud tuisuvaalud. On ju õiglane osa lund tagasi saata.

Lõppmäng käis ikka lumelabidaga. Õnneks uut lund enam märkimisväärselt juurde ei tulnud ja esimene lahing lumega oli minu kasuks 1:0.

Teine ehmatus tuli siis, kui tahtsin sõbrantsiga viimaseid aastalõpu muljeid vahetada ja helistasin. Selgus, et sõbrannal on külalised ja ta küsis, et kas mina pole ka mitte sõbrannaga restoranis. Mismõttes, ma pidin sinna minema vana-aastaõhtul? Või ongi täna juba aasta viimane päev ja mina magasin selle maha? Siiski selgus, et sõbrannale oli jäänud mulje, et lähme sinna 30.detsembril. Jumal tänatud, penskaril võivad päevad kergesti sassi minna. Aastavahetus on ikka homme ja sinna ma ka lähen, hoolimata rasketest ilmaoludest. Oli seda siis vaja, palju lihtsam oleks kodus diivanil muneda...

Ootamise nipid

 Kui ootad midagi, mis saab teoks alles teadamata ajal kauges tulevikus, siis tuleb see ooteag väikesteks juppideks teha, vahesündmustega. Nagu minu 14.aprilli ortopeediaeg ja siis sinna otsa veel määramatu aeg opini.

Alustasin siis vaheetappide koostamist. Kõigepealt juuksur enne jõulu, et ei jääks jalgu meile,kel päriselt toimuvad firma peod ja ballid, kus naistel on vaja juuksuri abiga ilusam mina välja panna. See sai täna tehtud, ja lihtsalt see ei käinud. Ärevus selle üle, kuidas ma nii varakult üles saan, et kell 11.30 teises linna otsas olla, ei lasknud magada. Hommikul olid silmad poolkinni, aktiivsusmonitor näitas uneajaks 5,8 tundi, aga üles ma enda ajasin. Esimene etapp autoga Ülemiste keskusse, sealt lennujaama bussiga kesklinna. Edasi buss nr 40-ga Pelgulinna. 

Kojusõidu ajaks olin veel unisem, nii ei jaksanud Ülemistes raha raiskamas käia. Kodus söök ja uinak.

Järgmine tärmin on 14.detsembril kohalike eakate jõulupidu. Kuigi ega sealt erilist lusti oodata pole, aga nagu öeldud, kuigi usk on kadunud, aga lootus sureb viimasena. Ehk kohtun seal mõne kena inimesega.

Edasi tulevad jõulud pereringis ja siis aastavahetus. See viimane kippus esialgu üsna kodusmolutamiseks kujunema, sest sõbrannat "ei kõnetanud" ükski restoran, mis ma välja pakkusin. Valisin siis 3 lemmikut välja ja küsisin,mis talle meeldiks. Nii leidsimegi koha, kus meid oodatakse 31,detsembril kell 19.30 ja toidetakse kuni 22.30-ni. Edasi algab tantsulka, kuhu me ei jää, vaid jõuame kenasti enne südaööd koju,kas viimase bussi või taksoga. Täpselt nagu sõbranna soovis.

Uuel aastal tuleb teise sõbrannaga leida aeg soojamaa nädalaks. Selle kuupäevad võiks sisaldada mu sünnipäeva, siis oleks kaks kärbest ühe hoobiga. Siis tuleb Anne Veski kontsert, paar perekondlikku sünnipäeva ja siis ongi käes 14.aprill, mil selgub edasine ootamise graafik. 

Niiet head ootamist mulle. Pole palju jäänudki!

Küünlaid kulub sel sombusel ajal palju, kuigi elektriarve on ikka kopsakas. Vahepeal vaatan teleka kaminakanalit lohutuseks, sest mulle meeldib elus tuli. Lisaks lastakse sealt jõulumuusikat taustaks. Mul endal kaminat pole ja tütre juurde ei viitsi minna.