Opist on möödas üks kuu, mõni päevake pealegi. Ei saa öelda, et see aeg oleks lennates läinud. Pigem vastupidi, päevad venisid nagu teod. Öösel magasin enamasti halvasti, hommikul uimane olek, ei tahakski nagu tõusta. Aga no mis teha, tuleb see päev vastu võtta. Hommikusöök oli nagu väike preemia tubliduse eest.
Nagu Ene oma haigust kirjeldades ütles, ka mina elasin sel suvel nagu paralleelmaailmas. Teised tegid oma suveasju, mina vaatasin elu ja melu kõrvalt. Peab muidugi saatust tänama, et sain opile septembri algul. Paremat aega poleks osanud tahtagi. Raisakull ütles, et võrreldes opieelse ajaga, on opijärgne aeg parem, sest pole valu. Ma sellega täiesti nõustuda ei saa. Algul oli haavavalu, aga nüüd on mingi lihasvalu. Need valutavad lihased polegi haava ümbruses, vaid allpool, põlves ja ka sääres. Eriti öösel ärkan selle peale üles. Siis määrin valuvaigisatava salviga ja võtan tableti. Kui hommikul liikuma hakkan, kaob see valu ära. Ilmselt vajutan magades mingid veresooned või lümfiringid kinni. Ise naeran, et ilmselt valutavad lihased ületreenimisest. Mis muidugi pole tõsi, aga eks karkudega kõndides on teistsugused lihased pinge all. Ka selg jääb valusaks. Kodakondsed ütlevad, et mu kõnnak on paremaks läinud, kui alguses. Eks ta ilmselt nii ole, aga praegu on küll raske kujutleda, et kas või millal ma ilma karkudeta tavaliselt kõndida saan.
Mõned edusammud siiski on. Tõin juba rohkem kui nädal tagasi kodunt auto ära ja selgus, et autosõit pole mingi pobleem, samas annab mulle vabadust minna, kuhu tahan ja millal tahan.Eks ma kas poes või oma kodus käin, kus mujal. Poes käies on mõnus parkida invakohale, ei pea palju kõndima.
Ja esmaspäeval kolin oma koju. Ega mul tütre juureski eriti midagi viga pole, aga kogu aeg pead arvestama, et teiste harjumuspärasele elurütmile jalgu ei jää. Kui tütar töötab kabinetis, ei tohi ma kõrval elutoas telekat vaadata, söökidega pean ka vaatama, et kellegi järgmiseks lõunaks mõeldud sööki või jäätist ära ei söö. Minu jaoks kohandatud kõrgendusega WC asub vannitoas, kus on vann. Ja nagu selgus, nii tütar kui lapselaps armastavad pikalt vannis mõnuleda. Mina pean oma asjad siis enne aetud saama. Nüüd pole enam probleemi, aga algul oli ikka üsna raske ennustada, millal mul vaja minna oleks. Näiteks ütles tütar, et talle meeldib hommikul vannis käia. Niiet kui ma kuulen, et nad liikuma hakkkavad, siis käigu ma ära. No muidugi ma kuuulen seda, sest mul on kerge uni. Aga katsu hiljem uuesti uinuda.
Praegu tundub see omas kodus elamine nagu roosamanna, aga annan endale aru, et ega ma sealgi kohe tervemaks ei muutu. See lihtsalt ongi pikaajaline protsess. Kusjuures katsetasin ära ka karkudega trepist teisele korrusele käimise. Sel korral oli väimees mul turvamehena selja taga, aga selgus, et täitsa tehtav on see. Reeglina sean ennast sisse küll alumisel korrusel, aga ikka võib juhtuda, et ülevalt on vaja midagi tuua. Vanni ei hakka ma niipea veel ronima, käin tütre juures dushi alla. Aga uurin, kas minu vanni ka sobiks see vanniiste, mida abivahendina reklaamitakse. Toetad oma tagumiku sinna peale, tõstad jalad üle vanni ääre ja saadki hakata pesema.
Praegu kahetsen, et ei vahetanud palatikaaslasega telefoninumbreid, oleks hea võrrelda, kuidas temal taastumise ja valudega asi on. Aga eks ta ole individuaalne, ühel läheb nii, teisel naa. Mäletan, et Raisakull ütles, et lõplikult viskas kargud nurka pärast kolme kuu möödumist. Ühes erakliiniku reklaamis ütles optimistlik patsient, et hakkas ühe karguga käima 3 nädala pärast ja ilma karkudeta 6 nädala pärast. Eks reklaam tavaliselt ongi ilusam kui päris elu. Ma vihmase ilmaga kõndimas ei käi, aga ilusa ilmaga oma marsruuti ikka tasapisi pikendan. Parim saavutus oli 1200 sammu.
Elu tuleb kõrvalvaatajana jälgida ikka veel tükk aega. Ehk nagu ütlesin, suvi sai üle elatud, nüüd tuleb sügis samamoodi üle elada. Mis talvel saab, ei oska arvata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar