Muidugi tunnen ma Toomasest tohutult puudust, eriti neil pimedatel ja üksildastel õhtutel. Meenutan, kuidas aasta tagasi olime päikesereisil Tenerifel ja pidasime plaani, et ehk hakkamegi selleks kõige masendavamaks ajaks kliimapagulasteks. Kuigi tookord otsustasime, et ikka ei taha oma kodust, tuttavatest asjadest ja armsatest inimestest nii kaua eemal olla, aga võib-olla oleks selle aasta novembris hakanud uuesti seda plaani pidama. Sest raske on seda kõike taluda, et juba kell neli on pime ja pikk õhtu ees. Telekat vaadata ka niikaua ei jaksa. Paraku ei ole see enam võimalik, sest Toomast pole. Jõudsin küll enne lund ja külma ta hauaplatsi korda teha, aga oma aiatöödega jäin veidi jänni. Enamus sai tehtud, aga roosid veel üles muldamata ehk turbaga katmata. Täna, kui külmakraadid ei andnud ka päeval järgi, tegin sellegi töö ära.
Rääkidest väikestest asjadest, saan alailma aru, kui palju Toomas mind aitas. Nagu rehvivahetusega. Hoidsin oma rehve teise korruse rõdul, kuhu tema need üles tassis. Sest minu põlv enam ei kannata raskusi trepist üles vedada. Sel kevadel palusin naabrimehel talverehvid trepist üles tarida, aga sügisese rehvivahetuse ajal jätsin rehvid hoiule, kuigi see teenus oli vastikult kalliks läinud. Ma ei saa ju naabrimeest ka kogu aeg tülitada oma muredega.
Teine väike asi, millega Toomas mind alati aitas, oli gaasigrilli ja -ballooni tassimine talveks panipaika hoiule. Nüüd otsustasin, et ei hakka oma naba paigast venitama, ostsin grillile ilmastikukindla katte ja jätsin selle talveks terrassile.
Kolmas mure oli jõulutulede üles panek. Sedagi tegi Toomas. Ma pole ise ka nii saamatu, et sellega hakkama ei saaks, aga kõige kõrgemasse punkti ma lihtsalt ei ulatu redelilt. Mul on ka pikem redel olemas, aga see on natuke ebakindel ja kardan kukkuda. Seega pidasin plaani naabrimeest appi paluda. Paraku tuleb ta õhtul nii hilja koju, et ei tundu viisakas teda tülitada. Tal omalgi tegemist. Näiteks eile õhtul vahetas ta kandelambi valgel rehve. Ilmselt sõidab nädalavahetusel kuhugi ära. Mõtlesin, et kas ma üldse pean need jõulutuled üles panema. Või siis vaatab, millal naaber nädalavahetusel kodus on.
Siiski lahenes see mure ära. Mu võrratu remondimees kandis mulle hommikul ette, et mu üürikorteris on veekahjustuse remont valmis saanud. Küsisin, kuidas ja millal ma talle maksta saan. Kuna ma kindlustust ei kaasanud, ei võtnud ka firmale arvet, mis oleks lisanud töö hinnale käibemaksu. Seega leppisime kokku tasumise isiklikult arvelt sularahas. Ja kui ta pakkus, et võib ise minu juurest läbi tulla enne tööle minekut, küpses mul kaval plaan. Ta on pikk mees ja saab mu jõulutuled redelilt uksepiidale kinnitada. See ei võtaks tal aega rohkem kui 15 minutit. Kui ta saabus, küsisin, kas tal on nii palju aega. Oli ja asi sai tehtud! Nüüd ilmselt ma neid tulesid enam maha ei võtagi, nagu paljud teevad. Ega nad väga silma ei riiva, kui suveks sinna jäävad.
Nii ma siis peangi kuidagi ise hakkama saama. Näiteks lumelükkamisega. Mul tuli pähe suurepärane plaan, mida endale sünnipäevaks kinkida lasen. Lumepuhuri. Väimees, kellele ka selg muret teeb, kiidab seda. Eks sinnamaani pean kondiauruga hakkama saama. Või kutsun väimehe appi.
Täna tegin veel ära ühe väikese asja, mida olin edasi lükanud. Panin paika Toomase korterist saadud riiuli ja muusikakeskuse. Kuna mu oma muusikakeskuse CD-mängija enam ei töötanud, siis oli see mulle hädavajalik. Mul on ju nii palju plaate, mida tahan mõnikord mängida. Kirjutasin seda muusikat küll arvuti abil mälupulgale, et seda autos kuulata saaks, sest uuemal ajal pole ka autos enam CD-mängijat. Aga seal ei saa ise valida, mis plaat mängib. Kõik tuleb järjest. Samuti oleks asi mu teleka ja soundbariga. Seega kuulasin nüüd Toomase muusikamasinaga mõnuga ühe plaadi ära. Meel läks muidugi kurvaks, sest tuli meelde, kuidas me Toomasega koos muusikat kuulasime. Aga kavatsen edaspidi igal õhtul sellega aega veeta.
Väikestest asjadest rääkides, sain meeldiva üllatuse osaliseks raamatukogus. Viimasel ajal olen sealt ainult laste kohustuslikku kirjandust laenutanud. Mu lugemisharjumus on kuidagi maha käinud ja alailma sai laenutustähtaeg enne läbi, kui raamatu loetud sain. Nii otsustasin, et et loen oma riiulis olevad raamatud uuesti läbi. Nagunii ma nende sisu enam ei mäleta. Nii oligi, üsna mitu raamatut sai loetud nagu esimest korda. Kuni kusagilt, kas blogidest või arvustustest jäi silma üks raamat. Kirjutasin autori ja pealkirja üles, aga kui raamatukogusse läksin, ei leidnud seda paberit üles. Küsisin mälu järgi, et kas teil on raamatut "Mu kallis mölakas". Seda muidugi andmebaasist ei olnud võimalik leida, sest pealkirjast oli õige ainult üks sõna- Mölakas. Ütlesin, et eks ma järgmiseks korraks otsin autori ja pealkirja üles. Suur oli mu üllatus, kui paar päeva hiljem tuli mulle meilboksi teade, et raamatukogus ootab mind mu tellitud raamat. Selleks oli Virginie Despentese "Kulla mölakas". Poleks uskunud, et ma raamatukoguhoidjale oma ebatäpse sooviga meelde jäin ja et ta vaevus selle raamatu üles otsima. Isegi kui tal mu nägu oli meelde jäänud, siis pani ta selle kokku nii mu nime kui meiliaadressiga. Kusjuures raamat tundub täitsa hea olevat sinnamaani, kuhu seda lugenud olen.
Inimesed on ikka ilusad ja head!
12 kommentaari:
Foto on nii ilus, olite tõesti õnnelikud. Otsisin luuletust, täna ei leidnud...
Pisiasjad on väga olulised, need me elu sisu.
Ka mina ei talu enam hästi seda pikka ja pimedat aega. Tegevust mul leidub, teen käsitööd, aga mõningad käsitööalased toimingud vajavad eakohasele silmanägemisele siiski head päevavalgust, kuid päevadki enamasti nii lühikesed ja pimedad. Loen, vaatan filme, sorteerin ja kustutan oma hullu pildistamismaania tagajärgi..., käin kõndimas ja teeme väljasõite maakonna piires, kokkan, aiandan. Kannan kukekannust ja täna öösel tekkis paremasse kätte kohutav närvipõletik... See Eestimaa sügistalvine kliima on täitsa p-s (sorry) mu arust. Tahan ka kliimapõgenikuks kuid mu kaasa ei taha. Sõbranna kutsus mind kaheks kuuks soojale maale suvitama, paraku hing ei luba jätta puudega kaasat üksi koju majandama.
Aga lepime olukorraga, on nii kuis on ja nagu näha, nutikas sina leiab ikka väljapääsu.
Pai Toomase igatsusele.
Emmeliina, kurvad luuletused teevad veel kurvemaks selle aja. Aga helgeid lootustandvaid luuletusi selle olukorra kohta on vähe. Lein, leppimine, ilusad mälestused...
Alati, kui meel läheb kurvaks, et Toomast enam pole mu kõrval, püüan ennast häälestada sellele lainele, et olen tänulik selle aja eest, mis ma sain veeta Toomasega. See oli saatuse kingitus ja ilus aeg.
Helve, sul ka uni hommikul läinud! Ma kavatsen veel voodisse tagasi minna ja natuke magada. Loodan, et õnnestub.
Jah, kukekannus ei luba mul päeval piisavalt liikuda ja peale kella nelja hommikul ärkan. Magama enam ei lähe, pean õhtul kümneni - üheteistkümneni vastu.
Kas su tütar ja väimees ei või sind vahel aidata? Sina oled ju neid küll aidanud. Koera ja laste hoidmisel ning mingi aeg sa tegid ju neile lausa toidu valmis. Saan aru küll, et neil on ka omad tegemised, aga ema võiks ju ikka vahel aidata. Minu lapsed on küll abiks kui on midagi sellist teha millega ma hakkama ei saa.
Muidugi nad aitavad, kui ma palun. Tahan siiski ise hakkama saada ja olen siiani saanudki. Sest tegemist on neil tõesti palju, töö ja lastega. Lapsi trenni vedada, lisaks ühe lapse koduõpe ja visiidid psühholoogi juurde. Väimehel praegu ka õlas mingi põletik, ei saa oma koduski asju teha. Üks häda ja viletsus meil siin.
Sõidan kahe koha vahel. Vähemalt mõne päeva nädalas pean väikeses maarjas olema, ema söögivarud üle vaatama, prügi välja viima. Õnneks on naabrinaine suvekodust tagasi, ta 75. Istume õhtuti ja puhume juttu. Täna käisime kõndimas. Abiks ikka, vähemalt hoiab emal silma peal. Esimesed töövabad kuud on ikka veidrad. Äärepealt oleksin järgi andnud ja uuesti tööle läinud, aga siis tuli mõistus pähe.
Emmeliina, sul on, kelle eest hoolitseda. Ka see on suur asi, et tunda ennast vajalikuna, ka pensionieas. Mul kipub see vajalikkuse osa kaotsi minema. Endist koerajalutamise ja söögitegemise rolli ma enam täita ei jaksa.
Pakkusin, et ehk suudaksin olla lapse koduõppes mõnes aines õpetajaks, aga see kahjuks ka ei toimi. Ma olen kasutu, ainult kaasmuretseja, mis sest et sest mingit kasu pole.
See üksinduse ja kasutusetunne sööb mind elusalt. Milleks ma üldse eksisteerin?
Eks ma katsun endale migeid õigustusi ja tegevusi leida, nagu firmaga tegelemine, et oleks midagi pärast surma lastele pärandada
Arvan teadvat, mida tunned. See on nii masendav, et käisin Marianni kooli eripedagoogile kurtmas, et varem oli mind vaja, aga nüüd mitte. Ma ju vilets kõndija, tema soovitas koos jalutada. Raske on nende erilisega, sest nina telefonis ja peaaegu kogu suhtluskeel inglise, mida mina ei valda. Väike-Maarja lastel palju oma sõpru ja igasugu ringide tööd pärast kooli. Kõik on korraga suureks kasvanud. Meie vahe see, et mina topin ennast igale poole, et hommikumantlist välja tulla. Mul aedapole kunagi olnud ja kodus ühalohakam ja mugavam. Ema juurde ma läpakat ei viitsi tassida, telefonis
Täna ütlesin endale, et aitab enesehaletsusest. Hakkas veidi parem küll. Lapsed kasvavad suureks jah, ja teismeliseeas on vanaema vähe vaja. Olin sellega arvestanud, aga ikka tabas selle saabumine mind ootamatult.
Sama siin, aitab enesehaletsusest. Millegipärast tuli meelde meie aastatetagune klubi. siis olid probleemid hoopis teised :)
Tubli! Enesehaletsus ei viigi kuhugi mujale välja kui vaid masekasse. On seda siis vaja? Lapselapsed meil ju ühevanused ja ega mindki enam ei vajata. Ja mul millegipärast ei ole ka erilist vajadust teistele kasulik olla. Nüüd on aeg iseendale! Õpi midagi uut, täienda olemasolevaid oskusi... Sa oled hea kokkaja, katseta uusi retsepte, haara lapselapsed kaasa. Jne.
Postita kommentaar