Kui ootad midagi, mis saab teoks alles teadamata ajal kauges tulevikus, siis tuleb see ooteag väikesteks juppideks teha, vahesündmustega. Nagu minu 14.aprilli ortopeediaeg ja siis sinna otsa veel määramatu aeg opini.
Alustasin siis vaheetappide koostamist. Kõigepealt juuksur enne jõulu, et ei jääks jalgu meile,kel päriselt toimuvad firma peod ja ballid, kus naistel on vaja juuksuri abiga ilusam mina välja panna. See sai täna tehtud, ja lihtsalt see ei käinud. Ärevus selle üle, kuidas ma nii varakult üles saan, et kell 11.30 teises linna otsas olla, ei lasknud magada. Hommikul olid silmad poolkinni, aktiivsusmonitor näitas uneajaks 5,8 tundi, aga üles ma enda ajasin. Esimene etapp autoga Ülemiste keskusse, sealt lennujaama bussiga kesklinna. Edasi buss nr 40-ga Pelgulinna.
Kojusõidu ajaks olin veel unisem, nii ei jaksanud Ülemistes raha raiskamas käia. Kodus söök ja uinak.
Järgmine tärmin on 14.detsembril kohalike eakate jõulupidu. Kuigi ega sealt erilist lusti oodata pole, aga nagu öeldud, kuigi usk on kadunud, aga lootus sureb viimasena. Ehk kohtun seal mõne kena inimesega.
Edasi tulevad jõulud pereringis ja siis aastavahetus. See viimane kippus esialgu üsna kodusmolutamiseks kujunema, sest sõbrannat "ei kõnetanud" ükski restoran, mis ma välja pakkusin. Valisin siis 3 lemmikut välja ja küsisin,mis talle meeldiks. Nii leidsimegi koha, kus meid oodatakse 31,detsembril kell 19.30 ja toidetakse kuni 22.30-ni. Edasi algab tantsulka, kuhu me ei jää, vaid jõuame kenasti enne südaööd koju,kas viimase bussi või taksoga. Täpselt nagu sõbranna soovis.
Uuel aastal tuleb teise sõbrannaga leida aeg soojamaa nädalaks. Selle kuupäevad võiks sisaldada mu sünnipäeva, siis oleks kaks kärbest ühe hoobiga. Siis tuleb Anne Veski kontsert, paar perekondlikku sünnipäeva ja siis ongi käes 14.aprill, mil selgub edasine ootamise graafik.
Niiet head ootamist mulle. Pole palju jäänudki!
Küünlaid kulub sel sombusel ajal palju, kuigi elektriarve on ikka kopsakas. Vahepeal vaatan teleka kaminakanalit lohutuseks, sest mulle meeldib elus tuli. Lisaks lastakse sealt jõulumuusikat taustaks. Mul endal kaminat pole ja tütre juurde ei viitsi minna.
10 kommentaari:
"Mul endal kaminat pole..."---ma käisin külas, kus kamin ühetoalises korteris oli. Uhh, mis hais! Kuidas tahab keegi omale sellist asja koju, imestan ma siiamaani! Noh, ju see miski süütevedelik oli, mis haises...
Kadestamisväärne süsteemsus, peab mainima.
Ja hästi valitud sündmused!
Tegelikult on see vaid mannetu katse ennast veenda, et kõik ei ole nii halvasti nagu on. Et ärkan öösiti jalavalu peale üles ega saa korralikult magada ja hommikul alustan uimerdamisega, et saaks päeva kuidagi õhtusse.
Sündmusi lihtsalt tuleb ette võtta, kuigi ma tegelikult ei taha kuhugi minna. Aga peab!
Terviseprobleemid võtavad tõesti igasuguse tegutsemistahte ära ja siis ongi nii, et lihtsalt sunnid end midagigi tegema.
Ma sain 4 - nädalase Mehhiko päikese ja Vaikse ookeani vetest ikka niivõrd hea enesetunde ja energialaksu, et praegu mind absoluutselt üldse ei häiri meie niiske ja külm ja pime talv. Tegutsen usinalt aias, saab ju kõike teha: mõningaid ümberistutusi ja lehti riisuda ja oksi lõikuda jne. Varasematel aastatel vedasin end ka kuidagigi nendest pimedatest vastikutest talvekuudest läbi.
Kuigi jah, tagasi tulles Frankfurdis algas hull nohu ja Frankfurt - Tallinn lennukis hakkas vasak põlv põrguvalu tegema ning kodus 2 päeva ainult lõdisesin, kasukas seljas. :)
Kuid õnneks nohu kadus kiiresti ja põlv ka rohkem pole tunda andnud. Ja soe on juba ka.
Ma väga loodan, et saad sinagi sooja maa nädalalt turgutust.
Helve, rõõm kuulda, et reis sind ära ei kurnanud. Muretsesin juba, et sa pole midagi kirjutanud. Nüüd on teada, et kõik läks asja ette ja said positiivse energialaengu.
Reis kurnas telefoni ära. Kõigepealt jäi hääletuks, siis hakkas kellaaega valetama ja nüüd ei anna enam pilte kätte. Hääl tuli tagasi, kellaajad on ka lõpuks jälle õiged, küllap ükskord annab pildid ka tagasi. Siis kirjutan edasi.
Aga see töötab. Mitte küll alati nii plaanipäraselt (aga sa oled minust tunduvalt organiseeritum inimene ka), kuid kasutan ilmselt ka ise sama võtet, kohati lausa alateadlikult ja see aitab tõesti diivanikartuliks pehkimise vastu. Sa oled hakkaja!
Kuidas pidu oli?
Mis see vanainimeste pidu ikka oli. Jõime kohvi, mugisime kringlit ja kuulasime jõululaule. Aga ikkagi oli meeldiv vestelda lauakaaslastega, muidu räägin kodus kas iseendaga või teleriga ;)
Su kirjeldusega seoses tuli meelde aeg mil käisin semudega ilmast ilma igasugustel rahvamatkadel. Mõned olid lühemad jalutuskäigud, mõned päris piinarikkad retked. Deviisiks oli meil "miga kõike me tasuta supi nimel ei tee!" Finišiupp oli muidugi osalemishinna sees, aga selline pisiasi head loosungit rikkuma ei pääsenud.
Selliseid kringlisöömisi tuleb sama reipalt võtta. Kunagi ei tea millal toreda sõbra leiad ja kodust väljas peab kindlasti käima.
Postita kommentaar