Rahast, kultuurist, reisimisest ja muust ka

 No kõigepealt sattusin ka mina "Rahamaailma" hullusesse. Tegelikult ma polnud üldse kindel, kas ma seda rohkem kui 3-tunnilist etendust üldse tahaksin näha, aga sõbranna tõmbas sae käima. Andis teada, et hakati uue hooaja etenduste pileteid müüma, on ootejärjekord ja siis saad osta. Võtsin siis sappa ja mu ees oli 3800 inimest. Järjekord tiksus kiiresti, niiet  umbes tunniga sain tõotatud maale ehk piletiostmise etappi. Ja otse loomulikult, nagu juba kahtlustasin, kuna järjekord nii kiiresti kahanes, siis see tähendas, et tegelikult pileteid enam saada pole. Muidu oleks ostu vormistamine rohkem aega võtnud inimese kohta. Nojah, huvitav kogemus iseeenesest. Kui vaatasin, et ehk ostaks mingi muu etenduse piletid, siis saada polnud eriti midagi sellist, mida oleksin tahtnud. Nentisime sõbrannaga, et hulga raha hoidsime kokku, sest piletid olid kallid,kuni 107 eurot.

Ja siis ma imestangi, et ühest küljest räägitakse, et majanduses on kehvad ajad, rahval pole raha, ja samas haaratakse lennult nii kalleid pileteid. Tütar ütles, et kui ta väimehele tahtis sünnipäevaks kinkida tema lemmikansambli AC/DC Tallinna kontserdi pileteid, pidi ta kõvasti pingutama, et kohe müügi algul need saada, hinnaga 189 euri tükk. Ja kuigi ma eriti ei jaksa reisida, aga kui vahel mõtlen, et äkki siiski võiks sinna või tänna minna, kuigi hinnad on kõrged, siis selgub ikka, et juba 3 kuud ette on kõik kohad täis.

Niiet ma ei tea, kuidas meil armsal Eestimaal selle rahaga seis on, kas inimesed ei jaksa enam süüa osta või vastupidi, on raske saada seda, mis sa tahad. Mõni süüdistab valitsust, et ei tule enam palgaga välja. Aga valitsus ei saa käskida tööandjal palka tõsta või poes hindu alandada. Mina pensionärina jaksan süüa-juua osta ja ehk ka reisi eest maksta, aga ma ei taha liiga kaugele ette planeerida. Seega ootan ja vaatan, kui teatrisse ei saa, siis teleka abil saab ka meelt lahutada.

Ma oskan oma elu ka muidu huvitavaks teha. Mitte just arukas võtmes, sest sellised seikused röövivad mu une mitmeks päevaks. Lugu selles, et kuna ühel heal sõbral on sünnipäev 1.aprillil ehk naljapäeval, siis meenub mulle alati veel üks kunagine vana sõber, kel samal päeval sünnipäev. Ja mis ma sel aastal tegin? Saatsin talle Messingeris õnnesoovi, juubel ikkagi. Ja ta vastas ja hakkasime chattima. Me pole teineteist näinud enam ligi 40 aastat. Profiilipildi pealt tundsin ta ära, aga kui ta mulle sõbrakutse saatis, ja sealt nägin ta reisipilte, siis oli raske teda ära tunda. Eks mehed ju ka vananevad. Hetkel ongi ta reisil koos naisega, lubasime juttu jätkata siis,kui ta tagasi on. No milleks mulle seda küll vaja oli?

Eks ma muidugi tean vastust. Aastaid tagasi olin ma sellesse aprillinalja-poisisse ja tema võrratusse naeratusse armunud. Isegi joonistasin teda.

Muutusin isegi luuleliseks ja otsisin mõned vanad salmid üles.

"Jäävad endiseks jah, meie nimed,

jäävad endiseks silmad ja hääl.

Aga aastad ei too seda imet,et me tunded endiseks jääks."

Nii ta paraku on. Aga mälestusi on ikka hea heietada.

Päevatöö

 Kui teised inimesed käivad parima osa päevast tööl, siis peavad nad ülejäänud ajaga ära tegema kõik need toimetused, mida mina oma päevatööks nimetan. 

Tänane päevatöö oli arstiaegade hankimine, nii internetist broneerides, kui helistades. Ma talviste masendavate ilmadega ei suutnud ennast selleks sundida ja arvasin, et nüüd on paras aeg alustada, et suveks kõik arstid läbi käidud saaks. Nojah, taiplik lugeja  juba aimab, mis juhtuma hakkas. Märtsikuusse sain ainult mammograafi sõeluuringu aja. Naistearst ja hambaarst jäid maisse. Ja sealgi pidin tegema mööndusi, valides mitte selle populaarse hambaarsti, kelle järjekord ulatus juunisse, vaid teise, kellel järjekord veidi lühem. Tahan nimelt oma esihammastele kroone panna. Väike lootus on, et tasulise silmaarsti aja saab ehk aprilli. Lisaks sisustavad mu aprillikuud kõikvõimalikud hooldused, auto-, muruniiduki ja katlamaja hooldus. Lisaks veel rehvivahetus. Ega ma rohkem kui üks selline ettevõtmine nädalas ei jaksakski. Lisaks ei tohi kõige selle sebimise keskel ära unustada kontserdipileteid 27.aprilliks.

Ja siis tuleb veel teha oma palgatööd, valmistada süüa, pesta  nõusid ja pesu, koristada. Neid viimaseid saab süüdimatult edasi lükata, aga lõpuks tuleb need ikka ära teha. Sööki ostan tihti valmistoidu letist, aga midagi tuleb ikka ise ka keeta. Palgatöö hakkab ka kokku kuivama. Üks firmajuht ütles, et kahjumiga töötamisel pole mõtet ja lõpetab ettevõtmise ära. Läheb hoopis teise firmasse tööle. Ei teagi, kas rõõmustada, et tööd vähemaks jääb või kurvastada, et raha saab vähem.

Kutsusingi peika endale külla, et sundida end koristama ja talle süüa tegema. Oi,kui raske oli, aga tehtud sai. Pärast muidugi oli endal ka mõnus vaadata korras elamist. Mõtlesin, et missuguse kulinaarse meistriteosega ma teda üllatan, aga leidsin, et pigem säästan end liigsest kokkamise stressist ja ostsin ettevalmistatud pooltoote. Küpsetasin ahjus 30 minutit,lisasin kõrvale ahjukartulid ja salati. Peika sõi ja kiitis. Ostsin endale veel ühe karbi sedasama paneeritud kanakintsuliha. Soodne hind ja hea maitse.

Kohe algab ka aiahooaeg. Tuleb koristada lehepraht ja allesjäänud varrejäänused peenardelt, lõikuda põõsaid tagasi ja üht-teist ümber istutada. Meenus, et olin sügisel ostnud peenraäärise, mis tuleb nüüd maasse kaevata. Ja kompostihunniku põhjast võtta peenarde äärte täiteks mulda. Oi-oi, kuidas ma sellega küll toime tulen... Pean ikka kusagilt mingi abilise hankima.

Kala vees

 Ma olen tähtkujult Kala ja see ilmselt haakub mu olemusega. Olen lapsest saadik palju ujunud ja  veetnud aega veekogude ääres. Elasin lapsepõlves Rõuges,  7 järve  maal. Õppisin varakult ujuma ja kõik  suved möödusid järvede ääres.

Kui olin tööl Tartus Tehase Arvutuskeskuses, oli meil Kutsekooli ujulas aeg kell 8-9 hommikul. Tol ajal polnud Tartus ujumiskohti just palju. See oli tõesti eneseületamine, et selleks ajaks enne tööpäeva algust ujulasse jõuda, aga meie tore kollektiiv tegi seda. Ja saime ägeda energialaksu algavaks päevaks.

Kui mõned aastad tagasi viisin lapselapsi ujuma nii Maardusse, Võsule, Kloogaranda, Uuesalusse, Männikule, ja talvel kooliujulasse, siis nüüd on sellega lõpp. Nad ei tule enam minuga ujuma.

Käisin koos Toomasega  kooli ujulas ja saunas nädalavahetusel, nüüd üksi. Kui varem Toomasega arutasime, kas viitsime minna või mitte, siis üks meist ikka ütles, et tuleks minna. Nüüd pean selle sisemise võitluse üksi iseendaga läbi viima.

Nagu tänagi. Olin piisavalt maganud, kuigi vahepealse pika ärkamise ja ülevalolekuga. Siiski olin kell 11 piäris hästi välja maganud ja hiline hommikusöök tegi igati võimalikuks ujulasse mineku. St. viimasest söögist sai 2 tundi mööda, et refluks mind ei segaks, ja pärast ujumist pole ma veel liiga näljane. Lisaks oli mul valmistoit kodus kohe võtta. Ja päike paistis, õues ja auto peal polnud liiga palju lund. No tehtav ju.

Ikkagi vaidlesin enesega oma pool tundi. Mu liigestele on ujumine hea trenn, ma pole kaks nädalavahetust käinud ja mind ei takista miski praegu minemast. Aga ma ei tahaa-aa ega viitsi....

Peale jäi ikkagi kaine mõistus, ehk see, mida ma vajan.Peale ujumise ma naguni muud trenni ei tee. Kui koju tagasi tulin,olin muidugi näljane. Kell oli 16, ja hommikusöök oli kell 11. Sõin, ja siis tuli uni peale. Andsin sellele alla ja jube mõnus oli. Uni, mis ise tuleb, ilma unetablettide või muude abivahenditeta. Jah, see raskendab õhtust uinumist, aga mis parata. ma võtan seda, mis pakutakse.

Nüüd siis üritangi blogimisega ennast õhtul enne magaminekut uniseks teha.

Mis ma kõige selle jutuga öelda tahan? Jah, depressioon on ajukeemia häire, aga oma mõtte- ja tahtejõuga saab ka üht-teist parandada. Nagu ma täna oma ujumisega parandasin oma tuju. 

Sõbrapäev

 No eks see ole selline uuema aja ja noorte püha, mulle pole see kunagi varem eriti korda läinud. Aga täna kiskus kurvaks. Käisin tütre juures, kohtusin seal oma kõige kallimate sõpradega (lastelastega) ja lisaks saatsid mulle häid soove ka mitmed teised sõbrad.

Aga... kurb on ikkagi. Toomast ei ole enam ja kuigi me eelmisel sõbrapäeval polnud koos, siis nüüd sai see tagantjärgi uue ja kurvema tooni. See oli meie viimane võimalus, kui oleks teadnud, oleks selle ära kasutanud. Aga seda ei saa enam tagasi. Jah, käisime hiljem koos restoranis, mida saab pidada samuti sõbrapäeva tähistamiseks.

Aga sel õigel päeval oli ta koos oma teiste sõpradega. Ja täna tahaks ma nutta. Muidugi on see sellepärast, et teda enam pole. Aga pean tänama saatust, et meil oli nii palju ilusaid hetki koos oldud ajal.

Ja minust on saanud pahur ja kibestunud vanainimene, kellega pole üldse lõbus. Olen nüüd 3 kuud võtnud AD-sid, aga olulist paranemist pole näha. Jätkan suveni, eks siis otsustab, kas proovida mõnda teist rohtu või loobuda.

Saatuse vingerpussid

 Ma ei ole tükka aega suutnud midagi kirjutada, kuigi juhtunud on üht-teist, nii head kui halba. Põhiline on see, et ma põen mõlemat erutust mitu päeva,suutmata korralikult magada või päeval toimetada.

Nädal tagasi sain ma kokku Tallinnas oma armsate maalikaaslastega meie ateljee esimese õpetaja näitust külastades. See kõik oli imetore, aga rahunesin alles kolme öö järel. Ma ei saa sellist rutiinist väljumist endale väga tihti lubada. 

Vahel harva, kord kuus, on see tore, aga sagedasemad erutavad kohtumised viivad mind endast välja. Seetõttu otsustasin, et sel nädalavahetusel ma ei lähe sõbranna juubelile Tartusse. Sest ma ei maga seal korralikult välja ja pean mitu päeva veetma rahutult ja kehva unega neid emotsioone maha laadides.

Möödunud nädalavahetusel loksus mu elu jälle paika ja suutsin isegi käia ujumas ja saunas. Ja siis tekkis ootamatult täna, kolmapäeval, mu ellu uus ärritaja. Saabudes Selverist "kuldse kolmapäeva" pakkumiste ärakasutamisest, tuli auto ekraanile teade, et ma pean pikemalt sõitma, et mu auto õli temperatuur tõuseks. Tegin tiiru ümber kvaratali, aga see ei aidanud. Naabrimees juhtus kodus olema, nii kutsusin teda appi.  Õlitase oli normaalne, aga ta rääkis mulle, et pean mingi pikema sõidu ette võtma, umbes tund või rohkem kestva sõiduga peaks asi korda saama. Helistasin autoteenindusse ja sealt öeldi mulle sama, sõita tuleb 1-1,5 tundi, et filtrid jms.puhtaks saada.

Hakkasin siis mõtlema, et kuhu ma sõidan. Mäole ja tagasi? Nõme. Siis tuli mulle pähe, et olen ju sel nädalavahetusel kutsutud oma sõbranna juubelile Tartusse. Kuhu ma ei kavatsenud minna. Sest ei jaksa. Aga praegu see tundub see palju parem plaan, kui lihtsalt sõita maanteel 200 km mootori puhastamiseks.

Niiet ma lähen oma sõbranna juubelile. See on ikka üks häbematu saatuse ninanips. Aga loodan, et saan sealt meeldivaid elamusi. Ja hiljem saan ka oma une tasa magatud.

Paanika(ta)

 Lubasin küll elu pingevabalt võtta, aga alati see ei õnnestu. Tänaseks oli mul aeg kõrvaarsti juurde kliinikus, kus ma varem polnud käinud. Teadsin küll seda tänavat ja Mapsi abil kohale jõudmine ei oleks tohtinud keeruline olla. Hakkasin siiski internetis eeltööd tegema. Algul kulges kõik kenasti. Nägin, et kliiniku ees on parkla. Aga mitte eriti suur ja mis siis, kui ma seal kohta ei leia. Hakkasin piirkonnas otsima, kus veel parklaid on. Ja kuigi neid isegi oli, aga ma polnud selles kandis varem käinud ega teadnud, missugune nende mahutavus või täitumine on.  Ja siis hakkas mulle paanika peale tulema. Kui vara ma pean kodunt välja sõitma, et jääks aega parkla otsimiseks või kui kaugele see jääb kliinikust? Pikka maad libedaga kõndida pole mul lihtne. Siis hakkasin vaatama, kuidas sinna ühistranspordiga saaks. Mitme bussiga liikumine võtab palju aega ja lisaks ei läinud mu maakonnaliini buss sobival ajal. Kaalusin varianti autoga Ülemiste keskusesse sõita ja sealt edasi bussidega liigelda, aga ikkagi tundus see väga ajamahukas. Pöördusin taas tagasi autoga mineku juurde. Ja kuidagi läks nii, et ma ei saanud kaardile samaaegselt parklate asukohta koos kliiniku asukohaga. Ja sattusin veel rohkem paanikasse. See viimane mälestus Lasnamäel ekslemisest pani omakorda hagu alla.Võtsin küll rahustit, aga see ei aidanud. Käed hakkasid lausa värisema ja sain aru, et isegi kui ma teen endale marsruudi ja parklate asukohad selgeks, on mu ärevus juba nii suur, et ma ei saa öösel korralikult magada ja järgmisel hommikul auto juhtimine on täiendav stress. Ja siis tuli mulle päästev mõte. Tellin homseks takso ega pea rohkem millegi üle muretsema. Nii tegingi, tellisin vastavaks kellaajaks Bolti koju ja kuigi sõit tundus kallim, kui arvasin, ütlesin endale, et mu närvid ja unerahu on seda väärt. Rahunesin ja magasin hästi.

Arsti juures käik oli ... huvitav. Rääkisin ära, mis mure mul on, et viimasel lennukisõidul läks mul maandudes parem kõrv lukku ega taastunud mitu päeva. Ikkagi on ka praegu aasta hiljem kõrvus imelik kumin ja et perearst vaatas ultraheliga, et midagi on valesti. Kas on kuuldekile armistunud või midagi muud viga. Ja selle peale ütles doktor mulle, et mismoodi see perearst ultraheliga mu kõrva vaatas. Neil küll diagnoosimiseks mingit sellist aparaati pole ja et tema oma aparaadiga minu kõrvas mingit viga ei näe. Küsis veel, et kus see minu perearst üldse asub. Kui ütlesin, et Ülemiste tervisemajas, siis ütles arst irooniliselt, et ja-jah nemad on mu "lemmikud". Ja mis seejärel tuli, oli juba päris huumor.Ta ütles, et oma vanuse kohta näen ma näen ma hea välja, aga sees on halvad tunded. Et selline tunne tähendab, et ma pole iseendaga rahul või et mu sees on tühjus. Ma läksin kaasa, et jah, need asjad on kõik õiged, aga kõrv on ikka päriselt imelik.  Tahtsin ütelda, et ma pole mingi "polkovniku lesk",  kes endale haigusi välja mõtleb. Aga ei hakanud temaga vaidlema ega teravaks minema, vaid arendasin juttu selles suunas, et on ju mingid mõõtmised, mis näitavad kuidas lugu mu kuulmisega on. Ise ei oska hinnata, kui palju see halvenenud on. Siis nõustus arst mind saatma teise kabinetti, kus kuulmist kontrollitakse. Uksel kordas ta veelkord õele, et välja näen hea, aga tunnen seesmiselt halvasti. Tore oli kuulda komplimenti kenalt noorelt mehelt, aga kui ma juba nii kaugele tulin, siis tahaks ikka teada saada, mis seis mu kõrvadega on.

Õde tegi need kuulmistestid ära ja ütles, et arst seletab mulle nende tulemused. Kui uuesti arsti kabinetti läksin, siis ta enam minuga ei naljatanud. Vaatas graafikut ja ütles, et tõepoolest mu parema kõrva kuulmine on halvem ja mõlema kõrvaga ei kuule ma kõrgemaid helisagedusi enam eriti hästi. Jälle tegi ta nalja, et meeste hääli kuulen paremini kui naiste hääli :) Küsisin siis, et mis edasised prognoosid on. Selge see, et vanusega läheb asi halvemaks, ja kui kuulmine tõesti nõrgeneb, võib kuuldeaparaadi peal mõelda. No nii hull asi siiski pole, arvan, et kuulen ikka teiste juttu päris hästi, näiteks telefonist. Arst naljatas jälle, et mina võin ju kuulda, aga naabrid kuulevad ehk ka, mis ma räägin. Peab nüüd tuttavate käest uurima, kas olen ise liiga kõvasti rääkima hakanud?

Ei tea, kohe, mis sellisest arstist arvata. See hea väljanägemise ja sisemise tühjuse jutt oli kuidagi kahtlane. Kas veel üks uhhuu-arst? 

Pingevabalt

 Tänane päev kulges pingevabalt. Kui eile muretsesin, kuidas hakkama saada lumeuputusega, siis täna läks kõik ladusalt. Hommikupoolikul puhastasin ära kõnnitee ja oma auto, sest päeva jooksul oli vaja poodi minna. Ja seejärel saabus, nagu lubatud, mu hea blogisõber lumepuhuriga. Selle abil sai ka ülejäänud hoov puhtaks, ilma et selg valusaks oleks jäänud. Boonusena kaasnes mõnus vestlus vana sõbraga, kellega ammu polnud kohtunud. Vahetasime muljeid, mis meie endi elus vahepeal toimunud on. Ja muidugi rääkisime ka teist, mu armsad blogisõbrad, aga täiesti pingevabalt. Ei öelnud kellegi kohta halvasti ega kritiseerinud kaasteelisi. Vähemalt mitte meie ühiseid tuttavaid. No võib-olla pisut avaldasime imestust mõne meist kaugelejääva mõttemaailmaga blogija üle. 

Siis vaatasin pingevabalt teleka aastavahetuse programme, mida õigel päeval ei jõudnud vaadata. Ja üllatusin meeldivalt. Väga meeldis mulle "Näosaate tõeline kuld". Ilmselt oli põhjuseks see, et ma seda saadet varem eriti polnudki vaadanud ja need olid mulle uued. No ja parimad palad on loomulikult eriti head. Kui varem olin olnud veidi kriitiline Reigo Tamme etteastete suhtes, siis nüüd vaimustusin täiega. Nii hääle kui näitlejameisterlikkuse üle. Ja siis vaatasin veel ka Kanal2 Teleõhtut ja jäin samuti rahule. Kui sul pole erilisi ootusi ega lootusi ennast vana-aastaõhtul teleka abil lõbustada, siis pingevaba järelvaatamine pakkus päris head meelelahutust. Eriti, kuna reklaamid sai edasi kerida.

Ja õhtu lõpuks vestlesin peikaga. Samuti pingevabalt, sest püsisime kindlal pinnal oma vestluses. Rääkisime oma lumepuhurite omadustest ja mõlema plussidest ja miinustest. Seda joont tulebki jätkata omavahelises suhtluses, siis pole vaja karta ei pettumusi ega valestimõistmisi.

Ja siit tuleb mu uusaastasoov nii endale kui ka teistele. Võtame elu nii pingevabalt kui võimalik. Ja tuletasin lisaks ka meelde oma vana moto, millega 9 aastat tagasi alustasin uut eluperioodi. Kõik saab lõpuks korda, ja kui pole veel korras, siis pole veel ka lõpp.