Kui olin ma noor tütarlaps, uskusin seda,et õnnelikuks ma saan. Nagu te võite arvata, oli see teekond õnneni pikem kui ma arvasin. Oli kauneid hetki, mis ei kestnud piisavalt kaua, ja oli pikemaid suhteid, millle lõpus õnn oli asendunud millegi muuga, nagu lapse pareimad võimalused või materiaalsed kaalutlused. Ilma õnneta ma ka ei jäänud, aga seda teekonda võib nimetada "complicated".
Aga mulle tundub,et viltuminek algas sellest,kui ma läksin pärast keskkooli korraldatud suvelaagrisse. Mu isa, kes oli usklik, ütles, et sellesse "võsaleeri" sa ei lähe.Muidugi ma läksin, sest kõik teised ju ka läksid. Ja juhtus nii, et ma vigastasin köieveos oma põlve. Enne seda kaotasin ka oma süütuse. See viimane sündmus ei mõjutanud mind nii palju,kui põlvevigastus. Mul läks aastaid,et saada diagnoos- meniski vigastus. Oppi mulle ei pakutud ja õppisin sellega lõpuks elama.
Siin on "võsaleeri" lõpupidu,kus mina olen juba lombakas.
Tänaseks päevaks on selge, et see omaaegne väljaravimata põlvevigastus on mulle põhjustanud parema puusa vigastuse. Kui haige vasak põlv vajus välja,läks kogu luustiku taskaal paigast ära, ja siin ma olen, puusa 3.astme kulumine, mida ootab ees puusaliigese väljavahetamine. Sellega läheb ilmselt aega ja mu füsioterapist arvab,ei kui võimlemine aitab, saab oppi määramatuks ajaks edasi lükata.
Ma ei tea, millele loota,kas võimlemisele või opile. Eks elu näitab
Aga tookord,kui ma 18-aastaselt läksin suvepäevadele ehk "võsaleeri", nagu mu isa seda nimetas ja keelas mul minemast. Muidugi ma läksin ja ilmselt Jumal karsistas mind selle eest.
Hiljem käisin ma ka pärisleeris ja see parandas mu tolleaegsei muresisd palju. Aga isa needusega "võsaleeri" teemas ma enam vaielda ei saa, isa on ammu lahkunud. Tuleb siis Jumala kättemaks ära kannatada.
5 kommentaari:
Ma oleks tahtnud ka võsaleeri! :) Paraku ei teadnud ma noist asjust tollal midagi. Küll aga samastun meniski asjus - mind lõigati, aga hakkasin peale oppi "valesti käima" ning see tingis paraku veel ühe lõikuse ja päris korda mu koiba ei saadudki. Samas vahetati mu hea sõbral hiljuti kolmandat korda puusaliigest, nädal hiljem tegi ta juba mõnekilomeetrise jalutuskäigu:)
Asjad juhtuvad kogemata ja/või hooletusest, mitte muinasjututegelaste tõttu. Mul on elus palju vigastusi, mida ristiusu-rahvas saaks jumala karistuseks nimetada, aga paraku usun ma rohkem loodusnähtustesse ja inimese loomusesse. "Jumala karistus" on lihtlabane jõhker parastamine selle asemel, et lapse jalale taastusravi korraldada. Vanduma võtab selline suhtumine, ausõna. Loodan, et Sul õnnestub kaasaegsete teadmistega terapeudi abiga asja paremaks saada.
Ei ole neis vigastustes midagi jumalikku.
Mul on ka 1 põlv sodi, sõitsin alaealisena mopeediga vanarauahunnikusse. Haiglas tõmmati roostes turritavad plekitükid põlvest välja, puhastati ja õmmeldi kinni - kogu moos. Siiani ei tea, mis seal katki on.
Olen samuti kohanenud ja õppinud elama selliselt, et ma ei saa kükitada kauemaks kui eee... alla minuti. Muidu lõppeb see keharaskuse tervele poolele valesti kandmise tõttu alaselja lihasspasmidega, millest vabanemine võib võtta üle nädala.
Isa tegelikult ei maininud mingit jumalikku karistust, selle mõtlesin ma ise välja. Ja arstide juures käimises olin ma ise täitsa tubli, mu vanemad poleks mind aidata saanud.
Kaks aastat elasin nii, et ikka ja uuest vigastasin haiget põlve, see läks paistesse ja mina käisin EMO vahet( värske vigastus) või ortopeedi juures (vana vigastuse ägenemine). Diagnoosi ma ei saanud kummastki, ammugi mitte ravi. Kui ma ülikooli kehalistest tundidest taotlesin vabastust põlve tõttu, siis määrati mind "erigruppi", mis tähendas lõputut jooksmist ja hüppeid,kus ma ikka ja uuesti tegin oma põlvele haiget. Selgus, et diagnoos, mille ülikooli arstipunktis pandis, oli ladina keeles "valud põlves".
Lõpuks 2.kursuse suvevaheajal, kui põlv jälle paiste oli läinud, läksin väikelinna Võru ortopeedi juurde. See oli värskelt ülikooli lõpetanud noormees ja ütles ausalt, et tema ei tea, mis mu põlvel viga on. Ja andis saatekirja oma professori juurde Tartus. Sel kulus 10 minutit, et diagnoos panna- meniski vigastus. Opile ta mind ei suunanud, aga õpetas, kuidas põlve hoida, et uusi vigastusi ei tuleks, ja kui ongi juhtunud, kuidas siis seis normaliseerida. Sellega elasin siiamaani ära. Nüüd mõtlen küll, et kui mind varem oleks opereeritud, võiks praegune puusatüsistus olemata olla. Aga oleksitest pole kasu
Arvan, et nn. nõuka ajal oli taastusravi olematu (vähemalt maal ei teatud küll sellest midagi) ja häid ortopeede nappis. Minul kästi enda erivajadusega lihtsalt harjuda ja valida võimalikult tervistkahjustav töö ;(
Postita kommentaar