Ehmatus

Täna oli tegelikult 2 ehmatust. Kõigepealt ärkasin kell 8 ja kõik oli rahulik. Uinusin pärast mõningat ülevalolekut uuesti. Ja kui ma keskpäeval uuesti ärkasin ja aknast välja vaatasin, siis nägin, et lumi. Lumi, mida kaua olime oodanud. Aga tuulega koos tähendas see ju tuisku.

Sõin rahulikult hommikust ja mõtlesin, millal on aeg lund tõrjuma minna. kas tuleb seda veel või peaks olemasoleva ära kühveldama ja vaatama, mis edasi saab. Kuna plaan oli ka poodi minna, et sel aastal varude pärast enam muret tundma ei peaks, asusin asja kallale. Kas kühvel või lumepuhur? Kuna lumi oli kerge ja kuiv, katsetasin puhurit. See Kollane Koletis, mille ma hr. Konna käest sain, oli täitsa  hakkamas. Vaatamata sellele, kui pisike ta oli, tegi ta kaks korda suurema masina häält ja heitis oma töö tulemuse uhke kaarega naabri aeda. Naabrit polnud küll kodus, aga tundsin ikka natuke süümekat. Samas lohutasin ennast, et seoses tuule suunaga, on tema õues õhuke lumekiht ja minul üsna paksud tuisuvaalud. On ju õiglane osa lund tagasi saata.

Lõppmäng käis ikka lumelabidaga. Õnneks uut lund enam märkimisväärselt juurde ei tulnud ja esimene lahing lumega oli minu kasuks 1:0.

Teine ehmatus tuli siis, kui tahtsin sõbrantsiga viimaseid aastalõpu muljeid vahetada ja helistasin. Selgus, et sõbrannal on külalised ja ta küsis, et kas mina pole ka mitte sõbrannaga restoranis. Mismõttes, ma pidin sinna minema vana-aastaõhtul? Või ongi täna juba aasta viimane päev ja mina magasin selle maha? Siiski selgus, et sõbrannale oli jäänud mulje, et lähme sinna 30.detsembril. Jumal tänatud, penskaril võivad päevad kergesti sassi minna. Aastavahetus on ikka homme ja sinna ma ka lähen, hoolimata rasketest ilmaoludest. Oli seda siis vaja, palju lihtsam oleks kodus diivanil muneda...