Täielik tüng

ehk lollidelt tulebki raha ära võtta.

Selle aasta esimese, teise ja kolmanda tünga sain Kaubamajas. Mulle saadeti juba vanal aastal sõnum, et minusugusele heale kliendile on 26.detsembrist kuni 4.jaanuarini 20% allahindlus. Aastalõpu saginas hoidsin kesklinna ummikutest eemale, aga täna tundus igati sobiv sealt lõuna ajal läbi hüpata. Et osta mõni hea kreem või lõhn, mida nii soodsalt muidu ei saa. Määrisin endale hoolega igasuguseid mökse peale ja proovisin huulepulki, nii et tasuta parkimise tund hakkas tasapisi lõpule jõudma. Kassas aga selgus esimene tüng. Et ilumaailmas see soodustus ei kehtigi... Nojah, ise loll, eks sõnumis olid loetletud need osakonnad, kus see kehtis, aga seda, kus ei kehti, muidugi ei mainitud :P Mida põrgut ma siin nii palju aega raiskasin ja nii palju kraami kokku ahnitsesin, kui allahindlust polegi? Kalli näokreemiga kinkepaki jätsingi südametäiega ostmata, kuigi see oli ainsana tavahinnast soodsam :D

Teine tüng ootas mind parklast väljudes. Tasuta tunnist oli 2 minutit üle, aga tõkkepuu mind enam välja ei lasknud. Olen kuulnud, et pärast aja kukkumist on ikkagi väike varu, enne kui juurde maksma peab. Nüüd aga olin sunnitud tagasi parkimisautomaadi juurde sõitma. Õnn, et minu taga ühtki teist autot polnud, muidu poleks ma saanud ümber pöörata. Krt, üks parkimisautomaat võiks ometi väljapääsu kõrval olla, et kui ettearvamatult aega üle on läinud, siis saaks kohe juurde maksta.

Ega siis kaks kolmandata jäänud. Järgmise tünga aitasin juba ise endale korraldada. Olin pahane ja ärritatud kogu selle värgi peale ja seetõttu ka hajevil. Kuna mu autol kesklukk on rikkis, siis pean võtmega ukse sulgema. Viimasel ajal aga olen mugavaks muutunud ja panen ukse seest lukustusasendisse ja löön kinni. Nii ka seekord parkimisautomaadi juurde minnes. See aga osutus suureks veaks, nagu selgus auto juurde uuesti tagasi tulles. Võti oli jäänud süütelukku ja autot ei saanud kuidagi enam lahti teha! Ja otse loomulikult olid seekord mul KÕIK autouksed korralikult lukus, ka pagasnik. Vähemalt telefon polnud autos, sain mehele helistada, et sõitku töölt koju ja toogu mulle tagavaravõtmed. Tema ei saanud ka otsekohe missioonile minna, sest tal oli üks kiire asi pooleli. Aga parkimisaeg muudkui tiksus...

Nonii, ja mida muud mul ikka üle jäi, kui suunduda uuesti Kaubamajja, seniks kui mees ükskord võtmetega saabub. Ja kuigi mul polnud mingit kavatsust ühtki hilpu osta, vaatasin ma ikkagi ajaviiteks nendesse osakondadesse, kus see kurikuulus allahindlus kehtis. Ja nagu taiplik lugeja juba aimab, lõppes see uute rahaliste kaotustega :D Kuigi see dzemper, mille ostsin, oli kokkuvõttes lausa poole hinnaga ;)

Siiski midagi positiivset oli selles kõiges ka. Sama lugu oleks võinud juhtuda näiteks Tallinnas ja tagavaravõtmetega oleks palju suurem jama olnud. Nüüdsest alates panen auto juhiukse alati võtmega kinni. Või lasen keskluku ära parandada...

Aastalõpu meeleolud

Tegelikult lund ei saja ja kõigi mulle oluliste inimeste telefoninumbrid on mul olemas. Viimasel ajal olen ära kaotanud vaid pangakaardi, aga mitte telefoni. Ma ei helista eriti kellelegi niisama, kui asja pole. Aga kui mulle helistatakse, siis on mul igatahes hea meel :)

Selle laulu peale sattusin Youtube`s juhuslikult. Pole seda ammu kuulnud ega osanud otsida. Siiski on selles minu jaoks mingi tabamatu aastalõpu-meeleolu. Võib-olla Võrumaa pärast.

Kunagi kasutasime oma firma reklaamis seda muusikat. Et kui külm on, siis helistage meie numbril... Uuel aastal täitub firma loomisest 20 aastat ja siis on paras aeg meenutusteks.

Lisatud 30.12: Tänane päev tõi ühe väikese aastalõpu ehmatuse. Meilboksis oli kiri Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituselt (just niisugune pikk ja lohisev ametinimetus seal kirjas oli). Eks ma hingevärinal olen seda tundi oodanud ja kartnud. Need sagedased Tallinna-vahet sõitmised sel aastal tähendavad suurenenud ohtu saada kiiruskaamera poolt pildistatud. Ma ei ole mingi kihutaja, aga näiteks kui oled pikalt oodanud möödasõitu mõnest suurest masinast, siis võib sobiv võimalus avaneda just kaamerasilma ees. Ja masin ei halasta, ka möödasõidul ei tohi kiirust ületada. Nii ma arvasingi, et ükskord see päev saabub. Ma ei tea, kui pikk on vahe rikkumise ja teatamise vahel, et kui kaua pärast viimast käiku peab hinge kinni hoidma ;) Pinge jätkus, sest digiallkirjaga tekst ei avanenud... Kuna mul on vanem versioon ID-tarkvarast (mu ID-kaart ise on liiga vana, et ühilduda uuema versiooniga). Aga nüüd tuli taas uuem versioon alla laadida, et saada teada, kui suur see hoiatustrahv siis on ja millal ära maksma peab. Suur oli mu rõõm, et ka seekord läks karikas minust mööda. Mul oli juba nagunii tekkinud lootus-kahtlus, et kuna kiri tuli mu firmanimega aadressil, siis ehk polegi minu autoga tegu. Arvasin, et küllap see on mehe auto kiiruseületamine meie viimasest jõulukülaskäigust. Aga selgus, et hoopis ühe teise meie firma auto rikkumine oli :DDD

Aastalõpu meeleolude kirjeldamisel ei saa jätta mainimata niisuguseid mehetegude tegijaid nagu teisel jõulupühal saabunud Patrick ja pärast väikest hingetõmbepausi üllatanud Quirin. See aga pole veel kõik, tormituuled võtavad taas tuure üles ja 30.detsembril näitab oma jõudu Robert. Kaua võib! Nii palju möirgavaid mehi pärast jõulurahu on liig mis liig. Ega seegi asja paranda, kui uue aasta torme taas traditsiooniliselt naistenimedega kutsuma hakatakse. Ilm on hukas! Meie majal on küll katus peal ja ka elekter pole kadunud. Ainult ukse küljes rippuv jõulupärg on iga tormiga lendu läinud. Peab vist minema ja ta seekord ennetavalt ise maha võtma. Aga ma ei kujuta ette, kui vana-aastaõhtul elekter peaks ära minema. Meil ei tööta mittekuimiski ilma selleta ja külla tulnud väikeste lastega pole see pimedas, külmas ja ilma sooja joogi-söögita istumine sugugi mitte lihtne ega romantiline...

Kõik jõulud on ühte nägu...

On ja ei ole ka. Jõulukaktus tunneb hästi kalendrit ja on õigel ajal valmis, nagu alati. Kuigi sel aastal on tal kasvukoht muutunud ja ilmselt on taim möödunud aastaga ka pisut suuremaks kasvanud. Lumest me ei räägi...

Söögid-joogid korduvad samuti aastast aastasse, kuigi sel aastal sain osta turult väga soodsa hinnaga ilusat suitsuangejat ;) Ka seltskond, kes jõululaua taga istub, jääb reeglina samaks. Aga siiski-siiski, ka selles osas muutus meie peres veel natuke. Tilluke Tipsik ei istunud eelmisel aastal teistega koos lauas, sest ta oli liiga väike ja tal oli erimenüü. Sel aastal on ta juba täisinimese eest väljas ja tallegi peab tooli ja taldriku panema.

Suur muutus on ka see, et jõulude tähistamine ei toimu minu juures, nagu tavaliselt. Mulle väga meeldib see, et mina ei pea enam kõige pärast muretsema. Hoopis tütar võtab vanemaid vastu oma uues kodus, kus on palju ruumi.

Uuendusi on veel teisigi. Vanaisale sai täna ostetud jõuluvana kostüüm ja ta peab elus esmakordselt sellesse rolli sisse elama. Sest Nöpsik oli kahjuks haige oma lasteaia jõulupeo ajal, aga õpitud salmid-laulud ei saa ometi raisku minna ;) Ja praeguses vanuses usub ta ehk veel, et vanaisa väsis ära ja läks korraks tukastama ja siis tuli täitsa ootamatult uksest sisse Jõuluvana :D

Ja uus on ka see, et mõne kingituse tegin ma päris ise oma väikeste valgete kätega :DDD Kui ma esimest korda seda salli kellegi kaelas nägin, siis mõtlesin, et see on käsitöö kõrgpilotaaz. Nüüdseks olen aru saanud, et iga lapski suudab selle valmis kududa. Minust rääkimata ;) Vaatamata sellele, et igal viiendal naissoost vastutulijal on sedasorti sall kaelas, tahan ka mina selle etapi läbida. Nagu omal ajal pesumasinas vanutatud barettide kudumine ja kandmine ;) Ja tunnistan, et seda kududa oli mitte ainult lihtne, vaid ka väga vahva!

Pea-aegu oleksin unustanud ootamatu "jõulukingituse"- kanalisatsiooni ummistuse köögis. Eile leidsin töömehe, kes lubas tulla täna hommikul seda korda tegema, kui "pea liiga haige ei ole", nagu ta ise ütles. Mu mees ehmatas sellise ütlemise peale ära, aga mulle tundus see muheda naljana. Ega`s need, kes hommikuti tõepoolest pohmellis on, seda eelnevalt ei reklaami ;) Nii oligi, töömees oli hommikul ukse taga nagu viis kopikat, täiesti kaine, aga sellele vaatamata lõbusas meeleolus. Ummistus sai likvideeritud ja jõulud võivad tulla.

Kordumatuid jõule teilegi!

Selle aasta detsember

Et meelest ei läheks, missugune oli aastalõpp 2011, panen üles mõned pildid ja meeleolud.

Eile ütlesin oma roosidele, et aitab teile illusioonidest. Suvi on ikkagi läbi ja enne uut kevadet tuleks väike paus teha. Uusi kasve ega õienuppe pole mõtet praegu ponnistada, nagunii neist õiget asja ei saa. Siiani ootasin ühte korralikku külma, pärast mida oleks paras roose tagasi lõigata. Praegu paistab, et seda külma võibki ootama jääda. Mõned roosikasvatajad on öelnud, et tagasilõikamist võib ka kevadel teha. Siiski võtsin eile selle töö ette, lootes, et see peatab taimi mõttetult kurnavate uute võrsete kasvatamise. Või mine tea, äkki annab lõikamine just hoogu juurde, nagu suvel ;) Igatahes, eks kevadel ole näha, oli see õige otsus või mitte. Vähemalt on peenart kenam vaadata, kui muud kasu sest tööst ei tõuse.

Rohi on õues roheline ja tulbid ajavad oma ninasid mullast välja. Kühveldasin võrsetele mulda peale, aga või see neid takistab ;) Tuli meelde, et 2006.a. detsember oli samasugune. Kuidas mu tütar oma abielu registreerimisele 30.detsembril autost vaid kleidiväel läks. Ja hiljem poseeris fotograafi jaoks tükk aega perbüroo trepil samas riietuses, ilma lõdisemata ;)

Praeguselt aastaajalt ootaks roosiõite asemel pigem selliseid värvilaike nagu selle põõsa punetavad marjad.

Suured tuuled meie kandis elektrit ära pole võtnud ega midagi muud lõhkunud. Vaid masti otsas lehvivale vimplile on lisaks selle otsa katki rebestamisele osanud tuul ka 4 (neli!) sõlme sisse keerata. Minu mõistus ei võta, kuidas see niimoodi juhtuda saab. Igatahes andis neid lahti harutada.

Ravimireklaam

Ausõna, mitte ükski ravimifirma ega apteeker mulle selle reklaami eest ei maksa ;) Täitsa iseenda kogemuste põhjal räägin. Pärisreklaamides teevad kõik ravimid hetkega haigest terve, tegelikkus on... teate isegi.

See rohi aga on mind juba paar korda haigeksjäämise ääre pealt tagasi enam-vähem tervete hulka tõmmanud. Muidugi pole võimatu, et see on vaid kokkusattumus ja neil kordadel polnud lihtsalt tõsise viirusega tegu. Olgu sellega, kuidas on, aga kui mul kurk valusaks läheb, siis on nüüd mul alati neo-angini imemistablett käepärast. Tavaliselt juhtubki see kas keset ööd või vastu hommikut. Siiani püüdsin päästa mis päästa annab, konjakiga kurku kuristades. Nüüd võin ausalt väita, et "olen hommikuse konjakijoomise maha jätnud", kui keegi peaks seda intervjuu stamplauset minult küsima. Selle asemel pistan põske eelpoolnimetatud tableti ja kasutegur on tunduvalt suurem.

Raha on alati vähe

Pärast vaidlust õpetajate palga, lugupidamise ja kritiseerimise teemal jäi mul veidi kripeldama, et ehk olen oma ütlemistega õpetajatele liiga teinud. Tegelikult pean ma õpetajatest lugu küll ja arvan, et nad teevad väga vastutusrikast ja olulist tööd. Kuna see amet on väga stressirohke, seetõttu on neile ka pikk puhkus taastumiseks hädavajalik. Kui kohtun mõne õpetajaga, siis eeldan alati, et tegu oma elukutse väärika esindajaga, kuni mul pole põhjust teisiti arvata. Samas usun, et kriitika ja probleemidest rääkimine ei kahjustaks selle elukutse mainet, vaid aitaks hoopis õhkkonda tervendada. Selle vaidluse tegi minu arvates ülearu teravaks just see, et ühte patta pandi kolm tahku, lugupidamine, kriitika ja raha. Kuigi need on selle teemaga kõik seotud, ei maksa neid siiski liiga lihtsustatult ühendada või vastandada. Lugupidamine ei välista kriitikat ja raha pole sugugi ainus inimese väärtustamise näitaja. Ja raha on alati vähe.

Tõsi on see, et igaüks sellesse ametisse ei sobi ja noored kooli tulla ei taha. Teisest küljest vabu kohti eriti polegi, vähemalt suuremates kooolides. Ja mõistan ka koolijuhte, kes paluvad pensionil õpetajal edasi jääda. See on ikka kindel ja kohusetundlik inimene, aga kui võtta tööle noor, kes võib-olla lahkub poole õppeaasta pealt, siis ei jää üle muud, kui minna taas vana õpetajat tagasi paluma. Kui tema on solvunud või pole enam huvitatud, mis siis saab? Ma ei tea, kuidas on tänapäeval lugu üliõpilaste praktikaga koolides. Kas seda üldse viiakse läbi, või on see formaalne kohalkäimine, mis toimub vaid selle linna koolides, kus õppeasutus paikneb? Kui aga oleks sellised ligi poole aasta pikkused tegelikku tunniandmist sisaldavad praktikad koolis, nagu meie ajal, siis saaksid nii noored ise kui ka koolijuhid aimu, kellest oleks edaspidi selles ametis asja, kellest mitte.

Praegu käib asi nii, et kui vähegi võimalik, siis valitakse pärast kooli lõpetamist mingi muu amet. Ega selleski pole midagi uut, nii oli ka vanasti, et õpetajaamet mitte kõige populaarsem polnud. Ainult et noortel on nüüd kogu maailm lahti ja võimalusi palju rohkem. Ja teine oluline erinevus on see, et nõukaajal oli selline asi nagu suunamine, kui olid õppinud õpetajaks, pidid oma 3 aastat ära teenima ja alles siis võisid mujale minna. Eks viiliti ka siis suunamisest mööda, aga kas poleks praegugi mõistlik tasuta kõrgharidusega siduda mingi kohustuslik õpitud ametis töötamise aeg. Kas pole raiskamine, kui kõrgharitud inimene läheb hoopis Austraaliasse mandariine korjama. Või muudkui õpib ja õpib ega oma mingit ettekujutust, mida oma haridusega pihta hakata. Aga õpetajana ka tööle minna ei kavatse, pigem on töötu või teeb mingeid juhuotsi kas siin või väljamaal. Suunamine kui niisugune ei peaks olema nii karm nagu vanasti, vaid see võiks olla kuidagi seotud rahaga. Kui sundaega ära ei teeni, tuleks maksta mingi osa tasuta haridusest tagasi. Sest tasuta lõunaid (haridust) pole ju olemas ja varem või hiljem jõuame rahalugemiseni ja selleni, mida kulutatud raha eest vastu saadakse. Sest raha on alati liiga vähe. Aga sel moel võiks juhtuda, et nii mõnigi noor jääb kooli tööle kauemaks kui kohustus nõuab.

Rahateema laieneb halastamatult igasse valdkonda. Nagu näiteks seesama raamatukogudesse ostetavate raamatute valimine. Esimese hooga tundus, et mis see nüüd olgu, et ülevalt poolt üritatakse tsensuuri kehtestada. Aga pisut järele mõeldes sai selgeks, et see on vaid rahanappusest tingitud prioriteetide seadmise katse. Väga hästi ütles selle kohta Mihkel Mutt, siin pole tegu tahtmisega rahva maitset parandada, vaid sooviga toetada eesti autorite ja väärtkirjanduse väljaandmist ja suurendada neile makstavaid autoritasusid. Sest kui inimestel raha ei jätku, raamatuid ostetakse vähe ja nii ähvardab meid sellise kirjanduse kadumine. Et vähemalt riikliku raamatuostuga üritatakse seda toetada.

Minu arvamus oleks selline, et värskelt ilmunud raamatute laenutamise eest võikski väikest tasu võtta. See oleks ikkagi odavam, kui raamat endale osta. Ja ka mõistlikum, milleks hoida oma riiulil mingit raamatut, mida sa elus teist korda vaevalt kätte võtad. Nii saaksid raamatukogud veidi lisaraha ja siis saaks ka selgemaks, missugust kirjandust inimesed tegelikult hindavad. Kui maksma pead, siis kaalutled, mida võtta, mida jätta. Selle teenitud raha eest võiks raamatukogu populaarset raamatut mõne eksemplari juurdegi osta. Olgu see siis naistekas või mõni muu. Paar aastat vana raamatu laenutamine aga oleks endiselt tasuta. Ja selles osas võiks teha soodustusi kodumaisele kirjandusele. Võib-olla see idee ei töötaks ja keegi poleks nõus maksma uudiskirjanduse eest. Aga siis on ka selgeks saanud, et kui inimesed ise ei raatsi uue Cartlandi eest maksta, miks peaks seda tegema riik.

Kas sa kujutad pilti, lapse(lapse)d polegi vahepeal haigeks jäänud ja mul pole vaja olnud neid hoidma sõita!? Igatsus juba nii suur, et mine või lihtsalt niisama külla...