Uus mänguasi

 Lasksin endale sünnipäevaks kinkida vaese invaliidi abivahendi- robottolmuimeja. Kuna iga mu samm on kullahinnaga ehk päevas saan valuvabalt (õigemini vähese valuga) käia nii umbes 300 m, siis lootsin sellega vähendada oma koristamisvaeva. Eriti teisel korrusel, sest trepist tolmuimeja üles tarimine oli paras probleem. Alumise korruse koristamisel on mul elus abiline ehk lapselaps, kellele väike lisaraha rõõmu teeb.

Tükk aega ootas tolmuimeja pakendis, enne kui hakkasin tema hingeeluga tutvuma. Sõbrannal on samasugune ja ta lohutas, et selle kasutamine pole keeruline. Tütar rääkis mingi äpi allalaadimisest, aga sõbranna ütles, et saab ka ilma selleta. Ma kohe ei salli neid äppe, ja laadin neid telefoni juurde ainult hädavajaduse korral. Pakendit avades selgus, et kaasas on pult ja äppi ei peagi kasutama, kuigi see võimalus on olemas. Kuidas siis teisiti, nooremate inimeste jaoks on oluline, varsti on moodsas kodus ka WC-s vee laskmine häälkäskluse või äpi abil.

Lugesin siis juhendit ja kuigi tegin, nagu kästud, aga masin liikuma ei hakanud. Lõpuks sain aru, et sisselülitamise nuppe on mitu ja kui põhiline, küljel asuv nupp on OFF asendis, siis miski ei toimi. Leidsin õige nupu ja töö algas.

Kõigepealt sai selgeks, et mu väikese magamistoa vaiba äärest ta üle ei saa. Mitte sellepärast, et see liiga paks oleks, vaid vastupidi. See on õhuke ja  selle äär keerdub üles, kui masin teda nügib. Võtsin siis vaiba ära ja klopin seda rõdul. Õnneks kabinetis oleva suuremale vaibale suutis ta peale sõita, kuigi mõnikord ka selle äär läks kahekorra, eriti, kui masin nurga pealt üritas läheneda. Võin ju need nurgad edaspidi kleepsuga põranda külge kinnitada.

Pean tõdema, et kuigi see masin sõidab hoolega ringi, ei ole ta nii süstemaatiline nagu lootsin. Näiteks puhastas pool voodialust pinda ära ja sõitis siis mujale. Eks ma võtsin tal hiljem natist kinni ja suunasin õigele teele.

Sain aru ka sellest, kui kauaks tal võhma jagub, enne kui pesasse uuesti laadima suundub. Kuna see on väike ja odav mudel, siis saab aku üsna ruttu tühjaks. Edaspidi teengi ühel päeval magamistoa, ja teisel päeval kabineti. Abiks on igal juhul.

Ilmast ka. Kuigi kaks kuud kestnud miinuskraadid olid juba väga ära tüüdanud, siis kauaoodatud sula pole parem. Eriti neljapäeval, kui jäävihma sadas. Õnneks ei pidanud ma ei autoga ega jalgsi kuhugi minema. Tänaseks on auto ja õu puhtaks sulanud ja kuigi sombune ilm on masendav, annab see ikkagi märku, et kevad on lähenemas. Muidugi pidi ka miinuskraade veel tulema ja ilmselt vaheldumisi sulaga, aga loodan, et sel päeval, kui ma järgmisel kuul linna hambaarsti juurde pean minema, pole väga libe. Kui ma oma sünnipäevaks valmistudes linnas juuksuris käisin, sain tunda, mis jalakäija elu talvel libedaga on. Samme kogunes sel päeval 3300, mis minu kohta on liig mis liig. Lisaks veel poes käimised, söögi tegemine ja laua katmine, nii olingi pärast pidu poolsurnud. Aga paar päeva vedelemist ja lonkan edasi.

Kui ajakirjandus kogu aeg hädaldab, et rahval raha pole, siis sain jälle vastupidise tõestuse. Pidime sõbrannaga minema soojale maale puhkama, aga kuna ma polnud kindel, kas mu puusavalu seda võimaldab, siis ei leppinud me midagi kokku. Nädal tagasi rääkisime ja ta ütles, et tal on teise sõbrannaga juba kohad kinni pandud 28.märtsiks. Et ma võin ka nendega koos tulla, kui tahan. Ma oleks nagunii võtnud üksinda toa, et mitte oma kehva une ja jalavaluga teist segada. Kui ma siis eile üritasin endale samaks kuupäevaks samasse hotelli tuba saada, siis oli vastuseks, et kohti pole, välja müüdud. Ja sinna on veel terve kuu aega!