Väikesed asjad

 Muidugi tunnen ma Toomasest tohutult puudust, eriti neil pimedatel ja üksildastel õhtutel. Meenutan, kuidas aasta tagasi olime päikesereisil Tenerifel ja pidasime plaani, et ehk hakkamegi selleks kõige masendavamaks ajaks kliimapagulasteks. Kuigi tookord otsustasime, et ikka ei taha oma kodust, tuttavatest asjadest ja armsatest inimestest nii kaua eemal olla, aga võib-olla oleks selle aasta novembris hakanud uuesti seda  plaani pidama. Sest raske on seda kõike taluda, et juba kell neli on pime ja pikk õhtu ees. Telekat vaadata ka niikaua ei jaksa. Paraku ei ole see enam võimalik, sest Toomast pole. Jõudsin küll enne lund ja külma ta hauaplatsi korda teha, aga oma aiatöödega jäin veidi jänni. Enamus sai tehtud, aga roosid veel üles muldamata ehk turbaga katmata. Täna, kui külmakraadid ei andnud ka päeval järgi, tegin sellegi töö ära.

Rääkidest väikestest asjadest, saan alailma aru, kui palju Toomas mind aitas. Nagu rehvivahetusega. Hoidsin oma rehve teise korruse rõdul, kuhu tema need üles tassis. Sest minu põlv enam ei kannata raskusi trepist üles vedada. Sel kevadel palusin naabrimehel talverehvid trepist üles tarida, aga sügisese rehvivahetuse ajal jätsin rehvid hoiule, kuigi  see teenus oli vastikult kalliks läinud. Ma ei saa ju naabrimeest ka kogu aeg tülitada oma muredega.

Teine väike asi, millega Toomas mind alati aitas, oli gaasigrilli ja -ballooni tassimine talveks panipaika hoiule. Nüüd otsustasin, et ei hakka oma naba paigast venitama, ostsin grillile ilmastikukindla katte ja jätsin selle talveks terrassile.

Kolmas mure oli jõulutulede üles panek. Sedagi tegi Toomas. Ma pole ise ka nii saamatu, et sellega hakkama ei saaks, aga kõige kõrgemasse punkti ma lihtsalt ei ulatu redelilt. Mul on ka pikem redel olemas, aga see on natuke ebakindel ja kardan kukkuda. Seega pidasin plaani naabrimeest appi paluda. Paraku tuleb ta õhtul nii hilja koju, et ei tundu viisakas teda  tülitada. Tal omalgi tegemist. Näiteks eile õhtul vahetas ta kandelambi valgel rehve. Ilmselt sõidab nädalavahetusel kuhugi ära. Mõtlesin, et kas ma üldse pean need jõulutuled üles panema. Või siis vaatab, millal naaber nädalavahetusel kodus on.

Siiski lahenes see mure ära. Mu võrratu remondimees kandis mulle hommikul ette, et mu üürikorteris on veekahjustuse remont valmis saanud. Küsisin, kuidas ja millal ma talle maksta saan. Kuna ma kindlustust ei kaasanud, ei võtnud ka firmale arvet, mis oleks lisanud töö hinnale käibemaksu. Seega leppisime kokku tasumise isiklikult arvelt sularahas. Ja kui ta pakkus, et võib ise minu juurest läbi tulla enne tööle minekut, küpses mul kaval plaan. Ta on pikk mees ja saab mu jõulutuled redelilt uksepiidale kinnitada. See ei võtaks tal aega rohkem kui 15 minutit. Kui ta saabus, küsisin, kas tal on nii palju aega. Oli ja asi sai tehtud! Nüüd ilmselt ma neid tulesid enam maha ei võtagi, nagu paljud teevad. Ega nad väga silma ei riiva, kui suveks sinna jäävad.

Nii ma siis peangi kuidagi ise hakkama saama. Näiteks lumelükkamisega. Mul tuli pähe suurepärane plaan, mida endale sünnipäevaks kinkida lasen. Lumepuhuri. Väimees, kellele ka selg muret teeb, kiidab seda. Eks sinnamaani pean kondiauruga hakkama saama. Või kutsun väimehe appi.

Täna tegin veel ära ühe väikese asja, mida olin edasi lükanud. Panin paika Toomase korterist saadud riiuli ja muusikakeskuse. Kuna mu oma muusikakeskuse CD-mängija enam ei töötanud, siis oli see mulle hädavajalik. Mul on ju nii palju plaate, mida tahan mõnikord mängida. Kirjutasin seda muusikat küll arvuti abil mälupulgale, et seda autos kuulata saaks, sest uuemal ajal pole ka autos enam CD-mängijat. Aga seal ei saa ise valida, mis plaat mängib. Kõik tuleb järjest. Samuti oleks asi mu teleka ja soundbariga. Seega kuulasin nüüd Toomase muusikamasinaga mõnuga ühe plaadi ära. Meel läks muidugi kurvaks, sest tuli meelde, kuidas me Toomasega koos muusikat kuulasime. Aga kavatsen edaspidi igal õhtul sellega aega veeta.

Väikestest asjadest rääkides, sain meeldiva üllatuse osaliseks raamatukogus. Viimasel ajal olen sealt ainult laste kohustuslikku kirjandust laenutanud. Mu lugemisharjumus on kuidagi maha käinud ja alailma sai laenutustähtaeg enne läbi, kui raamatu loetud sain. Nii otsustasin, et et loen oma riiulis olevad raamatud uuesti läbi. Nagunii ma nende sisu enam ei mäleta. Nii oligi, üsna mitu raamatut sai loetud nagu esimest korda. Kuni kusagilt, kas blogidest  või arvustustest jäi silma üks raamat. Kirjutasin autori ja pealkirja üles, aga kui raamatukogusse läksin, ei leidnud seda paberit üles. Küsisin mälu järgi, et kas teil on raamatut "Mu kallis mölakas". Seda muidugi andmebaasist ei olnud võimalik leida, sest pealkirjast oli õige ainult üks sõna- Mölakas. Ütlesin, et eks ma järgmiseks korraks otsin autori ja pealkirja üles. Suur oli mu üllatus, kui paar päeva hiljem tuli mulle meilboksi teade, et raamatukogus ootab mind mu tellitud raamat. Selleks oli Virginie Despentese "Kulla mölakas". Poleks uskunud, et ma raamatukoguhoidjale oma ebatäpse sooviga meelde jäin ja et ta vaevus selle raamatu üles otsima. Isegi kui tal mu nägu oli meelde jäänud, siis pani ta selle kokku nii mu nime kui meiliaadressiga. Kusjuures raamat tundub täitsa hea olevat sinnamaani, kuhu seda lugenud olen.

 Inimesed on ikka ilusad ja head!