Meie vanuses

 Käisin eile sõbranna juubelil. Ta sai 70 ja tähistas seda Viru Varietees. Kui ta seda ettevõtmist planeeris, siis ma hoiatasin teda, et Viru Varitee kas Merineitsi kohvikus või Hotell Tallinnas on kaks erinevat showd. Olen mõlemas käinud ja vahe oli tohutu. Kui Merineitsis oli täismäng, kaasaarvatud kankaan, siis Hotell Tallinnas uimerdasid umbes 3 tantsutüdrukut, ja kui nad riideid vahetasid, püüdis õhtujuht igasuguste naljade ja lauludega aega täita. No kehvasti kukkus see välja. Nii ma siis soovitasin sõbrannale kahest Viru Varieteest valida ikkagi Merineitsi kabaree. Mida ta ka tegi.

Me Toomasega käisime Viru Varietees aastavahetusel 2019/2020 ja olime vaimustuses nende kavast. Seekordne esitus ei tundunud enam nii äge. Esiteks, kankaani polnud. Kuidas võib!?

Teiseks, kogu programm oli mannetum. Võib-olla on asi selles, et teist korda kava vaadates pole enam seda ohhoo-ahhaa efekti.Kuigi kava oli erinev. Aga no tõesti, teine pool etendusest oli minu jaoks liiga modernne, keskenduti rohkem kostüümidele kui koreograafiale. Aga see on vaid minu arvamus, võimalik, et  teistele meeldis. Halb oli ka see, et mu klaas jäi täitmata enne teise poolaja etteaste algust. Jook oleks kindlasti aidanud parema elamuse saamisele kaasa.

Ja nagu vinguvale penskarile kohane, ei meeldinud mulle veel mitnmed asjad, kõigepealt ilm. No miks peab vanainimene oma soojast kodust vihma ja tuulega välja minema kahtlase väärtusega üritusele. Siis jäid mul veel lilled maha, mis ma sünnipäevalapsele viima pidin. Ja söök polnud ka kaugeltki nii hea, kui tookord aastavahetuse rootsi lauas.

No aga seltskond oli ju lahe. Kui palju ma üldse inimestega kohtun enam viimasel ajal... Kui leppisime sünnipäevalapsega kokku, et annan talle lilled üle järgmisel hommikul, kui ta teise sõbranna toob Ülemiste jaama, aga see jäi ära. Sest ta õel hakkas õhtul halb ja ta lahkus enne peo lõppu. Nüüd läks sünnipäevalaps vaatama, kuidas tal on ega saanud minu juurest läbi tulla.

Vaatan siis ise neid lilli ja pean plaani, kas või kuidas minu juubel olema hakkab. Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, meie vanuses ...

Isadepäev

 Minu isa suri ammu, aastal 1989. Niiet selles mõttes isadepäev mind ei sunni tegutsema. Seda enam, et mu isa haud asub 300 km. kaugusel. Sinna ma kihutama ei hakka.

Ometi ei läinud isadepäev minust päris mööda. Tütrega rääkides leppisime kokku, et pole mõtet tema isa Tallinna kohale tellida, seda enam, et sel nädalal tal uue naise sünna. Ja üleüldse, ta polnud just eriti hea isa, kuigi oli suurepärane vanaisa. Ja ikkagi, ei pääsenud ma isadepäeva emotsioonidest. Mu varalahkunud elukaaslasega polnud mul seoses isadepäevaga mingeid kohustusi. Siiski tahtsin ma teada, kas ta lapsed ja ema külastavad tema hauda sel päeval. Et võiksin nendega koos surnuaial käia ja hauaplatsi talveks korda teha.

See asi osutus keerulisemaks. Poeg ei vastanud mu messingeri sõnumile. Kui helistasin emale, siis sain teada, et poeg pole ei reisil ega pole temaga midagi halba juhtunud. Lihtsalt ta on ennast FB suhtlusest, sh. messingerist välja lülitanud. No selge, kuigi ma põhjust ei tea. Sealjuures ütles ema, et T. poeg oli olnud viimati temaga kohtudes halvas tujus. Ema küsimusele, et kas lähme isadepäeval T. hauale, vastas poeg küllaltki teravalt, et see on minu isa ja ma ise otsustan, kas või millal ma lähen.

Kui siis isadepäeval mulle saatis sõnumi T. tütar, et kas ma lähen surnuaiale, olin üsna segaduses. Mina ei lähe, sest, mul pole T. ja isadepäevaga mingit seost. Aga et poeg ei kutsunud kaasa T. tütart ehk oma poolõde, kui ta surnuaiale läks isadepäeval, tegi mind kurvaks.

Aga eks peresuhted, eriti  isasse puutuvad, ongi keerulised. Mina lähen surnuaiale sel nädalal, et koristada lehed ja oksad, ja panna T. matmiskohale kalmulaterna, et tähistada täpne koht, kus tema tuhk on maetud. Mida muud ma ikka teha saan.

Kaotatud ja leitud

 Mõni aeg tagasi kurtsin Kaamose juures oma hajameelsuse üle. Et kuidas mul on kaduma läinud telefoni ümbris, mida enam kuidagi leida ei õnnestu. Otsisin seda 3 päeva, käisin korduvalt läbi kõikvõimalikud kohad, kus ma telefoni olin viimati kasutanud. Vaatasin kõigi mööbliesemete alla, pika joonlauaga sai sealt tubli portsu tolmurulle välja kistud. Leidsin küll ühe soki, aga sellest polnudki ma puudust tundnud. Vaatasin läbi kõik salhtlid, kapid ja diivani aluse voodiriiete kasti. Et ehk kuidagi libises diivanilt kahe padja vahelt sinna. Olin sel ajal ka pesurestilt pesu kappi pannud ja täitsa võimalik, et sattus koos pesu hunnikuga sinna. Lõpuks tõmbasin kapi riiulid tühjaks ja ladusin kõik riided korralikult tagasi. See oli muidugi väga hea, sain suve- ja talveriided eraldi sorteeritud ja leidsin nii mõnegi riideeseme, mille olin unustatud. Ja muidugi sorisin nii prügikastis, vaatasin külmkappi ja panipaika. Mida ei leidnud, oli seesama telefonikate. Lõpuks andsin alla. Oletasin, et ehk õues lehti riisudes võtsin telefoni katte seest välja, jätsin terrassilaua peale ja ilmselt unustasin selle sinna, kust tuul ta minema viis. Kavatsesin just minna ja uue samasuguse asemele osta. See on nimelt laste pinal, mis on väga sobivas mõõdus mu telefoni jaoks ja kuhu ma lisasin paela, et seda saaks kaela riputada. Samas on see pehmendanud mu telefoni mahakukkumisi, niiet ekraan pole katki läinud.

Aga enne, kui ma seda teha jõudsin, leidsin kadunud asja üles. Küll mul oli hea meel! Mitte rahalise võidu üle, vaid sellepärast, et müstiline kadumine sai lahenduse. Ja et mu hajameelsusel on siiski piirid, ehk asi oli üsna loogilises kohas. Et siis kus või miks ma seda pingelise otsimise käigus varem ei leidnud? Kohe seletan.

Sel kolmandamal otsimise päeval istusin oma voodi peal ja panin käest ühe teise asja, mida ma veidi hiljem enam ei leidnud. Sain enda peale vihaseks, et kuidas ma niimoodi jälle asju käest panen ega leia enam. Kuna see oli juhtunud loetud minutid tagasi, siis oli selge, et see ei saa olla kadunud kuhugi kaugele. Tõmbasin voodi seinast eemale ja.... seal ta oli. Mitte see, mida ma otsisin, vaid telefoniümbris. Ta oli tihedalt vastu seina püstises asendis, niiet kui ma varem voodi alla vaatasin, siis sulas ta seinaga ühte ja ma ei näinud seda. Selle värskelt kadunud asja leidsin teki alt. Kuidas see sinna sai, täpselt ei tea, ilmselt kohendasin vahepeal tekki. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Te ei kujuta ette, kuidas mind ärritas, et asjad saavad nii müstiliselt kaduda.

Lahendusi tuli teisigi. Eile sain oma covidivaktsiini kätte, õppisin parkimismaja teekonnad selgeks, et  teinekord see mind enam hulluks ei ajaks.

Lisaks sain kaelast ära ühe ürituse, kuhu ma minna ei tahtnud. Aga kuhu minemata jätta oleks ebaviisakas. Kui me eksiga lahutasime, siis jagunesid sõbrad üsna kenasti, mulle jäid mu sõbrannad ja talle tema sõbrad oma naistega. Kuigi olime varem perekonniti nendega mõlemad suhelnud, aga hiljem jäin mina sellest ringist välja. Üks peresõprade paar aga oli selline, et naine oli minu ülikooliaegne sõbranna ja mees mehe klassikaaslane ja hea sõber. Novot, ja nüüd oli tulemas nende mõlema ühine juubelipidu. Neil on sünnipäevad lähestikku ja nad on juubeleid alati koos pidanud. 10 aastat tagasi olime me eksiga seal koos. Nüüd aga, kui sõbranna mulle helistas ja sünnipäevast rääkis, oli ta veidi murelik. Et kuidas meid kutsuda, kas mahume ühte ruumi ära. Rahustasin teda, et me ju laste sünnipäevadel oleme varemgi koos olnud ja kui ta oma elukaaslast kaasa ei võta, siis pole probleemi. Ja vaevalt, et see naine tahab tulla seltskonda, kus ta kedagi ei tunne ja kus on minu ehk eksnaise minevikust pärit sõbrannad koos.

Hiljem hakkasin mõtlema, et ma ikka ei taha seda pidu koos eksiga. See on siiski midagi muud kui perepeod. Kõik need vanad mälestused kerkivad üles ja ma ei tunne ennast ei vabalt ega rõõmsalt. Nii minul kui ka teistel on pisu ebamugav meiega suhelda, eriti sünnipäevalastel. Otsustasin, et mina ei lähegi sinna peole, seda enam, et pikk sõit Tartusse ja võõras kohas ööbimine on mulle väga väsitavad. Ja eile sain eksiga telefonikõne käigus ka seda teemat puudutatud. Küsisin, et kas ta läheb peole üksi või elukaaslasega. Tema küsis vastu, et kas mina lähen. Et sel juhul, kui mina lähen, tema ei lähe. Väga hea! Sain rõõmsalt teatada, et mina ei lähe nagunii, niiet tema saab vabalt valida, kas üksi või kaksi minna. Seda enam, et mees on talle palju lähem sõber, kui naine minule. Pealegi mina saan nendega nagunii kokku 3 nädalat varem teise sõbranna juubelil. Selle peale teatas eks, et ta võtab ikka oma elukaaslase kaasa, kuna sõber oli seda ka tungivalt soovinud. Pean tunnistama, et see tegi mulle natuke haiget küll, aga teisest küljest andis mulle suurepärase põhjuse mitte minna. Eks siis teised sõbrannad vaadaku ise, kuidas nad selle paariga suhtlevad või ei suhtle. Ja mina saan nende käest täpselt teada, kuidas see uus suhe siis neile tundub. 

Appi!

 Käisin täna oma perearsti juures. Otsustasin ikkagi antidepressandid lasta endale kirjutada. Ja kurtsin veel teisigi väikesi hädasid, nagu näiteks probleem kõrvaga. Viimaselt reisilt koju lennates läks mul maandudes kõrv lukku ja oli lukus veel järgmisel päevalgi. Pärast seda on aeg-ajalt ikkagi see parem kõrv imelik, kuulen küll, aga kõmiseb, kui koputada koljule kõrva kohal. Arst siis vaatas, aga vaigutroppi ei tuvastanud, samuti mitte kõrva trummikile katkemist. Ultraheli aga näitas mingit hälvet ja nii andis arst mulle ikkagi saatekirja kõrvaarstile. See kõik ei pannud mind appi karjuma. Hoopis parkimismure, mis mind alati hirmutab.

Vanasti oli perearstikeskuse ümber ilus parkla, kus alati leidus kohti. Nüüd on sinna keskuse laiendus peale ehitatud ja parklakohti ehk paarkümmend. Seda püüdma ma ei läinud, sest üsna ligidal on suur parkimismaja, kus alati oli kohti. Seekord mitte. Tiirutasin ringi, vastuvõtuaeg hakkas juba kätte jõudma ja mõtlesin, mis nüüd teha. Kuidagi sattusin parkla teisele korrusele ja leidsin koha. Natuke mõistatamist, kuidas sealt välja saada, aga leidsin trepi. Jõudsin õigeks ajaks.

Sinnani olin ma ainult natuke mõttes appi hüüdnud. Kojuminek osutus veelgi keerulisemaks. Trepist läksin üles ja auto leidsin ka üsna kähku. Ja vot siis läks jamaks. Kusagil polnud viitasid, kuidas välja saab. Seda mul meeles polnud, õigemini ei osanud tähele panna, kustpoolt ma tulin. Hakkasin siis tiirutama ja otsima, kust alla saab. Lootusetu, sattusin ikka ja jälle samasse kohta ja väljapääsu ei paistnud kusagilt. kellegi käest polnud ka küsida, sest kedagi ei liikunud. Paar autot ilmus parklasse, aga kuni ma nendeni jõudsin, olid nad kuhugi kadunud. Vat nüüd karjusin mõttes  juba päris hädiselt appi. Ma ei saa ju seal passida päeva lõpuni, kui inimestel tööpäev lõpeb ja nad välja hakkavad sõitma. Üritasin isegi helistada parkla halduri infotelefonile, aga ei saanud seal löögile.

Siis nägin jälle ühte autot liikumas ja katsusin seda jälitada. Kadus silmist nagu eelmisedki. Aga vähemalt liikusin ma samas suunas, kuhu ta kadus. Ja siis kohtasin ühte inimest, kelle käest küsida, kuidas välja saab. Ta ütles, et väravad on siinsamas paremal nurga taga. Ennem ma sellesse punkti polnud saanud, aga nüüd selle auto järel sõites olin kuidagi sattunud alumisele tasapinnale. Kuidas see juhtus, ei taipa, ega ka seda, miks ma varem sinna ei sattunud. Igatahes pääsesin sellest lõksust ja kui ma veel järgmine kord sinna pargin, siis varun aega ja harjutan seda asja enne.

Minema pean perarstikeskusesse üsna varsti, sest kuigi olin tellinud nii gripi- kui covidivaktsiini, siis viimane oli otsa saanud ja pidi homme toodama. Eks siis uuel nädalal vaatab.

Nädalad pole vennad

 No miks ei võinud mul olla kasvõi nädalajagu sama toredaid elamusi, nagu oli eelmine nädalavahetus. Või siis vähemalt lastud rõõmu tunda sellest, mis head oli, ega lajatataks uusi katsumusi. Aga just nii minuga juhtus.

Kõigepealt ei kulgenud toidunautlemine nii mõnusalt, kui olime lootnud. Esiteks, sadas vihma. Hommikul korraks mõtlesin, et ehk oleks võimalik reserveeringut lükata mõnele järgmisele päevale. Aga loobusin sellest mõttest, sest päris padukas ka polnud ja oleks pidanud seda sõbrannaga kooskõlastama. Mul oli mõeldud imelihtne ühistranspordiga liikumise plaan. Kõigepealt oma kohaliku bussiga Balti jaama ja sealt troll nr.5-ga 6 peatust ja restoran Weis sealsamas üle tee. Mis see väike vihm ikka teeb.

Enne Balti jaama jõudmist vaatasin telefonist, et mis kell sealt troll väljub. Ja mis ma näen! Liinigraafiku juures seisab teade, et seoses remonditöödega ei välju alates 09.oktoobrist (just seesama päev) troll Balti jaamast. Varem seda hoiatust polnud, et oleksin saanud plaani ümber mängida.  Helistasin kibekähku sõbrannale, kes juba ootas Balti jaamas. Ütles, et jah, mitu trolli ja bussi seisavad üksteise taga ega liigu. Ütlesin, et tulen kesklinnas maha ja sõidan nr.1 trolliga. Hiljem ütles sõbranna, et ikkagi aeti mingi remondiauto eest ära ja trollid said liikuma. Nii jõudis ta isegi õigeks ajaks. Mina aga hakkasin Vabaduse väljaku kandis trollipeatust otsima. Kõigepealt kulus aega, et  kesklinnast üldse sinnani kõndida ja teatavasti, on Vabaduse väljakul väga palju erinevaid peatusi. Lõpuks siiski leidsin üles sellise, kus trollid peatusid. Oli selge, et õigeks ajaks ma ei jõua, seda enam, et tipptunni liiklus venis teosammul. Lõpuks tuli troll nr. 1 asemel miskipärast asendusbuss. Seal polnud tablood, mis näitaks, mis peatus on ega öeldud seda ka valjuhääldajast. Aknast läbi vihmasaju oli peatuse nime keeruline näha. Lõpuks ikka sain sotti, kus me parasjagu oleme ja mitu peatust veel vaja sõita. Selleks  oli 25 minutit üle reserveeringu kellaaja kulunud. Sõbranna oli algul trollipeatuses külmetanud ja mind oodanud, aga siis ikkagi taibanud restorani sooja minna ja joogi tellida. Ning vabandanud, et kaaslane hilineb.

Kui kohale jõudsin, olin mu mantel üsna märg ja ise täiesti tujust ära. Oli piinlik, et hilinesin ja sõbranna minu pärast ootama ja külmetama pidi. Sain aru, et sõbranna oli minu peale lootnud, et mina tean, kuhu meil vaja minna ega olnud isegi avanud linki restorani aadressiga. Lõpuks ta selle siiski üles leidis, aga edaspidi pean sellega arvestama, et teda tuleb rohkem informeerida, kuna ta pole telefonis surfamisega väga kodus ja arvutit tal pole.

Vähemalt toit oli hea ja tagasi kulgesime juba probleemideta.

Sellega mu nädala äpardused ei lõppenud. Nädala lõpus tabas mind kõhuhäda. Ikka üsna hullusti. Tavaliselt aitab loperamiini tablett, aga seekord ei aidanud isegi 5 tabletti, mis ma 3 päeva jooksul võtsin. Mõtlesin, et nüüd on küll midagi hullu lahti. Lõpuks teispäeval helistasin perearstile ja sain diagnoosi- rotaviirus. Vaatasin internetist, klappiski minu sümptomitega. Ja sellest jagu saamine võib aega võtta isegi terve nädala. Tegelikult oli täna juba üsna kõbus olemine, niiet ma apteeki arsti soovitatud rohtude järgi ei läinudki. Aga need olid väga vastikud päevad.

Kui hakkasin mõtlema, kust ma selle viiruse endale hankisin, siis oli üks variant see õnnetu restoranikülastus. Toidul polnud midagi viga, ka sõbranna ei jäänud haigeks. Aga vabalt võisin kusagilt ukselingi küljest pisiku saada ja kui sõin sama käega leiba maitsevõiga (mis oli ka väga hea), siis rohkem polnud vajagi. Sellel haigusel olevat ka üsna pikk peiteaeg. Ma mujal ei käinudki, vist korra tütre juures, aga neist ka keegi polnud haigeks jäänud.

Loogika kohaselt peaks nüüd tasakaalu mõttes mul jälle hakkama paremini minema.

Võrratu nädalavahetus

 5-6.oktoobril käisime sõbrannaga Rakveres. Eelkõige sellepärast, et tahtsin näha "Nipenaaditalve" Hannes Kaljujärvega peaosas. Kuna ta on Rakvere teatris külalisesineja, siis mängitakse seda haruharva. Ja kui ma vaatasin, et millal seda näha saaks, oli sel aastal vaid 2 etendust, 05.oktoobril ja teine oli novembris. Kuna ma tahtsin oma autole enne talve ühte pikka sõitu teha, et aku täis laeks,siis olin valmis minema 5.oktoobri etendusele, sest novembris võivad teeolud olla keerulised.. Sinna oli saada vaid 4 viimast piletit. Küsisin siis oma tööl käivalt sõbrannalt, et ega juhuslikult tal see kuupäev vaba pole. Oligi. Küsisin siis, et ega järgmine päev ka vaba pole, ja tuli välja, et oli. Seega saame jääda ööseks, ega pea pimedas tagasi sõitma pärast teatrit. Ostsin ära teatripiletid ja reserveerisin AQVA SPA hotellis toa. See oli oma 2 nädalat tagasi, kartsin, et kui üks meist haigeks jääb, võib jama olla. Kui hotelli oleks internetis broneerinud,oleks pidanud kohe ära maksma. Seepärast helistasin, ja sain broneeringu, mida oli võimalik ilma maksmata tühistada 2 päeva enne tähtaega.

Esimene ehmatus oli teatrinädala alguses, kui mind ründas silmapõletik. Asi oli nii hull, et mõtlesin, kuidas ma apteeki sõita suudan, et rohtu osta. Kartsin, et teatrireis jääb ära. Tegin internetist leitud õpetuste järgi kompresse ja suutsin rohu ära tuua. Kui algul oli nii valus, nagu oleks silmalau all liivapaber, siis paari tunniga läks paremaks. Kordasin silmatilkade manustamist iga päev ja see meie reisile takistuseks ei saanud.

Edasi kulges kogu nädalavahetus nagu mingi inglitiiva all. Selle sõbranna sain ma Toomaselt päranduseks. Varem suhtles ta enamasti vaid Toomasega, olime küll kohtunud, aga mitte päris sõbrannad. Paar korda käisime koos Toomase haual, aga see oli esimene kord,kui koos kuhugi mujale läksime. Ja veel koos ööbimisega. Niiet viltu võis minna nii mõndagi.

Ette rutates ütlen, et teatrietenduse suhtes oli meil samasugune suhtumine, ja SPA-s klappis kõik. Poleks uskunud, aga kogu nädalavahetus kulges meil hästi.

Kõigepealt,ilm oli super. Sõit läbi kuldse sügisese Eestimaa oli imeline. Kui jõusime hotelli varem, küsisime, ega tuba juhuslikult juba valmis pole. Vastuvõtu tütarlaps ütles, et kahjuks on nädalavahetus, ja rahvast palju, siis erilist lootust pole. Käisime linnas jalutamas ja küsisime sama uuesti kell 14. Vastus oli, et veel pole vaba ruumi ja toa saab kell 15, nagu lubatud. Andsime teada, et lähme kohvikusse ja tuleme hiljem jälle uurima, mis seis on.

Me polnud kohvikus veel oma (väga maitsvat) sööki lõpetanud, kui tütarlaps tuli ja teatas, et tuba on olemas. Ja andis meile uksekaardi ja käepaelad. Kui ütlesime, et tuleme ja maksame siis, kui kohvikus lõpetame, teatas tema, et kell 15 on väga pikk saba ja parem, kui me maksaksime kohe. Mida me ka tegime. Lisaks ütles ta, et tänu meie ebamugavustele, saab ta meile anda parema toa. Need meie ebamugavused olid tegelikult minimaalsed, ta ei leidnud arvutisüsteemist meie reserveeringut üles, pidin näitama broneeringu kinnituskirja. Kõik see, et ta meile kohvikusse järgi tuli, oli puhas boonus. Tuba oli standardtoa asemel Superior ja kui ma autost oma kotti tooma läksin, siis nägin, et sisseregistreerimise saba oli metsik, lausa uksest välja.

Sellega meie positiivsed elamused ei lõppenud. Infrapuna saunas saime mõnusa jutu peale Saaremaa õpetajatega, kellga leidus ka ühiseid tuttavaid. Selles saunas pidi aega veetma pool tundi, ja kuigi me nii kaua vastu ei pidanud, oli ülimalt meeldiv suhtlus. Nagu ma vanasti olin, hea suhtleja ja võõrastega mõnusalt ühele lainele lülituja, siis arvasin, et see on minus nüüd kaotsi läinud. Üllatuslikult selgus, et mitte. Ka teatris saime meeldiva vestluse osaliseks.

Mingil põhjusel hakkas nii sõbranna kui minu seedesüsteem teatris häiret andma. Mitte midagi hullu ei juhtunud, aga vaheajal otsustasime, et võtame ühe brändi, ehk see rahustab sooled maha. Kui istusime lauda ja võtsime esimese lonksu, ütlesime, et see oli hea. Brändi oli Metaxa, millega ma polnud harjunud ja kartsin, et see on kehv. Selle peale ütles meie lauakaaslaste meespool, et alkohol ongi hea. Nali- nali, aga sealtmaalt saime jälle mõnusa jutu peale. Me sõbrannaga ütlesime, et tõstame klaasi oma hea sõbra Toomase mälestuseks, ja kuigi tema armastas Ararati brändit, siis Metaxa on ka täitsa hea. Kogu etendus Toomas Nipernaadist meenutas meile tegelikult meie ühist sõpra Toomast. Nagu ma kunagi blogis ka tema kohta arvasin, igas mehes peab olema natuke Nipernaadit...

Järgmisel hommikul saime veel saunamõnusid nautida. Mõnes SPA-s avatakse saunad alles kella 12-st, aga siin olid kõik hommikust saadik lahti. Lisaks oli seal super suur kas 6 või 8-realine bassein, kus ma sain oma pühapäevase ujumise ära teha. Olgu küll, et ujusin mitte 1 km, nagu tavaliselt, vaid 500 meetrit, aga asi seegi. Lõppude lõpuks olime õhtul magama läinud kella 1 paiku, niiet isegi hästi. Sest juttu (ja veini) jätkus kauemaks.

Homme lähme sama sõbrannaga Tallinna restoranide toidunautleja nädalat tähistama. Loodame, et saame mõnusa elamuse.

Juhused ja otsused ehk järellainetus

Mõnikord annavad teiste blogipostitused üpris palju mõtlemisainet. Seedid seda materjali ja kuna teema järellainetus su enda peas on pikem, kui oleks sobilik vastava posti alla kommentaarina kirjutada, siis tulebki teha oma postitus.

 Kui Katariina arutles elu nähtamatute niitide üle, siis tahtsin talle vastu vaielda. Et kõik siin elus pole ainult üks juhuste jada, kust elusündmuste järgnevus viib sind edasi sinna, kus sa praegu oled. Jah, juhustel on suur osa mängida su saatuse kujunemisel, aga sama oluline on ka see, kuidas sa sellele juhusele reageerid. Nagu tema puhul, see, kuidas ta kohtas oma tulevast abikaasat,oli tõesti juhus. Aga see, et ta temaga abiellus ja 4 last sai, oli ikkagi ta otsus. Sest tegelikult oli ta ilmselt kohtunud ka teiste meestega, aga nendega ta ei tahtnud peret luua, ja nii need juhused arvesse ei lähe.

Minu kohtumine oma abikaasaga oli samuti juhus, aga see, et ma temaga kokku jäin, oli ikkagi mu otsus. Kuigi mitte just arukas valik, aga ikkagi minu enda vaba tahe. Ja see, et mulle temasugune "paha poiss" meeldis, on juba kuidagi mu enda loomusega seotud. Mul oli enne temaga kohtumist väga tore kavaler, kes minust väga hoolis, aga ma jätsin ta maha. Ta oli kuidagi liiga "hea" ehk siis igav. Nüüd, kui käisime kursusekaaslastega tema juures külas, mõtlesin, et see oleks võinud ju minu elu olla. Ta on meie kursusel kõige edukam, töötas suure firma IT juhina, tal on nii jõukust kui kindel perekond, sama naine, kellega ta nooruses abiellus ja tublid lapsed. Aga ma tean väga hästi, et minuga  poleks tema elu samamoodi kulgenud. Sest ma olin liiga seiklus- ja lõbujanuline. Niiet ma sain sellise elu, nagu olin ära teeninud. 

Siiski peab tunnistama, et mõnikord tuleb halvast juhusest ka midagi head. Kui mu firma üürikorteris oli esimene veeuputus, maja veetoru hakkas lekkima just minu korteri seina sees, siis oli see väga halb. Hea oli see, et maja haldur tuli olukorda lahendama, suhtles kindlustusega ja organiseeris remondi. See kõik võttis küll palju aega ja korteris oli pikalt segadust, aga lõpuks sai kõik korda. Selle tulemusel hakkasin suhtlema korteriühistu halduriga, keda ma varem ei tundnud, sest ma ise polnud seal korteris elanud. Ta aitas hiljem mul mitut probleemi lahendada, nagu näiteks vannitoa ventilaatori väljavahetamine või uute aknatihendite panemine. Ma ise ega üürnik poleks nende probleemidele märganud tähelepanu pöörata. Teine hea asi, mis sest avariist tuli, oli see, et sain tuttavaks remondimehega, kes töid teostas. Ta elab samas majas, ja nii sain tema abi kasutada mitmete väikeste tööde tegemiseks. Sest ta ei pidanud kusagilt kohale sõitma, mis oleks aega võtnud ja töö hinna kalliks ajanud. Lisaks on ta väga korralik töömees ja kindlustuse partner. Niiet kui mu korteris uus uputus tuli, sedapuhku ülemise korteri süül, oli mul juba olemas kogemus, kuidas kindlustusega asju ajada ja ka töö teostaja.. Ette rutates ütlen, et tekkis veel kolmaski uputus, aga selle remondiga ei hakanud kindlustusega jamama, kuna kahjustus oli väike. Palusin oma tublil töömehel otse see korda teha. Jah,kolm uputust on ikka väga viletsad juhused, aga väärt töömehe leidmine kompenseerib selle. Nüüd, kui tekkis korteris järgmine probleem parketiga, siis oli, kelle poole pöörduda. Ja kes asja ka korda tegi.

Teiseks tekitas minus mõtteid Indigoaanlase postitus "naistekate" teemal. Nagu Indigoaanlane kirjutas:

"Puhkuse ajal lugesin läbi terve hulga naistekaid. Jah, sa tead küll neid. 

Lühike kokkuvõte. Muinasjutu jaoks on vaja raha. Kusagil on paralleeluniversum, kus on tädid ja onud, kes pärandavad kinnisvara ning karupepus avatud bb osutub edukaks. 

Kindlasti on vaja ka aega ja inimesi. Mis on loogiline, sest üksi olles ei saa just palju juhtuda.

Ja siis on õiges vanuses vallaline/ lahutatud/ lesk ja kindlasti imeilus. Aga naine pole kindlasti kõhn, sest kehapositiivsus (ta ei tundnud oma sõrmede all mitte ühtegi naise luud ega konti).

Need inimesed ei ole esimeses nooruses. Nad teavad, mida kooselu tähendab. Nad on kogenud rutiini ja kompromisse.

Naistekates on midagi, millest ma tegelikult aru ei saa. Ma saan aru, et me kõik soovime lähedust – soovime olla hoitud, märgatud, kuulatud ja kaasatud. Aga naistekates ei ole peamine motiiv mitte lähedus, vaid kirg. See, et sind ihaldatakse. Enesehinnangu buust. "

Kõik need kangelased, kes on ülivõrdes armunud, leidnud oma "õige", mõjuvad tõesti muinasjutuna. Aga miks mitte lugeda muinasjutte, sest päriselu on karm ja raske, õnne just palju ei paku. Isegi, kui algul tundub kõik imeline, lähevad vähemalt pooled paarid lahku, sest argipäev tapab muinasjutu. Ja need, kes kokku jäävad, ei ole sugugi enam nii õnnelikud, kui alguses. Elatakse koos kas harjumusest, ühise kodu ja laste pärast.

Aga rohem mõtteid tekitas selle postituse kommentaarium. Selle kohta, et kas on võimalik leida 100% hingeliselt ja füüsiliselt sobivat partnerit. Selge see, et sellist sobivust pole olemas, ja kas peakski. Nagu öeldakse, vastandid tihti tõmbavadki ehk pakuvad rohkem huvi. Kui TT väitis, et tema leidis 90% sobivusega kaasa, siis tahtsin hakata vaidlema. Et mismõttes sa neid partnerikandidaate mõõtsid ja kaalusid, et kui suur sobivus on. Mingit protsenti välja pakkuda ei ole reaalne. Tegelikkuses käib asi ikka nii, et kõigepealt köidab keegi su tähelepanu, ja kui teineteise suhtes on füüsilises plaanis külgetõmme, siis sealt edasi hakkab selguma, kas see tõmme on jätkuv, või ammendab ennast. No muidugi käib asja juurde ka võrdlus teiste varasemate kogemustega, aga sobivuse protsenti on ikkagi raske arvutada. Ja järgmine etapp tuleb sellest, kas on ühiseid huvisid, kas jutt klapib, kas partneritel on samasugune maailmavaade jne. Lõpuks sõltub suhte saatus sellest, kas partner tunneb sinu suhtes samasugust huvi ja tõmmet. Mina naisena lisaksin juurde, et saan valida ikkagi nende hulgast,kes mind tahavad. Need, kes tundusid mulle sobivad, pole enamasti olnud minust samal määral huvitatud. Ja seega on suhte sõlmimisel kompromissid paratamatud. Ja sellega kaasneb ka võimalus selle "esimese valikuga" kas salasuhet alustada või siis vähemalt "sõprust" harrastada.

Protsentidest rääkides, peab mainima, et mida vanemana partnerit otsid või leiad, seda madalamad peavad olema sobivaks peetavad nõudmised. Ehk tulles tagasi Indigoaanlase määratlusele naistekate kangelastest, on need samuti mitte esimeses nooruses armujad. Ja kõigil on oma pagas eelmistest suhetest ja ebaõnnestumistest kaasas. Mis 100%-lisest sobivusest me siin räägime. Ainult muinasjutus on kõik võimalik.