Kordamine

Öeldakse, et kordamine on tarkuse ema. Või et kordad tegu, saad harjumuse. Tarkusega on mul, vaatamata lolluste kordamisele, endiselt kitsavõitu, aga mõnda head harjumust tahaks küll omandada. Näiteks harjumust ennast liigutada ja millegi spordile sarnanevaga tegelda. Kas kaks korda kordamist läheb juba harjumusena kirja? Suusatamist, ma mõtlen. Eelmisel pühapäeval suusatasin ja täna jälle. Tegelikult võib ju öelda, et lausa kaks korda nädalas :D Sest alles homme on uus pühapäev ja ei ole võimatu, et kaks mitte ilma kolmandata ei jää.

Esimesel korral olin veel üsna haigusvimmane ja kui jõudsin kohani, kus oli kirjas, et (läbitud) 1 km, siis tundus, et mind lollitatakse. Vähemalt kaks kilomeetrit peaks küll juba täis olema :D Tookord sõitsin ikkagi ära tublid 4 kilomeetrit ja olin pärast seda läbimärg nagu kassipoeg (eriti juuksed). Õnneks oli mul autos köha vastu kuum tee kaasas ja see aitas koduni vastu pidada. Kuna mu põlv ununes kinni sidumata, siis pärast see valutas ja veel mitmed lihased, mille olemasolust mul varem aimugi polnud.

Siiski ma nii "ekstreemsete" olude läbimise järel rohkem haigeks ei jäänud ja täna olin juba täitsa tegija. Sõitsin 4 km ära nagu nalja, kusjuures kulutasin üsna palju aega pildistamisele. Siis otsustasin lisaks sõita teisest ringist selle 1 km märgini ja sealt tagasi, mis teeb kokku 6 km, kui uskuda raja märkijaid. Aega kulus veidi alla tunni. Minu isiklik väike maraton lausa :DDD

Tahaks kiita seda, kes need toredad rajad sinna Tartu-Elva raudtee äärde igal talvel sisse ajab. Varasematel aastatel olevat mingi linna raha selle juures ka taga olnud, aga nüüd olevat lausa isiklik initsiatiiv. Ei tea, kuidas sellega päriselt on, aga pühapäevasuusatajate jaoks on see imehea võimalus. Valida on 10, 4 või 2,5 km pikkuse raja vahel. Suur osa sellest on lausa 2-realine. Nii ei sega aeglased sõitjad kiiremaid ja vastutulija möödalaskmiseks ei pea rajalt kõrvale astuma. Aga isegi siis, kui seda vaja oli, käis kõik ülima sõbralikkusega. Ja peab ütlema, et minusuguseid seeniore oli väga palju. Ja naised, pange nüüd tähele, mehi oli ka väga palju, erinevalt tavalisest olukorrast, kus naised harjumuspäraselt ülekaalus. Ja kõige krooniks olid need mehed veel sõbralikud ja naeratavad, (rääkimata tervislikest eluviisidest), nagu ühe naise unistuste mehed olema peavadki. Kusjuures üks mees soovis mulle eelmine kord ilusat pühapäeva (võhivõõrale!) ja teine soovis jõudu, kui peatus, et mulle rada anda. Küllap oli näha, et mu jõud hakkas nagu raugema.

Kes positiivseid elamusi tahab, see mingu suusatama! Ehk on homme ka veel sama ilus ilm nagu täna. Et te mind usuks ja ka mul endal meelde jääks, panen tõestuseks paar pilti kah.

Uuendused

Ma ei armasta uuendusi. Õelad inimesed näitavad näpuga, et see on vananemise tunnus. Võib-olla on neil õigus, aga ikkagi on tihti nii, et muudetakse-uuendatakse midagi, mis varem väga hästi töötas ja uuem versioon on palju kehvem. Mulle ei istu minu internetipanga uus kujundus, ma ei leia üles varem tuttavaid valikuid. Mees ütleb, et Eesti Energia uus näiduteatamise süsteem on palju halvem, kui eelmine jne. Uuenenud Google` konto haldamise värk on mulle võõrastav ja ka hirmutav, vana oli sisseharjunud ja omane. Ettevaatlikuks teeb info ühendamine konto erinevate osade vahel, millest ma täpselt arugi ei saa. Olen näiteks Netlogist saanud väga ebameeldiva kogemuse osaliseks, kus mu Google meilikontakte hakati minu tahte vastaselt ära kasutama.

Postimees uhkustab, et tegi oma paberlehe uuemaks ja paremaks. Mulle tundub, et hulk raha pandi selle alla küll magama, aga kas nende suurte punaste jutumärkide esiküljele lisamine mingit lisaväärtust annab. Kujundus on üldse nagu Päevalehe pealt maha viksitud ja ilusam ega parem küll ei tundu. Pealkirjad on palju suuremaks puhutud, mis tähendab, et sisulise teksti jaoks jääb vähem ruumi. Kunagi algusaegadel oli mul hea tuttav Postimehes tööl ja ta ütles, et tookordne iluravi, kus põhiline uuendus oli see, et mustaga trükitud "Postimees" hakkas olema sinist värvi, läks maksma miljon krooni. Usun, et seekord kulus uuenemisele tunduvalt suurem summa. Aga milleks seda vaja oli? Noored loevad nagunii netiversiooni ja vanadele, nagu mina, ei meeldi muudatused.

Eesti Ekspress asus samuti ennast uuendama (loe: raha juurde küsima) teatades, et ilma lisadeta lehte enam tellida ei saa. Minu jaoks pole asi isegi mitte niivõrd rahas, kui selles, et ma ei taha neid läikpaberil mõttetuid naiste- reisi- või misiganes teemadel lisasid oma postkasti ummistama ja makulatuurihunnikut suurendama. Kaalusin üsna tõsiselt tellimuse lõpetamist. Selgus, et ainus variant on paljas leht ilma saatekavata tellida. Kuigi mulle Ekspressi telekava soovitused on alati meeldinud, siis pigem loobun sellest, kui võtan vastu kogu selle lisade pahna.

Äripäev tahab samuti rohkem raha, sest lubati põhilehega 2012. aastal kaasa üle 100 eriväljaande ja ajakirja ja rõõmustati meid, et lisaks paberlehele ja netiversioonile saame uudiseid nutitelefonist ja IPadist. Hää küll, mõistan-taipan, et leht peab arenema uutes valdkondades, aga mind ei huvita tegelikult teie nutitelefoni ja ipadi rakenduste eest maksmine, sest ma neid ei kasuta. Maksku selle eest need, kes seda tahavad. Ja mind ei rõõmusta need 100 eriväljaannet, mida te saata kavatsete. Seekord veel pikendasime oma tellimust, kuigi firmas arutasime tükk aega, kas meile seda lehte ongi üldse vaja.

Jah, kõigi nende uuenduste taga on tavaliselt soov rohkem raha teenida. Aga minu arust on asi nii, et kui minnakse liiga pealetükkivaks või ahneks, siis raha ja kliente ei tule mitte juurde, vaid neid hoopis kaotatakse.

Asi läheb aina hullemaks

Algul ütles üks blogisõber, et ta ei saanud mu blogis enam kommenteerida. No mina küll seda ära ei keelanud. Siis ei saanud ma ise ühes blogis kommenteerida ja vaevalt et temagi sellele käe ette pani. Mulle teatatakse, et olen kinnitussõna valesti sisestanud (ükskõik kui hoolas ma ka pole sellega). Mõni teine aga sai vabalt kommenteerida nii mind kui teda. Nüüd avastasin, et veel ühe sõbra blogis enam kommenteerida ei saa. Ja mõni on öelnud, et ta ei saa lausa iseoma blogis kommentaare kirjutada ;)

Need tuttavate blogid on kõik olnud blogspoti keskkonnas. Kas keegi on juba kaevanud bloggeri meeskonnale, et selline jama käib? Või teab keegi, mis seda põhjustada võiks või kuidas sellest probleemist üle saada? Kui kommenteerida ei saa, võite meilile kirjutada.

Siil udus

ehk kanapea lumetormis.

Pidin eile õhtul Tallinna sõitma. Teada oli, et teeolud on ohtlikud, nii otsustasin bussi kasuks. Täpse kellaaja peale kuhugi jõudmine pole aga kunagi minu tugevaim külg olnud. Pealegi pidin linnadevahelise bussi peale saamiseks kasutama linnaliini bussi. Vaatasin internetist ühtede ja teiste väljumisaegu, ja neid klapitades selgus kurb tõsiasi, et ma ei jõuagi muu, kui kõige viimase bussi peale. Mis siis ikka, kuna sel juhul jäi aega isegi veidi üle, otsustasin laadida mõned plaadid oma mp3-mängija peale, et oleks sõidu ajal hea kuulata. Ja kuna see eksemplar oli (otse loomulikult) teistsuguse hingeeluga kui eelmine, siis kulus selleks aega jälle rohkem kui arvasin. Ja nii hakkasin juba ka selle bussi peale hiljaks jääma...

Ei pea vist mainima, et netis väljapakutud kellaajal linnaliini bussi ei tulnud ja sain bussipeatuses üksjagu oodata. Jõudsin kahetseda, et kodunt nii kiiruga lahkusin, et ei kontrollinud kõike korralikult üle. Kas ma pliidi kohal oleva ventilaatori lülitasin välja või mitte? Mitte ühtki mälestust ajus selle tegevuse toimumise poolt või vastu polnud registreeritud. Lohutasin ennast sellega, et loomulikult lülitasin, see ju nii automaatne asi. Või et sest pole midagi, kui ventilaator töötabki reedeni, kui ma tagasi jõuan, palju ta ikka elektrit kulutab...

Järgmisena tuli pähe hea plaan, et saadan sõbranna köögi aknast piiluma, kas ventilaatori tuluke põleb. Kui tõesti põleb, võin ju cargobussiga talle võtme saata ja ta saab minna ja selle välja lülitada. Aga siis tabas mind selge arusaamine, et ta ei saa seda aknast näha, kuna ma kohe kindlasti ei tõmmanud köögikardinaid eest. Teen seda isegi siis, kui päevaks tööle lähen, et lilled valgust saaksid. Kui ma juba selle liigutuse tegemata jätsin, siis on enam kui kindel, et ka ventilaator jäi tööle :( Ja mõni ime, kui selle mootor üle kuumeneb ja minu äraolekul tulekahju tekib...

Sellel hetkel otsustasin linnaliinibussist maha astuda, koju tagasi minna ja olukorra üle kontrollida. Oli selge, et isegi taksoga ma enam viimase Tallinna-bussi peale ei jõua. Ah, mis ikka, lähen siis autoga.

Kodus selgus, et ventilaator ei olnud tööle jäänud... Tõmbasin köögikardinad eest ja istusin autosse. Kuigi lund sadas vahetpidamata ja see polnud sugugi maanteel soola abil sulanud olekus, nagu lootsin, polnud alguses sõiduoludel väga vigagi.

Aga mida lähemale Tallinnale, seda hullemaks asi läks. Mina sõitsin oma suunal uhkes üksinduses, aga vastu tuli palju masinaid. Ja suurte autode möödudes viskas nende rataste alt üles sellise lumepahvaka, et mõne sekundi jooksul polnud mitte midagi näha. Klammerdusin vaid rooli külge ja hoidsin seda otse, lootes, et ees mingit kurvi pole.

Mäos jõudis mulle järele mitu suuremat sõiduautot, mis must mööda sõitsid. Lootsin neil sabas püsida, et nende jälgedes sõites teeoludest paremini sotti saada, kui libe tundub olevat. Lisaks tekkisid ühtlaselt valge lumevaiba peale mingid jäljed, millest pisut asfalti läbi paistis ja niimoodi kindlam sõita oli. Paraku, ei suutnud ma nende tempos püsida.

Mulle tundus, et minu väike autoke ujus kergelt teel. Tuli meelde sügisene jutuajamine mehega, kui ta ütles, et mu 5 aastat vanad naelkummid tuleks välja vahetada, kuna naelu on väheks jäänud. Ja kuidas mina vastasin, et ah, sel raiskamisel pole mõtet, palju mina ikka sõidan ja auto on siiani alati kindlalt teel püsinud...

Tegelikult oli mul täiesti hirm nahas. Kõrvus kõlas liiklusameti kuiv teadaanne "N-aastase naise juhitud Hyundai Getz kaotas Tartu-Tallinna maantee X-kilomeetril juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse/rullus üle katuse..." Ei-ei, nii ei tohi juhtuda! Hoidsin kindlalt rooli ja sisendasin endale, et ma EI KAOTA auto üle kontrolli. Kui ainult nende suurte masinate vastutulev vool ometi väheneks... Kiirust võtsin aina maha, mõnel lõigul tundus isegi 4. käik liiast olevat ja 70-ga sõit näis kihutamisena. Vaatasin muudkui lootusrikkalt kilomeetriposte, et jõuaks juba õnnekult Kosele, sealt oleks vaid kiviga visata ;)

Enne Kosele jõudmist aga läks eriti hulluks. Seal on üks 15-kilomeetrine lõik väga halvasti remonditud, nii et isegi ilma lumeta on tee nii ebatasane, et kipub nagu autot sõidusuunast välja viskama. Mis veel lumekatte all. Ja samal ajal tihenes kogu tee kestnud lumesadu niivõrd, et üldse midagi ei näinud enam. Kaugtuledega polnud võimalik sõita ja kuigi lähituledega oli veidi parem, aga nendega nägi vaid paarikümne meetri peale ette. Millal küll see äkiline mäekallakul olev vasakkurv tuleb, et saaksin enne seda käiku madalamaks võtta? Annaks taevas, et siis kedagi vastu ei tuleks... Kurv tuli pärast Kose valla alguse ja (vist )Vetla silti. Autosid tuli vastu üsna mitu, 3. käigu jõudsin küll enne sisse panna ja kiiruse maha võtta, aga kaugtuled jäid ümber lülitamata. Õnneks pimestatud vastutulejad ega mina ise ka kurvist välja ei sõitnud.

Lõpuks jõudsin kohale, aega oli kulunud veidi alla kolme tunni (suvel sõidan seda maad ümmarguselt kaks tundi). Kõhulihased olid valusad hinge kinni hoidmisest, kaelalihased krampis pingelisest teelevahtimisest ja sõrmenukid valged rooli hoidmisest. Koselt Vaidani sõitsin kusagil 50-60-ga ja kuigi mu taha oli kogunenud üsna mitmeid autosid, ei üritanud keegi möödasõitu. Isegi sirgel lõigul, kui kedagi vastu ei tulnud. Kui nad 4-realisel teel lõpuks minust möödusid, nägin, et nii mõnigi neist oli suur ja võimas neliveoga dziip, aga õnneks olid roolis mehed/naised, kes eelistasid kiiremale päralejõudmisele elusalt kojusaamist. Aga ma olin olnud üsna pinges, sest pidin valmis olema selleks, kui mõni 18-aastane närviline Jaguari juht minust möödasõitu alustab...

Lõpp hea, kõik hea... Kuigi kõik need teravad elamused oleksid ära jäänud, kui ma poleks niisugune kanapea olnud, kes ei suuda meeles pidada, kas ta lülitas ventilaatori välja või mitte :DDD

Uued tehnikavidinad

Nendest tehnikavidinatest, mida noored uuteks peavad, ei tea mina midagi. Õigemini ei taha teada, sest nad on kõik nii keerulised. Kõik need i-päädid ja nutitelefonid ja ilmselt on neid veelgi. Mind rahuldab nii mu olemasolev arvuti ja tema tarkvara, vana mobiiltelefon kui ka digiboks ja ma ei taha endale midagi kiiremat või moodsamat. Kui tütar endale uue telefoni sai ja vana (mis ka üsna uus ja minu omast kobedam) mulle pakkus, siis loobusin. Ma ei viitsi hakata jälle juhendit lugema ja uue telefoni hingeelu ja kombeid endale selgeks tegema.

Aga mis teha, kui jõuluvana meile mp3-mängija tõi. Kuidas CD pealt mp3 fail teha ja kuidas üksikuid palasid kataloogideks kujundada, polnud mul õrna aimugi. Lühijuhend, mis kaasas oli, sisaldas vaid nuppude kirjeldusi ja arusaamatuid fraase nagu näiteks sünkroniseerimine, aga ei seletanud mitte midagi lähemalt. Otsisin netist infot. Kaupluste mp3-mängijate pakkumised tulid küll ette, aga eestikeelset juhendit ei kuskil. Arvutisaitide tänapäevased nipinurgad ja foorumite postitused NII vana asjaga ammu enam ei tegelenud. Lugesin siis arvutist ingliskeelset juhendit. Sain üht-teist aru küll, kuigi küsimusi jäi õhku mitmeid.

Kõigepealt ei õnnestunud mul seda värki üldse korralikult käima saada. Lülitasin sisse, ekraan läks küll heledaks, aga lubatud valikuid ette ei tulnud ja nooltega liikumine ekraanil midagi ei muutnud. Mõnikord hakkas kobina peale üks muusikapala kõrvaklappides mängima, aga aru ei saanud, mitme vajutusega see juhtus. Kord sain seda peatada ja uuesti mängima panna, kord mitte. Üks ja sama nupp oli nii sisselülitamiseks kui klahvide lukustamiseks/ avamiseks. Nii arvasingi, et mul on alailma peal nuppude lukustus ja ilmselt on sisselülitamisnupp üldse vigane.

Sellega sudisin vist oma tund aega, enne kui aru sain, milles asi. No kas siis ei võinud juhendis öelda, et võta ekraani eest kleepekas ära! See nägi välja nagu oleks ekraani kaitseks läbipaistev kile ette kleebitud ja see, mis seal näha oli, nägi välja täpselt selline nagu algseis ekraanil pidigi olema. Ja ekraani helendamine või kustumine paistis täiesti selgelt sellest läbi, ainult et mingit muutust ei toimunud klahvivajutuste peale. Kui ma lõpuks taipasin selle (tegelikult läbipaistmatu) kile ära rebida, nägin tõelist menüüd, mitte seda, mis sinna paberile oli trükitud. Ei teadnud, kas nutta või naerda ;)

Nüüd hakkas juhend ja selle järgi tegutsemine juba ilmet võtma. Aga ega sellega siis hädad ei lõppenud. Kuigi mul olid täitsa legaalselt ostetud CD-d, siiski nimetas Media Player nad kõik ühtviisi anonüümse esitaja anonüümseks albumiks. Mina nimetasin oma playlistid selle artisti nimega, nagu päriselt oli ja lootsin, et sellest eristamiseks piisab. Kus sa sellega! Lõpptulemuseks oli mul mängijas üksainus playlist üheainsa anonüümse esitajaga, kusjuures igat track-i oli järjest nii mitu, kui mitu plaati ma sisse laadisin. St. kõigepealt iga plaadi 1. lood (näiteks 3tk), siis järgnesid kolm erineva plaadi 2.lugu jne. Lõbus, aga täiesti sobimatu variant.

Alustasin otsast peale ja hakkasin igat plaati ühekaupa sünkroniseerima ja arvutist mängijasse laadima. Kulus väga hulk aega ja arusaamatust, kuni ma taipasin, et kui kustutan arvuti Library-st viimatilaaditud plaadi ära, siis kustub see ära ka mängijast. Isegi siis, kui see arvutist lahti oli ühendatud. Nii nagu järgmiseks laadimiseks ta arvutiga ühendasin, nii kadus mu eelmine töö ja vaev sealt ära.

Siis juhtus veel selline apsakas, et ma kustutasin arvutist ära "Recently added" playlisti ja lootsin et see taastub järgmise laadimisega. Ei taastunud ja kuna tahtsin seda tagasi saada, siis otsustasin maha installida kogu tarkvara, et see siis uuesti algseisu tagasi installida. Tutkit brat! Kui alustasin protsessi uuesti, nagu juhendis oli kästud, siis tarkvara linki enam ette ei tulnud, nagu esimene kord ja installifail oli samuti kadunud. Eks vist tunnike kulus selleks, et ma selle tarkvara netist uuesti üles leidsin. Philipsi kodulehel taheti mulle vaid igatsugu asju müüa, aga tarkvara linke ei pakutud. Soovitati hoopis firmasse meil saata ja kurta, mis mure mul on ;)

Kui ma lõpuks selle tarkvara siiski installitud sain, siis selgus kurb tõsiasi, et kadunud pleilist ikkagi ei taastunud :( Tühja kah, aga oleks ma seda ette teadnud, poleks üritanudki kõike uuesti läbi teha. Lisaks juhtus nüüd mitu korda, et kogu laadimise protsess hangus ja tarkvara väitis, et tal on mingi crash ja kirjutagu ma oma probleemist firmasse.

Aga ma ei jätnud oma jonni. Alustasin veelkord kogu protsessi otsast peale, tegin arvutile restardi, installisin tarkvara uuesti ja alustasin otsast peale CD-pealt plaatide arvutisse laadimist nii, et kirjutasin iga plaadi igale trackile õige esitaja nime. Siis pidin kogu portsu My Music alt Librarysse jutti üles laadima. Siis katsetasin (ja kustutasin) nii manual kui auto reziimis sünkroniseerimist, ikka veel lootes, et saan jupikaupa muusikafailide kausta ise koostada. Ei õnnestunud, aga vähemalt sain lõpuks tehtud, mis vaja.

Kokku läks oma 5-6 tundi, aga olen jälle kukesammu võrra targem. Selge on see, et nende kukesammudega ma tehnika arenguga sammu ei suuda pidada :)

Julgus erineda

Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad olla erinevad. Kuigi alati ei sobi nende erinevused minu omadega kokku, siiski hindan seda, kes söandab välja öelda oma arvamuse või tegutseda omaenda parima äratundmise järgi. Hoolimata sellest, et see ei lähe kokku harjumuspäraste mallidega. Sealjuures tuleks küll teistega arvestada nii palju, et oma sõnadega kedagi ei halvustaks ega kahjustaks teisi oma tegudega.

Mõnikord on mulle tundunud teiste eripärad veidrad või rumalad. Aga need inimesed on ikkagi palju huvitavamad, kui need, kes tahavad kõigile meeldida ja püüavad olla nagu keegi teine. Või üritavad jääda kõiges nii vaoshoituks ja neutraalseks, et mitte kedagi pahandada ega solvata. Selline inimene tundub olevat väga meeldiv ja hea. Aga kas ikka on? Minu arust on pigem tegu mõningase teesklusega. Ja neid, kellest ma aru ei saa, mida või keda nad endast tegelikult kujutavad või mida oma salajasemas sisemuses mõtlevad, ma pigem väldin. Olen elus kokku puutunud paari niisuguse kena inimesega, kellel alati oli kiipsmailingu nägu peas ja lahked sõnad suul. Ja kuigi ilmselt oligi tegu väga meeldivate ja sõbralike inimestega, ei tahtnud ma neid endale sõbraks. Ma ei usu nii täiuslikku headust, et inimesel mingeid negatiivseid tundeid või kriitilisi arvamusi üldse ei ole. Ta kas varjab või surub neid alla. Mulle tundub see võlts ja sellise inimese tegelik olemus jääb saladuseks. Palju ebameeldivam on siiski teine äärmus, igal juhul oma arvamuse teistele näkku viskamine ja kõiges vigade otsimine.

Vana-aasta õhtul jäin mõtlema julguse üle erineda, teha midagi teisiti kui üldiselt kombeks on. Meil olid ostetud ilutulestiku raketid, aga kuna külas olnud väikesed lapsed läksid magama tükk aega enne keskööd, siis oli kahju, et nad seda näha ei saa. Nii tuli mõte tulevärk taevasse lasta enne õiget aega. Sinnamaani polnud meil mingeid kõhklusi, kuni polnud veel asjaks läinud. Kui aga paugud hakkasid käima, ja naabrid vaatasid, et kes see nii valel ajal rakette laseb, tekkis veidi imelik tunne. Et äkki teised arvavad, et oleme ennast segi kamminud, nii ei tehta ju ;) Kõige lähematele naabritele selgitasime, et laste pärast. Sai natuke parem. Aga täitsa heaks läks tuju siis, kui veidi aja pärast veel paari maja juurest uued raketid õhku lendasid. Kes teab, mispärast nemad seda tegid, aga tahaksin uskuda, et meie rakette vaadates otsustasid nad samamoodi oma lastele enne magamaminekut rõõmu teha.

Arvan, et tavapärasest erinevalt toimides tunnevad teisedki umbes samamoodi. Küllap väike ebakindlus närib ka pealtnäha julgeid ja enesekindlaid. Ja neilegi on oluline, kui keegi nende arvamust toetab või nende eeskuju järgib. Tahaksin uuel aastal kaasblogijatele soovida rohkem julgust erineda. Öelda välja seda, mida sa tegelikult arvad, isegi kui enamus arvab teisiti. Ja kõigile lugejatele soovin viitsimist kaasa rääkida ja söakust vastu vaielda, kui miski ei meeldi.

Täielik tüng

ehk lollidelt tulebki raha ära võtta.

Selle aasta esimese, teise ja kolmanda tünga sain Kaubamajas. Mulle saadeti juba vanal aastal sõnum, et minusugusele heale kliendile on 26.detsembrist kuni 4.jaanuarini 20% allahindlus. Aastalõpu saginas hoidsin kesklinna ummikutest eemale, aga täna tundus igati sobiv sealt lõuna ajal läbi hüpata. Et osta mõni hea kreem või lõhn, mida nii soodsalt muidu ei saa. Määrisin endale hoolega igasuguseid mökse peale ja proovisin huulepulki, nii et tasuta parkimise tund hakkas tasapisi lõpule jõudma. Kassas aga selgus esimene tüng. Et ilumaailmas see soodustus ei kehtigi... Nojah, ise loll, eks sõnumis olid loetletud need osakonnad, kus see kehtis, aga seda, kus ei kehti, muidugi ei mainitud :P Mida põrgut ma siin nii palju aega raiskasin ja nii palju kraami kokku ahnitsesin, kui allahindlust polegi? Kalli näokreemiga kinkepaki jätsingi südametäiega ostmata, kuigi see oli ainsana tavahinnast soodsam :D

Teine tüng ootas mind parklast väljudes. Tasuta tunnist oli 2 minutit üle, aga tõkkepuu mind enam välja ei lasknud. Olen kuulnud, et pärast aja kukkumist on ikkagi väike varu, enne kui juurde maksma peab. Nüüd aga olin sunnitud tagasi parkimisautomaadi juurde sõitma. Õnn, et minu taga ühtki teist autot polnud, muidu poleks ma saanud ümber pöörata. Krt, üks parkimisautomaat võiks ometi väljapääsu kõrval olla, et kui ettearvamatult aega üle on läinud, siis saaks kohe juurde maksta.

Ega siis kaks kolmandata jäänud. Järgmise tünga aitasin juba ise endale korraldada. Olin pahane ja ärritatud kogu selle värgi peale ja seetõttu ka hajevil. Kuna mu autol kesklukk on rikkis, siis pean võtmega ukse sulgema. Viimasel ajal aga olen mugavaks muutunud ja panen ukse seest lukustusasendisse ja löön kinni. Nii ka seekord parkimisautomaadi juurde minnes. See aga osutus suureks veaks, nagu selgus auto juurde uuesti tagasi tulles. Võti oli jäänud süütelukku ja autot ei saanud kuidagi enam lahti teha! Ja otse loomulikult olid seekord mul KÕIK autouksed korralikult lukus, ka pagasnik. Vähemalt telefon polnud autos, sain mehele helistada, et sõitku töölt koju ja toogu mulle tagavaravõtmed. Tema ei saanud ka otsekohe missioonile minna, sest tal oli üks kiire asi pooleli. Aga parkimisaeg muudkui tiksus...

Nonii, ja mida muud mul ikka üle jäi, kui suunduda uuesti Kaubamajja, seniks kui mees ükskord võtmetega saabub. Ja kuigi mul polnud mingit kavatsust ühtki hilpu osta, vaatasin ma ikkagi ajaviiteks nendesse osakondadesse, kus see kurikuulus allahindlus kehtis. Ja nagu taiplik lugeja juba aimab, lõppes see uute rahaliste kaotustega :D Kuigi see dzemper, mille ostsin, oli kokkuvõttes lausa poole hinnaga ;)

Siiski midagi positiivset oli selles kõiges ka. Sama lugu oleks võinud juhtuda näiteks Tallinnas ja tagavaravõtmetega oleks palju suurem jama olnud. Nüüdsest alates panen auto juhiukse alati võtmega kinni. Või lasen keskluku ära parandada...