84-95-100

 Küllap mõistatate, et kas  need on mu praeguse aja vöö-, rinna ja puusaümbermõõdu numbrid. Kui nii oleks, siis ma ehk saaks ka oma deprekast lahti ja hakkaks ennast armastama. Aga paraku pole need sedasorti näitajad.

Ja ikkagi on neeed super head arvud. Mu põhikooli lõpetav mure(lapse)laps sai need punktid oma lõpueksamitel. Kui ta gümnaasiumi sisseastumise katse vestlusel sai 9 punkti  10-st, siis öeldi, et kui ta eksamid teeb ära 5punkti 10-st, on ta sees. Aga see tulemus ületas meie kõigi ootused. Ta oli terve viimase aasta eriprogrammil olnud ega käinud üldiselt koolis.Oma kontrolltööd ja arvestused tegi tugiisiku juures. Aga nagu näha, see ei viinud ta teadmisi alla, pigem vastupidi. Ta oli alati olnud tark tüdruk, lõpetanud kõik klassid kiituskirjaga, aga see aasta oli eriti raske. Nii buliimia, enda lõikumise kui enesetapumõtete tõttu.

Aga kui ta suutis nüüd eksamid teha nii, et eesti keel 85%, matemaaatika 94% ja viimasena inglise keel 100% (sic!), siis on ta igatepidi kõlbulik materjal gümnaasiumi jaoks.

Jumal, kuidas me muretsesime, et kui ta pole võimeline gümnaasiumi sisse saama, siis mis ta elust saab. Istub kodus ekraani ees... ja korjab kõikvõimalikke lollusi ja hulle enda ringkonda. Nüüd on vähemalt lootust.   Et ta enesehinnang ja elutahe tõusevad selliste tulemuste tõttu ja ta leiab oma tee elus.

Ärasaatmine

 Täna käisin oma kursaõe ärasaatmisel. Kuna ta oli Tallinna Ülikooli õppejõud ja ka akadeemik, siis oli see nö. riiklik ärasaatmine. Sõna võtsid kõikvõimalikud kolleeegid ja õppeasutuse temaga seotud asjapulgad. Meie kursuse omadest oli kohal 6 tk. ja meid see jutt tegelikult ei puudutanud. Või õigemini kordus üks ja seesama. Ellu oli meie rakendusmatemaatika kursuse üks helgemaid päid, lõpetas punase diplomiga, ja ometi valis oma elutööks sotsiaalteaduse. Jah, see on küll oluline valdkond, aga tundus, et see elab omaette mullis. Uuritakse kõikvõimalikke mudeleid, leitakse ilmselgeid järeldusi, et haridus annab lapsele paremad võimalused elus hakkama saada jne. Aga mida teha, et aidata neid, kes ei ulata kas vaimsete või perekondlike puudujääkide tõttu selle latini? Vastust pole ja nende uuringud ei mõjuta ei haridusvaldkonna ega valitsuse otsuseid. Ja kuna lahkunu oli selle valdkonna akadeemik, siis oli terve saal täis temasuguseid. Ta oleks oma briljantse aju ja loogikaga võinud palju enamat. Aga see selleks.

Meie väike seltskond läks pärast ametlikku tseremooniat koos restorani. See oli tõesti armas, seda enam, et meil eelmise aasta kokkutulek ära jäi. Ja mis veelgi armsam, kostus hääli, et hakkame kord aastas kokku saama. Mul on praegu raskusi suhtlemisega, aga aasta pärast võib see ju muutuda.

Ja siis kutsus üks kursavend meid pärast enda juurde koju kohvi  jooma. Mina tahtsin minna nii uudishimust, kuidas ta elab, kui seetõttu, et kui me poleks omal ajal lahku läinud, oleks see võinud praegu olla minu stabiilne elu. Siiski sain aru, et see poleks nii läinud, minu seiklushimuline ja püsimatu iseloom poleks sellel kooslusel pikalt kesta lasknud. Aga ikkagi oli nii armas, et ta pärast varasemaid minu ignoreerimisi oli mu vastu nii sõbralik. See on lohutav.

Asotsiaalsuse ilmingud

 Lahtiseletatult tähendab see seda, et ma ei suuda kellegagi suhelda. Varem oli mul Toomas ja perekond, aga seda viimast ma ei söanda eriti tihti külastada/tülitada. Eks siis piirdun telefonivestlustega sõbrannadega, nii palju/vähe  kui mul neid on.

Viimaste arengute käigus sain 3 küllakutset kenadelt inimestelt, kes pole küll olnud mu eluaegsed sõbrad. Aga kutsed olid siirad ja ilmselt ma nad sel suvel ära kasutan. Sest inimene on sotsiaalne loom ja peab teistega suhtlema. Muidu läheb ta pääst hulluks. Ega mul enam pikka maad sinna minna pole...

Homme pean ma sotsialiseeruma, kas tahan või ei. Meie kursaõde akadeemik Ellu Saar suri ja nüüd on kogu kursus aktiviseerunud, et minna teda ära saatma. Ma polnud temaga lähedane ja kui oleks väiksemgi võimalus mitte minna , ma ei läheks. Aga pole, seega lähen kohale. Pärast istume veel elus olevate ja sotsiaalselt suhtlevate kursakaaslastega kusagil restos. Ühest küljest pelgan seda, aga teisest küljest loodan positiivseid emotsioone.

Kus on, sinna tuleb juurde

 Ehk minu praegusel eluperioodil - jama. Laupäeval tegi koristusfirma tüdruk mu üürikorteris head tööd ja kuigi lootsin, et 4 tunniga suudab ta koristada kogu korteri, siis paraku nii hästi ei läinud. See aeg kulus tal vannitoa ja köögi kasimise peale ja arve oli ka mõistlik. Nii tänasin firmat hea töö eest.

Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, elu- ja magamistuba tolmuimeja ja mopiga üle käia ja ära vedada veel viimased asjad, mida sinna vaja pole. Nii olekski ehk kõik sujunud, kui ma ei oleks hakanud näppima gaasipliiti, mis kunagi pole päris hästi töötanud. Seekordne katsetus lõppes aga eriti halvasti.

Proovisin gaasipliidi lüliti erinevaid asendeid, et kas mingis keskmises seisus oleks leek maksimaalne. No ei tea, kas oleks suutnud poti veega keema ajada, aga selleni me ei jõudnud. Kui gaasi kinni keerasin, siis jäi automaatse süütamise süsteem tööle. Muudkui plõksis, kuigi gaas oli kinni keeratud. Ja siis hakkasin igale poole helistama, nii korteriühistu haldurile, teadetetahvlil olevale gaasiavarii teenistusse, üldisesse gaasiavarii numbrile kui oma heale remondimehele Raivole, kes teab kõike. Vastuseks sain, et tuleks välja lülitada elektripistik, mis annab süütajale voolu. Paraku, asub see pistik, kui ka kogu gaasitoru kraan köögimööbli taga, kuhu ma ligi ei pääase. Viimase lahendusena tuli kilbist kogu korteri elektri väljalülitamise variant ja siis edaspidi elektriku kutsumine. Sest enamus gaasiga tegelevaid firmasid ütles, et neil pole elektrikut. Egas midagi. Ega see koridoris asuv elektrikilp polnud ka algajatele mõeldud, vaid ikka asjaga kursis olevatele spetsialistidele. Kõigepealt vajutasin ma mingit ahvatlevat nuppu, mis viis mu seadistustessse,  millest mul polnud õrna aimugi. Lõpuks sain sealt ikkka tagasi tavapärase näitude kuvamise reziimi ja leidsin üles tõelise väljalülitamise nupu. Vähemalt saan korterist lahkuda, ilma et peaksin tulekahju tekkimist kartma. See jant võttis mul rohkem kui tunni, mis oleks pidanud kuluma koristamisele.

Viimasena helistasin oma heale mööblifirma kliendile, et paluda, et ta aitaks mul lahti kruvida kapi, mille taga ilmselt on peidus nii gaasikraan kui see neetud voolupistik, millega oleks saanud selle lülitamise elekktrisüsteemi välja lülitada. ja tema käest sain soovituse, mis lahendas kogu probleemi. Mitte ükski gaasifirma avariiteenistus mulle seda ei osanud soovitada. Nimelt ütles see mees, et ilmselt gaasi sisse lülitades vajutasin ma lüliti alla, aga kasvõi rasva tõttu see välja lülitades ei tõusnud esialgsesse kõrgemasse asendisse tagasi. Et puhastagu ma selle lüliti ümbrust ja ehk siis jääb see süütaja plõksimine vait. Nii läkski.

Väike asi, aga palju jama. Jumal küll, ma olen nii tänulik sellise abimehe peale, kes teab õigeid vastuseid. Ja kes aitab lahti kruvida selle osa köögimööblist, mille taga on peidus nii gaasikraan kui elektripistik. Sest ma ilmselt pean selle viletsa gaasipliidi paneeli välja vahetama, aga selleks on vajalik korteri gaas kinni keerata.

Mehed minu elus

 Ei, siin ei tule juttu mu vanadest armulugudest ega tulevastest unelmatest. Lihtsalt räägin ära, kuidas ootamatult üksikuks jäänud naine leiab abimehi oma olmeprobleemidega hakkama saamiseks. Matuste korraldamisest ma üle rääkima ei hakka, eks see oli ka paras katsumus, mis lõppes kõigi asjaosaliste jaoks positiivsete emotsioonidega. Nagu öeldakse, ilus matus oli, mille me Toomase pojaga koos korraldasime.

Sealt edasi algas minu korteri tühjendamise protsess. Tavalise üürisuhte lõppedes kolib üürnik oma kraami välja ja reeglina koristab, ehk viib korteri samasse seisukorda, nagu see oli. Meil oli see pikem protsess.

Kõigepealt kolisime nende ühetoalisse korterisse Toomase tütre. Selle korraldas samuti Toomase poeg oma sõpradega. Toomase tütar nägi esmakordselt KÜ arvet, mille küll veel mina kinni olin maksud, aga mida ta järgmisel kuul ise maksma peab hakkama. Ta küsis, et misasi see resevfond on ja kas see tuleb ka  uue kuu arvele. Jah, tuleb, ja sinna võib veel lisanduda laenusumma, kui korter läheb renoveerimisele. Siiani ei osalenud ta neis maksetes mitte kõige vähematki.

Järgmine oli Toomase retrotehnika kolimine, mille ta poeg enda peale võttis. Kas tal õnnestub sealt midagi müüa, või kujuneb sellest tema suvilas isa memoriaalmuuseum.

Prügimäe tripist rääkisin eelmises postituses. Seal oli abiliseks Toomase sõber ja sugulane Raivo. Lihtsalt imestan, millal ja kuidas Toomas mu keldri seda jama täis kandis. Oli, kuidas oli, miks ta seda prügikasti ei viinud, aga küsida pole enam kelleltki.

Järgmine samm oli korteri koristamisne ja korrastamine. Ja üllatus-üllatus, siin oli parandamist vajavaid asju rohkem kui üks. Kui mu väimees aitas kokku panna uut söögilauda, sest vana diivanilaua klaas oli lõhutud, ja ma tõin oma vana diivanilaua sinna asemele, siis nägime, et katki oli ka köögukapi uksehing. Väimees seda parandada ei osanud ja niii tekkis mul tunne, et pean veel uusi abilisi leidma. Ja kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mulle meenus üks mu raamatupidamisklient, kes valmistab ise mööblit. Ja ilmselt teab ka, kuidas seda parandada. Nii katkisi kummutisahtleid, uksehinge, allakukkunud kapiriiulit jms. Poisid tulidki esmaspäeval kohale ja tegid korda mitmeid katkisi asju. Sel nädalal tulevad nad uuesti ja teevad korda need ülejäänud probleemid, mille jaoks neil polnud kaasas vastavaid vahendeid Missugune rõõm oli näha noori mehi tegemas tööd, mida nad oskasid. Tööd tegevad mehed on ikka hindama´tu ressurss.

Ja siis, vaadates vannitoa seisukorda ja kraadiklaasi, otsustasin, et ei jaksa ise sellega tegeleda. Nagu ma natukegi pingutan, hakkab higi mul silma voolama. Hea, kui ma oma kodu jaksan enam-vähem talutavas korras hoida. Tellisin koristusfirma, mille esindaja saabub homme. Loodame parimat, kuigi mööblifirma poiss ütles, et pärast nende maja remondijärgset koristust, mis läks maksma 300 eurot, pidid nad ikka ise üle koristama. Aga no loodan, et abiks ikka.

Kolimised

 Pärast mu elukaaslase surma seisid ees kolimised. Kõigepealt tema tütre kolimine nende endisse ühetoalisesse korterisse, siis Toomase asjade ärakolimine. Ja kolmandaks prügimäe tripp neist asjadest, mida enam kellelegi vaja pole.

Alustan viimasest, sest see leidis aset täna. Mul oli hea abimees, kellel oli autol kärukonks, ja rentisime haagise. Mure oli küll sellega, et kas leiame maja ees piisavalt suure parkimiskoha nii auto kui haagise jaoks, aga see õnnestus. Toomase tütar oli vahepeal keldrisse jäänud asjade sorteerimesel head tööd teinud, niiet haagise laadimisel suuri probleeme ei tekkinud. Ligiduses oli Rahumäe Jäätmejaam, mis pidi pühpäeval lahti olema. Kui sinna jõudsime, olid väravad kinni. Ja miks? Sest kuigi jäätmejaam reeglina oli pühapäeval avatud, siis seekord mitte. Guess, what? Sest nad peavad Nelipühi. Armas Jumal. eestlaste usuleiguse taustal, panna jäätmejaam kinni sellise usupüha pärast, millest enamus eestlasi midagi ei tea? 

Nojah, mis edasi? Tõsta asjad maha ja üritada esmaspäeval uuesti? Plan B oli Jüri Jäätmejaam, ja kui ma sinna helistasin, et kas olete täna avatud või peate Nelipühi, oli vastus, et oleme avatud. Aga kas olete Rae valla elanik? Muidugi ma olen. Rahumäe Jäätmejaama jaoks oli meil kaasas Toomase tütar, kes on Tallinna elanik. Tänu taevale, saime Jüris oma kräpist lahti ja suutsime isegi haagise tagastada õigeaegselt.

Ka kaks eelmist kolimist polnud kerged. Esimene oli ta tütre asjade kolimine vanasse korterisse. Kui jätta kõrvale see asjaolu, kui palju riideid ta selle kahe aastaga endale osta oli suutnud, siis tegi keeruliseks asjaolu, et ta tahtis oma vanasse korterisse justnimelt seda diivanit, millel ta siiani maganud oli. Mõlemas korteris olid uued 2-aasta vanused lahtikäivad diivanid, aga kui printsess tahab oma, siis peab ta seda ka saama. Nii pididki kolijad vedama ühe diivani üles 3.korrusele ja teise alla ja üles 2. korrusele. Aga kui see on lapsele oliline,siis olgu nii.

Kolmas kolimine toimus Toomase toast. Mida ma ei teadnud, et ta oli ostnud kokku hunniku retromuusikanseadmeixd. Mida ta kavatses kasutada oma retromuusikadiskodel maakultuurimajades. Kuna ma ise olen maalt pärit ja vastavas eas, siis ma tean, et sellel äriprojektil oli väga vähe lootust edule. Esiteks, meievanused enam eriti pidudel ei käi, mehed on kas surnud või allaandnud, nii et kui peole tuleb parimal juhul 20 inimest, kes on nõus äärmisel juhul maksma pileti eest 10 eurot nägu, siis see ei kata ju isegi transpordikulusid.

Toomas teadis mu skeptilist suhtumist sellesse projekti, ja nii ta keelas oma sõbral mulle rääkimast, mis ta kokku oli ostnud. lindimakid, kassetmakid, võimendused,kõlarid jne. Ma teab FB-s on vastavate fännide grupid, keda selline staff huvitab- Aga kui mina pärast Toomase surma ta korterisse astusin, kus kõik kohad olid seda retrotehnikat täis, siis sai shoki. mida sellega teha. Toomas teadis, et ma seda heaks ei kiida, seega palus ta oma sõbral  mulle sellest mitte rääkida.

Ja nii ongi hästi. Ma ei jõudnud temaga pahandada, et miks ta küll sellise jama kokku ostis. Ja tema jäi unistuste ja plaanide staadiumisse, enne kui suri. Ei pidanud kogema pettumust ega äriplaani pankrotti. Selle tehnika äravedamise võttis Toomase poeg enda peale ja loodab midagi sellest teistele samasugustele"retrohulludele" maha müüa.

Niiet pärast tänast siiski hästi lõppenud prügimäe trippi saan ma lõpetada Toomase süüdistamise tema valede asjade kokkukandmises ja keskenduda kõigele heale, mis ta mu ellu tõi-

Aga no Nelipühad? Armas jumal, meie usuleige rahva puhul, kas see on ikka õige põhjus sulgeda Jäätmejaam? Kodulehelt ma seda infot küll välja ei lugenud

Baby-steps

 Arenen oma uue elu seisusega tasahilju, nö. by baby-steps. Ma ei suuda päevas palju korda saata, aga see on hea päev, kui käin poes ja teen umbes 1 tund aias hädavajalikke päästetöid. Lõigun liigsuuri oksi või kaevan maad oma istikute vahel. Sest kuna kevadel oli mu aia peenarde pind märg, siis nüüd kuival ajal, muutub see kivikõvaks. Niiet vahepeal peab seda nii kaevama kui kobestama.

Eilse õhtu teema oli muidugi öökülm. Liiliad olid suureks kasvanud,samuti püvililled ja murtudsüda . Eks ma siis pidin neid katma.

Neid, keda päästa, oli rohkemgi, aga pole mõtet neid kõiki pilte siia üles laadida.

Nii pidin ma ma oma tardumusest ja masendusest välja murdma tegutsemise kasuks.

Täna nii hästi ei läinud. Kui tahtsin oma surnud rooside ja punase leedri oksi jäätmejaama viia, siis selgus, et konteiner oli juba pilgeni täis. Kuigi jäätmejaam on suletud teisipäeval ja kolmapäeval, kui peaks konteinereid tühjendatama, aga seekord siis seda ei tehtud. See viis mu tänase teotahte ja plaanid rivist välja ja rohkem ei suutnud ma midagi mõistlikku ette võtta. Siiski, külvasin kevadväetist taimedele, kuigi vihma just ei paista. Aga parem ikka kui mittemidagi.

Lisaks pidasin maha vestluse Toomase pojaga, kes ei leia aega korterit Toomase asjadest tühjaks kolida. Maksan juba kolmandat kuud kommunaale, aga uut üürnikku otsida ei saa, sest korter asju täis. Sain lubaduse, et järgmisel nädalal toimub kolimine. Seejärel tuleb veel jäätmejaama tripp allesjäänud tränast ja siis puhastusfirma. Sest ma ise ei jaksa. Ja alles siis saab hakata uut üürnikku otsima.

Tühja sest kaotatud üürirahast ja kommunaalidekulust. Ma tahan, et see etapp mu elust läbi saaks. Ehk siis suudan oma eluga edasi minna.