Kui olin ma noor tütarlaps, uskusin seda,et õnnelikuks ma saan. Nagu te võite arvata, oli see teekond õnneni pikem kui ma arvasin. Oli kauneid hetki, mis ei kestnud piisavalt kaua, ja oli pikemaid suhteid, millle lõpus õnn oli asendunud millegi muuga, nagu lapse pareimad võimalused või materiaalsed kaalutlused. Ilma õnneta ma ka ei jäänud, aga seda teekonda võib nimetada "complicated".
Aga mulle tundub,et viltuminek algas sellest,kui ma läksin pärst keskkooli korraldatud suvelaagrisse. Mu isa, kes oli usklik, ütles, et sellesse "võsaleeri" sa ei lähe.Muidugi ma läksin, sest kõik teised ju ka läksid. Ja juhtus nii, et ma vigastasin köieveos oma põlve. Enne seda kaotasin ka oma süütuse. See viimane sündmus ei mõjutanud mind nii palju,kui põlvevigastus. Mul läks aastaid,et saada diagnoos- meniski vigastus. Oppi mulle ei pakutud ja õppisin sellega lõpuks elama.
Tänaseks päevaks on selge, et see omaaegne väljaravimata vigastus on mulle põhjustanud parema puusa vigastuse. Kui haige vasak põlv vajus välja,läks kogu luustiku taskaal paigast ära, ja siin ma olen, puusa 3.astme kulumine, mida ootab ees puusaliigese väljavahetamine. Sellega läheb ilmselt aega ja mu füsioterapist arvab,ei kui võimlemine aitab, saab oppi määramatuks ajaks edasi lükata.
Ma ei tea, millele loota,kas võimlemisele või opile. Eks elu näitab
Aga tookord,kui ma 18-aastaselt läksin suvepäevadele ehk "võsaleeri", nagu mu isa seda nimetas ja keelas mul minemast. Muidugi ma läksin ja ilmselt Jumal karsistas mind selle eest.
Hiljem käisin ma ka pärisleeris ja see parandas mu tolleaegsei muresisd palju. Aga isa needusega "võsaleeri" teemas ma enam vaielda ei saa, isa on ammu lahkunud. Tuleb siis Jumala kättemaks ära kannatada.
