Poole sellest haiglas ja teine pool kodus või täpsemalt tütre juures.
Opi enda kohta pean mainima, et kõigil meie palati naistel ol sellest erinevad mälestused. Olin ka ise küsitlenud tuttavaid, kes selle läbi teinud. Kuna see toimus seljasüstiga, mitte üldnarkoosis, olin veidi mures. Et kuigi ma midagi ei tunne, aga ikka pean kuulama reieluu saagimist jne. Enamus väitis, et nad olid mingis unelaadses seisundis ega kuulnud midagi. Mina kuulsin kõike. Nii saagimist kui lõputut kopsimist. Ja seda oli tõesti nii palju, nagu keegi ehitaks maja. Siis veel arstide arutlusi, et kas 51mm või 52 mm liiges. Ilmselt proovitigi nii üht kui teist, kuni lõplik valik tehti. Seda lugesin ka haigusloost, mis mulle kaasa anti. Lõpus nentisid arstid, et verekaotus oli suur, 900 g. Haigusloost lugesin, et seda põhjustas mingi arteri vigastus, mis ära lapiti. Ega see seljasüst mul ka esimesel katsel ei õnnestunud, kästi ennast rohkem kumarasse tõmmata. Mõnel ei õnnestunudki, ja siis anti üldnarkoos.
Alakeha "halvatusest" ärkasin kiiresti, varbaid sain liigutada kohe, kui opilaualt ärkamistuppa kärutati. Mõnel olevat selleks kulunud 6 tundi. Opituppa sõitsin 10.30 ja sealt välja kell 13. Sinna hulka kuulusid muidugi ka ettevalmistused. Intensiivpalatis oli kõht tühi, sest hommikust saadik söömata ja siis toodi kell 15 hilinenud lõunasöök. Nojah, poleks pidanud nii ahne olema ja kõike ära sööma. Õhtusöök nagunii tulemas. Aga siis hakkas paha, minestus kippus peale ja palusin oksekotti. Õnneks läks kõik ise üle ja ropsima ei pidanud.
Pärispalatisse sain samasse seltskonda, kust ma ka opile suundusin. Mõnus seltskond oli ja ma palusin, kas oleks pärast võimalik mind sinna paigutada. Algul öeldi, et viiakse sinna, kus vaba koht, aga kuna mu palatikaaslane käis mind vaatamas ja ütles, et minu kohal on oppi ootav inimene, kes varsti ära viiakse, siis saingi, mida tahtsin.
Tõesti, hea seltskond oli abiks esimeste päevade raskuste üleelamisele. Vahetasime vastastikku kogemusi, mõnel oli see juba teine opp. Kuigi oma valu on kõige valusam, sain aru, et teistel võib veelgi hullem olla. Üks põlveopiga naine istus meeletu valu tõttu öö läbi üleval, samas teisel sama diagnoosiga naisel oli suurim probleem pearinglus, mis lõpuks kadus. Minu jaoks oli kõige hullem pärast üleval käimist haige jala voodisse saamine. Kui päeval andsin alla ja palusin abi, siis öösel 3 korda WC-s käigu järel kulus mul iga kord pool tundi, et see jalg üle voodi ääre saada. Selleks tuli ületada teatud valu barjäär ja asi ära teha. Aga no mitte ei suutnud.
Kuna mind tunnistati paranenuks ja haav pidi ka ilus olema, kirjutati mind 4.päeval välja. Küsisin verekaotuse kohta, arst arvas, et vaatavad vereproovi järgi, kas on vaja vereülekannet teha. Ilmselt ei olnud. Ega ma väga võõrast verd oma süsteemi ei tahakski.
Kodus tuli probleem sealt, kus oodatagi ei osanud. Kogu haiglasoleku aja ei käinud mu kõht läbi. Küsisin rohtu, anti mingit siirupit, mis ei mõjunud. Mõtlesin, et kodus võtan vana head Figura teed, mis alati aidanud on. Ei mõjunud, ja mul oli juba väga vilets olla. Võtsin siis õhtul teise teeportsu. Tütar pärast ütles, et see pole lubatud. Tulemuseks oligi, et sel ööl külastasin Wc umbes 10 korda, aga mitte sel eesmärgil, milleks tee mõeldud oli. Ta mõjus nagu vee väljaajaja. Magada ma pea-aegu ei saanudki. Kui haiglavoodis oli raskusi voodisse tagasi saamisega, siis kodus oli raske sealt välja saada. Kusagilt polnud kinni haarata või kuhugi toetuda.
Järgmisel päeval tõi tütar apteegist terve kotitäie erinevaid lahtisteid ja lõpuks nad ka mõjusid. Voodist väljasaamiseks leidsime hea toetuspunkti metallist kaminariistade aluse näol, mille voodi kõrvale panime.
Eks nüüd mõni päev on seis optimistlikum, siis tuleb jälle tagasilangus. Täna öösel valutas puus nagu põrguline ja kui ma siis proovisn välja selgitada, miks, vaatasin peegli ees korralikult oma haava. Seal on veekindel plaaster peal, aga selle all olid mitmed vereplekid. Kas need olid juba haiglast lahkudes või tekkisid nüüd, ei tea. Enne ma polnud oma haava korralikult vaadanud. Kui helistasin ja uurisin, kas olukord on kriitiline ja mis ma peaksin tegema, vastati, et kui tekib põletik ja kõrge palavik,tuleb EMOsse minna. Kraadisin õhtul, oli 37. See pole siiski veel palavik ja loodame parimat.
Nüüd lähen tuttu ja loodan, et tänane öö tuleb parem kui eilne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar