Vabadus

 Siin on paraku vahe, kas sinu, minu või meie vabadus. Minu vabadus laieneb sinnamaani, kuni see ei ohusta kellegi teise ehk sinu vabadust. Meie vabadus tähendaks seda, et kogu ühiskonnal oleks kokkulepe, kui palju anname ära minu vabadusest, et saavutada maksimaalne meie vabadus.

See kamp, kes Riigikogu ees või Raekoja platsil väidab, et nad esinevad "Meie vabaduse" kaitseks, on ikka sügavalt "emotsionaalselt ülesköetud" seltskond, kes ei mind ega enamust rahvast ei esinda. Aga erinevalt sellestsamast vaikivast enamusest, nemad justkui tegutsevad ehk protestivad meie vabaduse tagasisaamsie nimel. Paraku see ei vasta tõele. Nemad oma käitumise ja nõudmistega lükkavad "meie kõigi vabaduse" saabumist lihtsalt veel kaugemale tulevikku. Sellega, et  nõutakse, et ei peaks kandma maske, ei peaks vaktsineerima ega jumala eest, ei peaks seaduse järgi korrale kutsuma neid, kes nakatumise vältimiseks kehtestatud reegleid ei järgi.

Minu vabadus tähendab seda, et ma saaks minna igasse poodi, restorani, näitusele, muuseumi, teatrisse, kontserdile, kohtuda inimestega, reisida jne. Ja kuigi olen  tüdinenud kõigist kehtestatud piirangutest, saan aru, et ikka veel pole see võimalik. Ja aeg-ajalt vihastan, kui näen, kuidas piirangud ei ole õiglased, No nagu siis, kui tahtsin väimehele sünnipäevaks lilli osta, Selveris polnud selist valikut, mida soovisin, ja seadsin sammud lillepoodi, mis samas Selveri hoones asus. Lillepood oli kinni (no muidugi, vastavalt reeglitele), aga võtmevalmistamise või juuksuri putka samas hoones olid avatud. Et siis mis vahet neil on (viiruse levimitase seisukohalt)? Või siis imestasin, kuidas pandi kinni DEPO toidupood, mis polnud sugugi avatud koroonaajal, vaid algusest peale. Mis alusel? Ka Ülemiste keskuse Rimi ei hõlma kogu kaubanduspinnast suuremat osa kui seesama Depo toiduosakond kogu tööstuskaubanduse pinnast. Nojah, saan aru teiste ehituspoodide kadedusest, aga ikkagi, juba tellitud toiduained või lilled lähevad sulgemise tõttu raisku. Jah, DEPO tegi zesti ja annetas toiduained Toidupangale. Aga ikkagi,  kus on täpne reeglite järgimine, või kus on lihtsalt reeglid reeglite pärast, mitte nakkuse vältimiseks.

Aga põhiline mõte on ikka selles, et kuidas panna piir jätkuva nakatumise ja haiglate koormuse tõusule? Peab ju seadust kohandama, et tõsiste rikkujatega saaks midagi ette võtta. Nendega, kes vaatamata sellele, et peres on haige, või lausa ise on saanud positiivse koroonaproovi vastuse, käivad ikka ringi ja nakatavad teisi. Minnes tööle, külla, saates lapsi lasteaeda, käies toidupoes, ühistranspordis, kohtudes teiste inimestega liftis jne. 

Ma olen lausa oma heade tuttavatega konflikti läinud, kes leiavad, et vastav seadusemuudatus, mille vastu protestivad paarsada igavlevat noort või ka veidi vanemat, või muidu tähelepanu ihkajat, on ohtlik tendents nende vabaduse piiramisel. Aga kuidas on lugu minu vabadusega, mida piiravad jätkuvalt koroonapiirangute eirajad sealsamal üritusel, kes ei kanna maske ja on lähikontaktis, lähevad pärast seda koju ja ohustavad oma vanemaid perelikmeid? Mina protestin nende vastu.

Test

 Lapselapsed värvisid suure innuga pühadeks mune. Mina ei värvinud, vaim ei tulnud peale. Olin juba pilte näinud, kui kenasti see asi neil välja kukkus.

Täna käisin lastel külas ja otsustasin testida, kas nad ikka oma vanaema piisavalt armastavad. Sõnades on seda korduvalt kinnitatud, aga üks tegu maksab rohkem kui sada sõna. Niisiis küsisin jõhkralt, et kas te vanaemale ka mõne muna kingite. Mõningase kõhkluse järel otsustas suurem tüdruk kaks tükki loovutada. Munad olid ju nii ilusad ja ta oleks ehk hiljem neid mulle anda kavatsenud. Aga armastus võitis . Egas mulle neid värvilisi mune rohkem vaja polekski, aga tarvis oli ka teise lapse armastus ära testida. Läksin tema tuppa sama küsimusega. Ja ennäe, saingi veel 2 muna! See test läks küll hästi, lastele sai osaks andmisrõõm, mulle armastus.

Ühe muna olen praeguseks juba ära söönud koos krevetisalatiga. Mulle kohe ei meeldi, kui toit raisku läheb, olgu kasvõi ilu nimel.

Testimisest tuleb juttu veel. Nimelt saadeti mulle Teliast sõnum, et mu mobiil-ID aegub 10.aprillil. Et enne tuleks mul tellida uus SIM-kaart, kui tahan teenust edasi kasutada. No vägagi tahan, mu ID- kaardiga pankadesse ja mujale sisselogimine on raskendatud, sest mul on põhiarvutis Windows7 ja sellega ID-tarkvara enam ei töötavat. Viimases hädas saaksin kasutada seda arvutit, millega ma telekast vaatan Jupiteri ja Netflixi, aga see on väga ebamugav.

Hakkasin siis oma digivõimekust testima. Kõigepealt selle uue SIM-kaardi tellimisega e-poest. No mitte kuidagi ei tahtnud tellimus läbi minna, jõudsin juba klienditoelegi helistada. Nemad ei osanud  midagi tarka soovitada, sest mingit veateadet mulle ka ei öeldud, miks tellimust kinnitada ei saa. Küll proovisin, et saadetaks mu postkasti maksikirjaga, nagu soovitati või siis siis hoopis pakiautomaati. Nägin, et tellimusel oli küll mu firma nimi, aga puudus firma reg.nr ja kontaktisiku nimi, sisestada neid ka polnud võimalik. Lõpuks pärast 3 korda üritamist läks asi õnneks. Süsteem ise käis neid puuduvaid andmeid ilmselt kusagilt andmebaasidest otsimas (pikalt) ja ennäe, lõpuks leidiski. Normaalne programm oleks hoiatanud, et "oodake, teie andmeid täiendatakse" vms. Mina olin lihtsalt  segaduses. Aga tore,m et sain oma tellimuse lõpetatud. Mu mured sellega veel ei lõppenud.

Oma telefoni ostes mäletasin seda, et kaas enam lahti ei käinud ja SIM-kaart käis kuidagi külje pealt sisse. Uurisin, aga sobivat avaust ei leidnud. Olin juba valmis, et SIM-kaardi vahetuseks tuleb esindusse minna. Aga kas see üldse lahti on?

Lõpuks otsustasin juhendit lugeda. Tuustin igalpool ringi, et kus see telefoni karp küll on. Siis tuli meelde, et tänapäeval trükitud juhendeid ei antagi, neid tuleb netist vaadata. Leidsingi juhendi, mis oli 208 (!!!) lk. pikk. Sisukord muidugi oli, aga seda kohta ma ei leidnudki, et kuidas SIM-kaardilt kontaktid telefoni mälusse kopeerida, et nad kaotsi ei läheks. Soovitati igasuguseid Samsung Cloud või muu konto kaudu andmeid varundada. Andsin alla, kui ongi mingid kontaktid vaid SIM kaardi peal, juu siis elu näitab, kuidas nad kunagi kätte saan. Pika otsimise peale leidsin ka pildi, kus see sahtel asub, kuhu SIM kaart käib. Aga see ei avane lihtsalt niisama, vaid mingi "väljutustihvti" abil. Ja-jaa, meenus, et oli jah mingi selline krõnks, aga kuhu ma selle panin?

Lõpuks leidsin telefoni karbi üles ja seal see pisike  2-cm pikkune traadist silmus sees oligi. Hea, et ma polnud seda muidu tühja karpi ära visanud ja seda pisikest asjakest kuhugi "kindlasse kohta" ära pannud. Siis poleks ma seda eluski leidnud. Nüüd seisab ees tõehetk, kui tellitud SIM-kaart kohale saabub.

Minu vanasse pähe ei mahu, miks peab üks telefon ja kõik teised seadmed kogu aeg aina keerulisemaks muutuma? Kas tõesti leidub inimesi, kes kasutavad kõiki neid võimalusi ja seadistusi, mis seal 208-leheküljelisel juhendil on välja pakutud? Mina jään selles digiseadmete kasutajate osavuse testis küll kuhugi D või F hinnangu vääriliseks. Te ju ikka teate neid tänapäeva koolis pandavaid hindeid, et A on 5 ja B on 5- või 4+ jne....

Kõrvalnähud

 Endiselt pole A-Z süsti järel mingeid kõrvalnähte tuvastanud, vähemalt mitte neid, mille eest hoiatatud on. Aga laiskus on küll suurenenud, ja millest muust see ikka tulla saab. Nagu tänagi, lubasin endale, et koristan elamise ära ja/või teen osa oma raamatupidamise tööd kaelast ära. Aga siin ma nüüd olen, arvuti taha suutsin enda sundida, aga töötegemiseni täna ilmselt ei jõua. No kell ka jube palju... 19.30. Hea kui blogipostituse valmis saan. Ikka parem kui mittemidagi.

No ja homme ka päev, nagu alati. Kui päike paistab, siis võiks muru riisuda. Või eelistaks koristamist? Raske valik.

Ja siis on vaja igasuguseid hooldusi teha, või noh, tellida. Aega ja energiat nõuavad needki. Tegelikult olin täna tubli, suutsin rehvivahetuse aja ära broneerida. Selle eest võiks ennast ühe kommiga premeerida. Edasi tuleks autohooldus kokku leppida, siis muruniiduki  ja gaasikatla hooldus. Tegevust jätkub kohe mitmesse nädalasse. Ahjaa, jalgratas oleks ka vaja hooldusse viia.

Ennast tuleb ka hooldada. Juuksuris sain reedel käidud. Klappis jube hästi, sest nemad ju töötavad ka vähendatud ajaga, üks juuksur korraga. Kui helistasin, oli minu juuksur tööl ja üks töö just läbi saamas. Lisaks viisakamale väljanägemisele sain ka linnauudiseid kuulda. Kuidas teistel klientidel koroona või vaktsineerimisega läinud on. Juuksur ise on kusagil pealt 40, aga vaktsiinisüsti oli temagi kätte saaanud. Ja siis ise sattunud pärast seda oma kosmeetiku juurde minema just päev enne seda, kui see koroonasse jäi. Mis tähendas  talle 10 päeva karantiinis olekut. Õnneks haigeks ta ise ei jäänud ja nüüd oli taas tööl. Vaktsineerimise kohta teadis ta rääkida, keegi oli testinud. ja et antikehad ei tekkinud enne, kui süstist 3 nädalat möödas. Aga siis oli näidu üles visanud. 

Lubasin eelmisel nädalal oma elukaaslasel ka külla tulla, kui ta sundpuhkusele saadeti. Mis ta seal korteris üksi kurvastab, võtan riski. Ja kohe järgmisel päeval tundus, et nüüd ongi see käes. Tal algas nii kohutav nohu, pea paks ja väike palavik ka. Egas muud kui testi tegema. Arvasin, et testimispunkte on iga nurga peal, sealhulgas koduses PERH-s. Aga võta näpust, ainus variant oli Lauluväljakul. Ohjummal küll, kuhu see koroona mind kõik sõitma sunnib. Tegin tõsist eeltööd Google Maps abil, aga ikka sain petta. Vaatasin tänavaate abil, et Turba tänavalt tuleb Narva maanteele vasakpööre teha ilma valgusfoorita. Tänan, ei, see on minu jaoks liig. Seega sõitsin ringiga kesklinna kaudu, endal põlv värisemas. Ja kohale jõudes selgus, et sellel ristmikul oli valgusfoor täitsa olemas, ilmselt paigaldatud pärast selle Street View filmimist. Jõudsime õnnelikult kohale, lasime mehele testi ära teha. Mina mõtlesin, et kuna mul veel mingeid sümptomeid pole, ootan tema testi vastuse ära, enne kui ennast testida lasen. Järgmisel hommikul oli vastus käes- negatiivne. Nojah, vanasti oli inimestel niisama nohu ka, aga nüüd on iga haigus koroona....

Homme hooldan ennast ehk lähen massaazi. Tema on koroona läbi põdenud, nõnda on seegi käik ohutu.

Väimehel tuleb järgmisel nädalal sünnipäev, või tegelikult ikka lausa esimene juubel. Pidu saab vaid pereringis teha, aga kingitusega on jama. Mõtlesime tütrega, et soliidses eas härrasmehele võiks kinkida uue ülikonna, aga seda tuleks ikka selga proovida. Aga millal poed lahti tehakse, ei tea. Ei ole ikka nii, et kõike saab e-poest osta.

Positiivne

 See sõna on tänu koroonauudistele saanud uue sisu: et kui positiivne (testivastus), siis on halvasti. Aga mina tahan päriselt positiivset sõnumit jagada.

Käisin eile ITK-s vaktsiinisüsti saamas. Ja kõik sellega kaasnev oli positiivne kogemus. Nii vaktsineerimise korraldus, juurdekuuluv info kui ka süstimine ise. Probleeme ei tekitanud ka parkimine, sest tütar oli seal haiglas varem käinud ja teadis, kuidas asi käib. Ka vaktsineerimiskompleksi leidsime ilma vaevata üles, ja ekslemise puhuks varutud aega jäi tublisti üle. Seisime siis 15 minutit ühe teise hoone katusealuses, sest liiga vara ei soovitatud kohale tulla, et vältida liigset rahvakogunemist. Uue vaktsineerimise aeg anti kohe, 9.mail. Ka see on pühapäev ja siis julgen ma juba ise autoga sinna minna, sest parklates on rohkem ruumi ja tean nüüd täpselt, kuidas sinna sõita.

Meedia armastab jagada negatiivseid kogemusi, need müüvad. Ja siis ongi tulemuseks, et inimesed kardavad vaktsineerida, eriti Astra-Zeneca vaktsiiniga. Et näe, siin ja seal on esinenud kõrvalnähte või lausa mõni on ära surnud. Millest päriselt surm või terviserike põhjustatud olid, seda ajakirjandus enamasti ei lahka, või õigemini, ei teagi. Oluline info on, et see juhtus "pärast vaktsineerimist".

Mina sain eile Astra-Zeneca vaktsiini, nagu ka kõik need ligi 6000 inimest, keda sel nädalavahetusel vaktsineeriti. Muidugi ei tea ma, kuidas kõigil teistel tervis praegu on, aga minul on kõik parimas korras. Nagu ka neil minu tuttavatel, kes sel nädalavahetusel süsti said. Kui väga hoolega otsida, siis õhtul oli pea veidi uimane ja öösel ärkasin jalgade lihasevalu peale üles. Aga seda esineb mul ka muidu, niiet oleks ilmne liialdus seda vaktsiini kõrvaltoimeks pidada. Pigem on mul mure, et kuna mingeid vastureaktsioone pole, siis äkki mu organism ei hakanudki viirusega võitlema ja antikehi tootma. Olgu, see niisama naljaga öeldud, sest kes meist siin ikka immunoloogia-alane ekspert on. 

Igatahes oli mul koju jõudes väga hea tunne, et paneks lausa lipu lehvima. Seda oleks võinudki teha, sest eile oli ju ka emakeelepäev. Aga lipp oli mu naabrimehe käes ja teda polnud kodus. Seega rõõmustasin lihtsalt niisama tütrega kohvitassi taga. Ka temal on süda kergem, sest nii mina kui ta isa said vaktsineeritud. Kahe nädala pärast julgeme kõik koos lapselapse sünnipäeva tähistada.

Suur loterii

 Kogu see koroonavärk on üks suur loterii.

Heakene küll, sa saad oma käitumise ja teistest eemalehoidmisega riski vähendada, aga siiski mitte täielikult.

Ja meie, ehk nö. suht eakad, aga mitte veel riskigrupid, ootame oma vaktsineerismikutset. Mida ei tule, sest elu on suur loterii. Nagu üks mu tuttav ütles, palju sõltub perearstist. Kas ta nõuab aktiivselt oma nimekirjale vaktsiine või lihtsalt ootab, kui need saabuvad. Ja siis ka sellest, kui palju on tal vanureid, kes peaks eelisjärjekorras süsti saama. Või kui hästi tal üldse infovahetus oma patsientidega on korraldatud. Ehk siis, kui keegi ei taha vaktsineerida, siis tema asemel saaks doosi see, kes tahab.

Muidugi ma andsin oma perearstile teada, et kutsugu mind varahommikul või hilisõhtal, kui süst on vaba, siis ma lendan kohale vähem kui tunniga. No muidugi, "ei mittä".

Aga kuni tänaseni. See polnud mitte perearst, kes mind oleks teavitanud. Need olid mu sõbrannad, kes jumal-teab-mis-allikatest olid kuulnud, et 60+ patsiendid saavad ennast kirja panna selle nädalavahetuse pilootprojektis, registreerides ennast patsiendiportaalis digilugu.ee.

Lendasin kohe peale, ja veetsin seal 2 unustamatut tundi. Aga lõpuks sain ma endale vaktsineerimise aja pühapäevaks, 14. märtsiks.

Et miks see nii palju aega võttis? Sest süsteem viskas mind registreerimise erinevatelt etappidelt kogu aeg välja. Iga kord uuesti alustades jõudsin üha kaugemale. Eeviimasel katsel oli mul arst ja aeg olemas, aga kinnitamine ei läinud läbi. Kordasin seda 5 korda, aga "ei mittä". Alustasin siis otsast peale.

Ja lõpuks sain kinntuse, et mul on pühapäeval, 14.03 olemas aeg vaktsineerimiseks ITK haiglas. Muidugi oleks ma tahtnud hoopis PERH-s vaktsineerida ja korraks isegi kõhklesin, kas see variant võtta. No tule taevas appi, me pole kommipoes, et tahan seda kommi ja mitte toda. Uurisin välja, kus see haigla asub ja olen igatahes kohal, kui mu kellaaeg saabub.

Pärast seda, kui mul see "suur loterii" õnneks läks, andsin sellest võimalusest teada nii FB-s kui lähematele telefonitsi. Paraku selgus, et selle nädalavahetuse ajad on täis. Aga ärge jätke lootust, vaadake ikka digilugu.ee, seal ootab ilmselt ka teid teie õnneloos ehk variant saada vaktsineeritud.

Miks?

 Enda arust saan ma arvutitega päris hästi läbi ja suudan sättida-seadistada asjad mõistusepäraseks. Aga täna olen oma gmaili poolt kaks korda täiesti haneks tõmmatud.

Kõigepealt, hommikul näitas mulle telefoni meiliboks, et ühel heal tuttaval on sünnipäev. Õnnitlesin ta FB-s kenasti ära. Aga kui avasin arvuti meilboksi, ilmus (lugemata) teade, et hoopis kahel tuttaval on esmaspäeval, 2.märtsil sünnipäev. Asjaolus, et täna pole 2.märts, vaid on 1.märts, ei tulnud mulle pähe kahelda. Ikka sellepärast, et 1.sünnipäevalast õnnitlesid ka teised peale minu. No õnnitlesin kibekiiresti selle teise ka ära. Ise veel imestasin, et miks teisi õnnitlejaid pole. Igaks juhuks vaatasin üle sünnipäevalaste nimistu ja seal oli kirjas, et 1. nimetatul oli 1.märtsil sünnipäev, aga sellel teisel on hoopis homme, 2.märtsil sünnipäev. Kustutasin siis tema õnnesoovi ära. Ja läksin vaatama mind eksitanud e-maili. Seda lähemalt uurides selgus, et see oli 2020.a uudis, et esmaspäeval, 2.märtsil... jne. Miks seal oli 1.märtsi sünnipäevalaps kokku pandud 2.märtsi omaga, tagantjärele enam välja selgitada ei saanud. Põhiline probleem aga oli selles, miks see vana e-mail mu nimekirja etteotsa  nüüd äkki ilmus?

Teine jama oli sellega, et ootasin oma raamatukogult teadannet, et laenutustähtaeg läbi. Oleksin siis pikendust palunud ja tavaliselt see ka antakse, kui just mõni raamat kellegi tellitud pole. Seda meili ei tulnud, kuigi mäletamist mööda pidi see aeg kusagil veebruari lõpus kätte jõudma. Hakkasin siis otsima eelmist meili jaanuari meeldetuletuse kohta, et sealt edasi ise arvestada. Ja mis selgus? Otsinguajaloos oli ka veebruari meeldetuletus täitsa olemas, aga ometi polnud seda näha mu tavalises INBOX vaates.

Hakkasin siis igatsugu asju katsetama, näiteks panin sellele meilile "Starred" tähekese ette. Siis korraks näitas seda järjekorras, aga pärast meilboksi uuesti avades oli jälle nähtamatuks muutunud. Kui ma Replay abil pikendust palusin ja sellele kirjale vastati, siis ilmus see meil jälle korralikult INBOX nimekirja.

Miks ometi niisugused asjad juhtuvad? Kas tõesti ei saa enam meili teel tulevaid meeldetuletusi uskuda, vaid peab käsitsi üle kontrollima? Heakene küll FB sünnipäeva segadus või raamatukogu laenutähtaeg pole veel väga suur probleem. Aga kui mõni muu oluline e-mail ennast samamoodi peidab või ilmutab allles aasta hiljem? Siis on küll jama majas.

Kas olen mina loll või on gmail.com rikki läinud? Praegu näitab mulle kah, et mul on 1 lugemata e-mail, aga nimekirja sirvides seda ei näita. Ka mitte otsinguga "unread". Kas keegi mingit nõu oskab anda, mis viga võiks olla?

Koroonapiirangud

 Alates 1.märtsist kehtestati uued piirangud, sest nakatumised löövad  rekordeid, üleeile oli ööpäevas testitutest Covid19-positiivseid üle1500 ja kardan, et see pole veel tipp. Arusaadav, et midagi peab tegema, et kontakte ja nakatumist vähendada.

Paraku on mul tunne, et piirangute joon tõmmatakse mõnikord sinna, kus tegelikku ohtu eriti pole. No näiteks muuseumid ja kunstisaalid peavad sulgema uksed 3. märtsist. Ja see tähendab, et rahvas katsub veel viimastel päevadel ära vaadata need näitused, mis muidu jäävadki nägemata. Ja tänu sellele on näiteks KUMUs tohutu saba ja nii suur inimeste kontsentratsioon, mida tavaliselt poleks. Täiesti arusaadav, sest muidu jääbki huvitav Egiptuse-teemaline näitus vaatamata. Niipalju kui mina näitustel ja muuseumides käinud olen, on seal rahvast hõredalt ja seda annaks ju veelgi reguleerida, selle asemel et need asutused päris kinni panna. Sama lugu teatritega, seal piisaks 50% täitumise nõudest, niiet üle 1 istme võiks sildiga kinni katta. Ja kuigi valitsus seda ei ütle, miks kaubanduskeskused lahti jäetakse, aga muuseumid ja teatrid kinni pannakse, siis pakun välja oma põhjenduse. Teatris ja muuseumis töötavad inimesed saavad nagunii palka riigieelarvest, sinna ei pea enam kompensatsiooni juurde maksma, erinevalt kaubanduskeskustest. Kinod on samuti eraettevõtted, aga nende kinnipanek on minu arvates põhjendatud. Kinopublik on suuresti noorem rahvas, kes piirangutele vilistab ja istub ikka sinna kuhu tahab. 

Ja siis on veel selline seltskond, kes ütleb, et piiranguid on liiga vähe, paneme KÕIK 2-nädalaks kinni, siis saame viirusest lahti. Huvitav, mismoodi see "kõik kinni" siis olema peaks? Maardusse ja Lasnamäele viivate teede peale paneme relvastatud valve, et keegi sisse ega välja ei saaks ega "meid" ei nakataks. Sest venelased ei kuula valitsuse manitsusi, ei kanna maske ega lase teiste vaktsiinidega ennast vaktsineerida kui vene Sputnikuga. Ühistransport tuleks ka seisma panna, sest seal on inimesed tihedalt koos, eriti tipptunnil. Kel autot pole, käigu tööle jala, eksole. Või veel parem, ärgu mingugi tööle. Ja veel tuleks kehtestada komandanditund, et keegi ei tohiks tänavatel põhjuseta liikuda ja muidugi tuleks riigipiirid sulgeda. Aga mida teha noortega, kes sel juhul peavad oma pidu kellegi juures kodus, kus keegi kontrollida ei saa? Ja toovad sealt rõõmsalt viiruse koju oma vanematele või teistele pereliikmetele...

Heakene küll, pole mõtet ironiseerida, nii kinni ei saa me elu keerata, et viirus 2 nädalaga kaoks. Olen nõus arvamusega, et piirangutega ei maksa liialdada.  Pigem katsuksime kõik olemasolevate piirangute raames  suhelda nii vähe kui võimalik, et vähendada nakatumisriski. Isegi need võiks seda teha, kes ei usu, et maskid aitavad ja jagavad Venemaa "teadlaste uurimistulemusi", et Covid ei levi viirusena, vaid on esile kutsutud 5G võrgu poolt. Nonii igaks juhuks...

Mina käisin täna ujulas, mis õnneks ei kvalifitseeru SPA-na ja võib lahti olla. Mu liigesed on hetkel nii valusad ja kinni, et kõndida ma ei saa. Seega on ujumine ainus füüsiline harjutus, mis võiks aidata. Ja teie rahustuseks ütlen, et mingit koroonaohtu see käik endast ei kujutanud. Kuigi rajal on lubatud korraga olla 3 inimesel, siis tegelikkuses olime algul kolmekesi kogu ujulas ehk 4-l real, siis tuli üks inimene juurde ja igaüks oli eraldi rajal. Aga lõpus olin ma ujulas täiesti üksi, seda ka saunas. Saun läheb küll homsest kinni, aga õnneks ujula töötab edasi. Ja oma valutava selja ja puusa ravimiseks saan ka massaazis käia,sest mu massöör põdes koroona juba jaanuaris läbi.

Andsin perearstile teada, et kui keegi vaktsineerimisele kutsutu jääb tulemata, siis helistagu mulle, olen 1 tunniga kohal. Sellest hoolimata, et üks mu tuttav, keda  juba vaktsineeriti,, oli küll 24 tundi pärast seda väga haige, aga igatahes on see parem kui päriselt haigeks jääda.