Midagi head kah

 Viimasel ajal kisub siin blogis kurvameelseks. Katsume midagi head ka leida.

Eile vaatasin telekast mitut head asja. Kõigepealt filmilaenutusest "Alasti muusa" kunstnikust Bonnierist. Kui Pariisis käisin, olin ostnud tema maale tutvustava kunstiraamatu. Kuigi see oli prantsuse keeles, mida ma ei oska, aga nüüd sain filmi abiga eluloolise tausta selgemaks. Hea film oli.

Teiseks vaatasin ära möödunud pühapäevase "Hommik Anuga" saate. Seekord tahtsin näha, kuidas Ivo Linna ja Tõnis Mägi ühist kontserti planeerivad. See saateosa oli ettearvatult tore, seda enam, et nii saatejuht kui Ivo ei lasknud Tõnis Mägil oma tavapärast juttu ajada, kuidas meie riigis praegu kõik halvasti ja valesti on. Hiljem tuli veel juttu sellest, et meie mulgi puder on võetud Unesco maailmapärandi nimekirja. Mõnevõrra üllatav, aga huvitav.

Kõige põnevam osa oli aga saatelõik Tõnu Ojaga. Selgus, et ta on aastaid kirjutanud laulusõnu Laur Lomperi nime all. Ja nüüd andis välja nende luuletuste kogumiku. Tundub, et seda tasuks isegi endale osta.

Sain läbi raamatu "Kulla mölakas".  Ja pean ütlema, et oligi täitsa hea lugemine. Neid raaamatuid, mis mulle meeldivad, pole viimasel ajal just palju näppu sattunud.

Mina saan hakkama

Nii ma endale kordan, et pole midagi ju viga, saan kõigega hakkama. Just lõpetasin oma raamatupidamise töö ja sel aastal rohkem kohustusi pole.  Aga kui aus olla, siis  on mind viimastel päevadel vallanud just vastupidised tunded. Et mu elul pole mingit mõtet, miski ei tee mulle rõõmu, olen kurb ja üksildane ja jäängi selleks.

Ja siis ma teen endaga psühhoteraapiat. Vaatan oma  tuttavaid ja lohutan ennast sellega, et paljudel teistel on veel halvemini. Kel pole tervist, kel napib raha, kellel on suhted lähedastega pekkis. Mul oleks patt kurta. Täna rääkisin telefonis eksiga ja ta lohutas, et sa pole ju üksi, sa pidevalt suhtled inimestega läbi erinevate (neti-)kanalite. Tõsi see on, aga ikkagi. Viimane chat oli ühe meeldiva mehega selline, et rääkisime ühistest tuttavatest, kuidas neil läheb, aga ta ei küsinudki, kuidas mul läheb. Pealtnäha lähebki mul normaalselt, aga tegelikult mitte. Või kas ma olekski talle kurtnud, kui kurb ma paraegu olen.

Aga täna hakkasin planeerima aastavahetust. Mul on sõbrannaga juba kokku lepitud, et veedame selle koos. Esialgu mõtlesime, et ta tuleb pärast tööd minu juurde, kus söögid-joogid ootavad. Täna FB reklaame vaadates hakkas tunduma, et on palju kohti Tallinnas,kus pakutakse õhtusööki ja meelelahutust aastavahetusel. Vaatasin hinna ja kvaliteedi suhet ja leidsin, et miks mitte minna sinna (ühte konkreetsesse paika,kus pole väga kallis). Ja seejärel suunduda KUKU-klbisse,kuhu kutsus mind diskor Sass Nixon isiklikult. Homme arutan sõbrannaga asju, sh. variante, kas meil on võimalik ka mõni meessõber kaasa võtta. Kas on või ei, eiole võimatu, et lähme omavahel tantsupõrandale ja pole seal midagi häbeneda.

Ei konuta kodus üksi-kahekesi ega piirdu telekast tuleva meelelahutusega.

Lisatud hommikul: Öösel, kui mul uni ei tule, teen igasuguseid plaane, kuhu minna või mida teha. Aga pärast halvasti magatud ööd ei tundu need sugugi enam nii ahvatlevad.

Reede ja 13.

 Eile oli reede, 13.detsember. Hommikupoolikul tuli mulle messingeris kiri, kus  mu kunagine kamraad kutsus mind külla. Kui täpne olla, oli see tema 3. küllakutse. Kaks eelmist olin ma tagasi lükanud, sest... teate ju küll. Ma ei taha kellegagi suhelda ega kuhugi minna.

Aga nüüd otsustasin, et lähengi. Sest lõpuks mind ei kutsuta enam kuhugi, kui ma kõiki tõrjun. Ma küll ei julge uskuda, et mu AD on juba oma mõju avaldanud, aga asusin tegutsema. Natuke olin mures, et reede ja 13. Oli libe ja lund hakkas ka sadama, äkki kukun või juhtub midagi muud halba. Siiski läksin julgelt "seiklusele" vastu.

See sõber oli kolinud uude koju Õismäel ja ma polnud tema juures käinud. Üldse oli Õismäe kant minu jaoks tundmatu maa. Kunagi ammu elas seal mu tütar, aga see oli ammu ja sinna sõitsin autoga. Kusjuures eksisin mitu korda ära ka. Seekord oli vaja minna ühistranspordiga, sest tahtsin ju napsu ka võtta. Sõber ütles, mis buss ja mis peatus, ja tegin ka internetis uuringut. Et missugune on bussi marsruut ja mis kell minu maakonnaliiniga kõige paremini kellaajad ühilduvad. Leidsin siis sobibva teekonna, niiet oleksin pidanud Õismäe bussi ootama 7 minutit. Muidugi, reede õhtu ja algavad ummikud aeglustasid mu kodubussi nii palju, et tekkis oht, et ma ei jõuagi selle bussi peale. Siiski jõudsin, aga väga täpselt. Ootama pidin vaid 1 minuti, mis oli väga teretulnud.

Halb oli see, et selles bussis ei teadustatud peatusi, ega polnud neid ka tablool. Juba jälle, nagu minu kiusamiseks. Võtsin siis oma telefoni välja ja vaatasin peatuste nimed üle, et kui hakkan juba ligidale jõudma, tean hakata sättima. Saingi õiges peatuses maha.

Sõber elas suures 9.kordses majas. Tükk tegu oli õige trepikoja leidmisega. Kas algavad korteri numbrid vasakult või paremalt? Ja siis, mitmendale korrusele liftiga sõita. Nagu mäletasin, pidi olema 9. korrus, aga äkki ikka 8.korrus. Otsustasin, et trepist alla on lihtsam kõndida, kui üles. Selgus, et olin ikka õigel korrusel.

Mis külaskäigust rääkida? Kuna see oli minu ja Toomase ühine sõber, siis teadagi, kulus mälestustele suur osa. Lisaks ka teistele meenutustele meie omaaegsest tutvumisgrupi pidudest ja ühistest tuttavatest. Mu sõber on aktiivne nüüd ühes teises grupis, kus toimuvad samuti peod. Olin isegi mõelnud nendega ühinemisele, aga kui selgus, et nende jõulupidu on juba järgmisel päeval, ehk täna, siis loobusin. Esiteks, ei suuda ma kahel õhtul järjest seltskondlik olla ja teiseks, kui ta näitas ürituste pilte, sain aru,et jõulupidu pole õige hetk nendega ühinemiseks. Neil on oma kingitused ja värgid, millega mul on keeruline samastuda. Eelmisel jõulupeol tegi mu Toomas neile diskot ja jõuluvana. Viisin nüüd tema kostüümi sõbrale ja nagu selgus, antigi talle see ülesanne üle.

Eks elu näitab, kas hakkan nendega koos pidutsema, või puhun oma vanale seltskonnale elu sisse, nagu plaan oli. Eks see sõltub, kuidas mu meeleoluga uuel aastal asjad on.

Kojusõiduks mõtlesin kasutada Bolti teenuseid, aga kuna hind oli üllatavalt kallis, siis hakkasin kõhklema. Kell polnud ju palju, ja kui buss kohe ette sõitis, valisingi ühistranspordi. Kesklinnas pidin ootama oma bussi vaid 15 minutit. See variant oli tasuta, ja kena kokkuhoid. Mis ma selle 17 euro eest nüüd ostan? Selverist soodushinnaga 5-tärnilise Ararati brändi ilmselt :)

Neljas päev

 Sain oma kauaoodatud antidepressandi apteegist kätte. Retsepti sain vist oktoobrist, aga sellel rohul olid tarneraskused alates juulist. Lubati, et tuleb oktoobrist, siis et novembrist, seejärel nagu arvatagi, sai tärminiks detsember. Ma otsustasin, et ei lase arstil endale teist rohtu ka kirjutada. Kui seda ei saa, siis ehk saatus tahab, et ma ei hakkagi neid võtma. Kuidagi saab ju ilma ka hakkama. Aga mitte eriti hästi. Mind ei huvita miski, ma ei taha kuhugi minna, kellegagi kohtuda. Need üritused, mis ma ette olengi võtnud, olen ennast ikka vägisi sundinud. Sõbranna küll lohutab, et see ongi vanaduse tunnus, aga ma hästi ei usu. Varem ma polnud selline inimene, nagu nüüd. Ma ei taha hommikul üldse voodist välja tulla, sest miskit head nagunii ees ootamas pole ja kohustusi ei armasta keegi.

Niiet loodan, et AD teevad mu veidi optimistlikumaks. Nagu hoiatati, kaks esimest nädalat võib enesetunne veelgi kehvemaks muutuda. Ei teagi nüüd, hea pole mul kindlasti olla. Päeva energiatase on nii madal, et pean uinaku tegema. Eks see pime aeg aitab muidugi kaasa.

Kas kellelgi on kogemusi, et AD teeb elu rõõmsamaks? Või kui kaua neid võtma peab, et tulemusi hakkab olema?

Agressiivne müük

 Seda nimetan ma juba häbematuseks. Ma saan aru, et kui klient on korra võrku püütud, siis saadetakse talle aina uusi pakkumisi. Aga see strateegia, mida kasutati minuga nüüd, on üle igasuguse taluvuse piiri.

Viimane kord tellisin firmast Natural Pharmaseuticals mingi ajuvitamiini. Noet kuna mu hajameelsus aina kasvab, ehk on sest abi. Ei tea, kas aitas või mitte, aga aastavarust, nagu nad saadavad,on mul ära tarvitatud pool. Teise poole söön kunagi kevadel, kui ma teisi toidulisandeid, nagu D-vitamiin ja glükosamiin enam ei võta. Ma olen nagunii tüdinenud nende lõpututest pakkumistest, mis järjepidevalt mu postkasti potsatavad. Kavatsesin just helistada ja öelda, et ma ei taha enam neid reklaame. Aga enne, kui ma seda teha jõudsin, tuli uus kiri. Sedapuhku õhem kui tavaliselt. Sest pakuti sedasama, mis ma juba korra olin tellinud ehk Memo Complex aastavaru. Ma ei oleks seda enam tahtnud, aga õnneks lugesin siiski kirja läbi, enne kui prügikasti viskasin. Seal öeldi, et nad on juba minu jaoks uut saadetist koostamas ja "ma ei pea midagi tegema" ehk oma tellimust kinnitama. See lihtsalt tuuakse mulle kohale ja mina pean ainult maksma. Ma vihastasin ennast siniseks. MA EI TAHA SEDA! ja te ei saa seda mulle lihtsalt niisama saata. Ma isegi ei hakanud uurima, kas või kuidas ma saaks selle neile tagasi saata.

Kuna kirja sain laupäeval, siis pean oma viha esmaspäevani vaos hoidma. Siis saan helistada klienditeenindusse ja öelda, et olgu omaette. Ma ei taha neilt KUNAGI enam midagi tellida.

Teine häbematu agressiivne müük potsatas mu meilboksi. Seal väideti, et olen tellinud mingid püksid mulle tundmatult firmalt. No ei mäleta küll sellist tellimust. Ja isegi, kui ma oleks poolunes midagi sellist teinud, siis ma olen väga ettevaatlik selles osas, et tundmatult firmalt ma ei telli nii, et pean oma krediitkaardi numbri andma. Seda olen ma ainult kahel korral teinud, üks kord viirusetõrje tuntud firmale ja teiseks Netflixi tellimise eest. Mingist suvaliselt kaubapakkujalt ma kohe kindlasti selle skeemi kohaselt ei osta. Kontrollisin hirmuga üle, et ega mu ühegi pangakaardi 4 viimast numbrit pole need, mida selle tellimuse peal näidati. Ei olnud, isegi mitte mu hiljuti aegunud kaardil mitte. Blokeerisin selle meiliaadressi ära ja siis tuli veel hoiatus, et olge ettevaatlik selle aadressiga. Kuna see meil kadus seejärel mu inboxi nimekirjast, siis ei saa ma ka seda teiega jagada.

Selline agressiivne müügistrateegia on minu arust lubamatu, nii esimesel kui teisel juhul.

Edevuse laat

 Käisin täna oma armsa sugulase matustel. Ja kuigi me viimastel aastatel enam eriti ei suhelnud, sest ta oli elust tüdinenud, kibestunud ja mul oli endalgi piisavalt muresid, niiet ma ei jaksanud enam teda positiivsuse poole pöörata. Või õigemini, see polnud võimalik.

Aga matus oli ilus ja südamlik. Kõik teda ära saatma tulnud inimesed meenutasid temast häid hetki. Nagu ka mina.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka iseendast, onju. Kui mõtlesin, et mida matustele selga või jalga panna, nagu näiteks jope valimine. Mul oli mitu sooja jopet, üks leekivpunane, mida krematooriumi ärasaatmisel poleks nagu sobilik kanda. Siis oli veel tumepunane ja tumesinine jope. Viimane oleks olnud värvilt kõige sobivam, aga see oli praeguse ilma jaoks liiga paks. Seega otsustasin ma ebapraktilise, aga ilusa musta sametmantli kasuks, millega oleks mul võinud küll külm hakata, aga see oli nii ilus ja matuste jaoks sobilik. Edevuse laat vol.1.

Jalanõudest arvasin algul, et valin madalad talvesaapad. Aga kui mu logistika paika sai, et Tartust bussi pealt võtab mu peale sõbranna oma autoga, ja mul pole vaja rohkem kõndida, kui 300 meetrit minu kodunt maakonnaliini peatusse ja selle peatusest teine sama palju Tallinna bussijaama, siis otsustasin, et võin ju kontsaga saapad jalga panna,  mis siis, et ma ammu neid kandnud polnud. Proovides tundusid täitsa mugavad. Edevuse laat vol.2.

Ja kui ma lõpuks sõbranna koju jõudsin, siis oli mu varvas tulivalusaks muutunud. Arvasin, et varbavahe hakkas mingi seenhaiguse pärast valutama, aga kui saapad ja sukkpüksid jalast võtsin, selgus, et hoopis väike varvas oli lausa verine hõõrdumisest saapa vastu. No tuletaevasappi, nii väikese maa kõndimise peale. Aga fakt oli see, et nii see oli. Naljatasime sõbrannaga, et see on edevuse palk. Keegi poleks tähele pannud, kas mul on kontsaga saapad või madalad, aga kui ma lonkan, siis näevad seda kõik.

Hääküll, ravisime mu varvast nii kompressi kui salvidega ja hommikul oli seis täitsa OK. Kuna mu eks võttis mu auto peale, viis krematooriumi, sealt peielauda, kuhu ta ise ka tuli, ja pärast seda viis bussi peale, siis edasisi komplikatsioone ei tekkinud.

Kui sõbrannaga õhtul arutasime, et kas see edevuse laat  ennast ära tasus, siis leidsin, et ikka tasus. Tundsin ennast hästi nende inimeste ees, keda ma ammu polnud näinud, ja see pisut valu polnud kõneväärt. Kõik on hea, mis hästi lõpeb.

Ootus

 Olen aru saanud, et need advendipühad tähendavad jõuluootuse tähistamist. No et pannakse järjest küünlad põlema, et lugeda, mitu nädalat jõuluni on jäänud. Aga mida inimene päriselt mõtleb, kui soovib  kusagil sotsiaalmeedias või isiklikult "Head 1.adventi". Et siis nagu "head ootamist, 4 nädalakest ongi jäänud"? Ma viisakusest soovin neile vastu, kes mulle soovivad, aga ise küll seda tervitust teele ei hakka saatma. Tegelikult ma neid jõule niiväga ei ootagi. Üks kingitustega mässamine ja liigsöömine. Aga no las nad olla, aitavad sel pimedal ajal kiiremini läbi saada.

Ootasin ma tegelikult 5.detsembrit, kui pidime sõbrannaga kontserdile minema. Aga... selle asemel lähen samal päeval matustele Tartusse. Mu sugulane ja lapsepõlvest saadik hea kaaslane lahkus. Sinna pean kohe kindlasti minema, aga miks ometi pidi matus samale päevale sattuma? Et mitte sõbrannat alt vedada, olin valmis kangelaslikult Tartust tagasi sõites otse kontserdile minema.. Kui sellest sõbrannale rääkisin, arvas ta, et küll ta leiab minu asemele kellegi teise. Suur kergendus, see oleks mulle tõesti raske olnud matusemeeleolust ümber lülituda kontserdi nautimisele.

Aga kahju on ikkagi, nii lahkunu pärast, kui ärajäänud kontserdi pärast.

Siin me istume temaga lapsepõlves pargipeol, mina vist 5-aastane, tema 4-aastane. Kusjuures avastasin, et sellel pildil olevast seltskonnast olen mina ainsana elus...

Väljakutse

 Ööl vastu tänast oli mu uni viletsam kui eelmisel ööl. Ärkasin pärast 6-tunnist und kell 7 ega jäänud enam magama. Kuna ma ei osanud selle varahommikuse ajaga midagi mõistlikku pihta hakata, siis võtsin ühe lisa tabletipooliku, sõin hommikust ja läbi häda õnnestus pärast lõpuks ka 1,5 lisatundi magada. Teise hommikusöögi sõin kell 12. Seega oli mu päev kehva une reziimis. Lõunat sõin kell 15 ja andsin endale aru, et õhtusöögiga pean ootama. Et mitte ülearu süüa.

Midagi head ega tegusat mul eile teha ei õnnestunud. Ei koristanud ega keetnud "näljasuppi", nagu mul plaanis oli. Vaatasin telekat, et õhtust süüa mitte varem kui kell kuus. Ja pärast seda saada oma päevagraafik normi. Minna õigel ajal magama ja mitte süüa liiga hilja.

Kell 18 hakkasin just soojendama oma poest ostetud kotletti ja mulgipurtu, kui telefon helises. Väga meeldiv meeshääl küsis, kas sul on täna õhtuks plaane. Muidugi mul olid plaanid, aga ma ei teinud midagi nende elluviimiseks. Nimelt tahtsin minna KUKU klubisse Sass Nixoni Elvis Presley teemalist discot kuulama. Aga ma ei helistanud kellelegi, et see plaan teoks teha.

Seega vastasin ma helistajale, et mul ei ole mingeid plaaane. Te muidugi ei tea, kes helistas, aga mina teadsin. Ja mõtlesin, et oumaigaad, mida ta tahab. Ta on meeldiv mees, aga meil pole minged isiklikke suhteid. 

Hää-küll, valgustan teid helistaja isiku osas. See oli mu (kena) naabrimees, kes ütles, et ega ma teatrisse minna ei taha. Tal on 2 piletit, aga ta kaaslane ütles, et ei saa tulla. Kuidas nii võib, et ta kell 18 küsib, et kas me saaks kell 19 algavale etendusele minna. Ma esmalt ütlesin, et kui ta oleks varem helistanud, oleksin tahtnud minna. Aga nii kiiresti ma ikka ei jõua. Ta ütles, et küsis oma teiste tuttavate käest, aga keegi ei saanud erinevatel põhjustel tulla. Ja siis helistas mulle. Lõpuks me leppisime kokku, et kui ma kell 18.30 olen Ülemiste Keskuse parklas, siis ta võtab mu sealt peale. Sest ma otsustasin, et miks ka mitte.

See et 15 minutiga saaks koduriietes eidekesest teatrikõlbulik naine, on minu jaoks suur väljakutse. Tavaliselt kuluks mul selliseks asjaks 2 tundi. Aga ma võtsin väljakutse vastu. Aega läks küll rohkem kui ma arvasin, esiteks enda sättimiseks ja teiseks, Ülemistes parklakoha leidmiseks. Sest töölt tuleku kuldaeg ja must reede. Lõpuks leidsin koha kõnnitee ääres, kuhu külgboksi tagurdamine pole just minu kõige parem oskus. Startisime sealt kesklinna suunas kell 18.40. Oli selge, et hilineme.

Aga... hilinemine andis meile isegi lisaboonuse. Oodati ära, kuni kogu publik riidehoiust saali jõudis. Ja siis pakkus kohanäitaja meile, et reas 4 on 2 vaba kohta, kuhu prominendid olid määratud, aga nad kohale ei tulnud. Super! Meie endi kohad oleksid olnud reas 13.

Ah, et mis etendus?  Ma ise poleks sellele ilmaski pileteid ostnud, aga pean tunnistama, et kuigi nalja oli nabani (ja isegi sellest allpoole), siis ma naersin päris palju. Kui mu kaaslane küsis, kas mulle  meeldis, siis vastasin ausalt, et kuigi oli labaseid nalju, aga need ajasid naerma. Ma ei naera viimasel ajal just tihti. Niiet tore oli.

Minu päevakaja

 Mõtlesin, et minu päevad on nii igavad, et pole neid mõtet teistega jagada. Aga mis sa ära teed, loed teiste jutte ja vägisi kipuvad näpud klaviatuuri kallale, et teada anda, et aga minul on nii. No ja kaua ma ikka teiste kommentaariumi risustan, teen siis juba oma postituse.

Minu päev sõltub suuresti sellest,kuidas ma maganud olen. Täna ütles mu aktiivsusmonitor, et oli rahuldav öö. No eriti hea ta mulle ei tundunud, lõpuosas oli palju segaseid unenägusid. Aga eks see kaasnebki  kerge une faasiga. Mu eelmine unemonitor jagas une kolmeks sordiks, sügav, kerge ja REM-uni. Uus neil kahel viimasel vahet ei tee, aga kas ongi vaja. Oluline on, et sügavat und oleks, see annab väljapuhkamise tunde. Seekord oli sügavat und ligi tund, mõnikord pole üldse, aga mõnikord on isegi ligi kaks tundi. See on juba suursaavutus. Täna tahtsin oma unepilti ka teiega jagada, sudisin telefonis ja juhendites ikka oma tund aega, et saaksin ekraanipildi salvestada. Vaadates neid Youtube videosid, kus screenshoti tegemiseks pidi kahele nupule samaaegsel vajutama, ei andnud see varasematel katsetustel mingit tulemust. Uurisin siis täna edasi oma konkreetse Androidi mudeli hingeelu, ja sain  hakkama. Mitte nuppude vajutamisega, vaid üle ekraani viipamisega. Niiet võib öelda, et päeva tegu on tehtud.

Kogu ekraanipilt ära ei mahtunud, pidin valima, kas ära jääb ülemine või alumine osa. lõpuks jäi mõlemast jupp puudu. Ülevalt hinnang, et uni oli rahuldav (enamasti on mul kehv) ja alt see, et ärkamisi oli 2, üks kell 02.49 kuni 02.58 (siis võtsin oma teise pooliku unetableti) ja teine kell 04.04- 04.21. Uinusin kell 01.11, ärkasin kell 08.59. Nii see ka oli, ilmselt oli väga lühikesi ärkamisi veel paar korda, aga kuna jäin kohe uuesti magama, siis seda ei fikseeritud. 

Seega, kuna uni oli päris hea, lootsin tegusale päevale. Siiani pole muud ette näidata, kui õues küüslauguküünte istutamine, mis oli siiani tegemata. Aga kuna omakasvatatud küüslauk on ikka parem, kui poest ostetud, siis tegin nüüd selle töö ära. Ühtlasi kaevasin üles vanad maasikapõõsad, et neile ruumi teha. Jätsin küll vahele ruumi, et saaksin uued põõsad istutada, aga otsustasin ümber. Vahele külvan tilli ja istutan talisibulat. Siis mõtisklesin veel, et kuhu kevadel maasikad istutada. Leidsin ka sellele lahenduse, tuleb uue tulbipeenra äärde veel murust jupp üles kaevata, aga seda juba kevadel.

Tulin tuppa ja kõht oli tühjaks läinud. Valida oli kaks varianti, kas poest ostetud valmistoit või ära küpsetad lõhe, mille olin paar päeva tagasi ostnud. Valmistoit oli eile Coopist ostetud kotletid ja mulgipuder, mis neil on ülihää. Aga kuna nälg polnud veel silmipimestav, otsustasin kala ära teha. Muidu läheb maitse ja lõhn kahtlaseks. Tavaliselt teen lõhet ahjus fooliumis 20 minutit küpsetades, juurde riis, valge külm kaste ja toorsalat. Aga kuna Masterchefi saatest oli ka mul tekkinud isu teistsuguste valmistusviiside järgi, siis tegin seekord teisiti. Lõhe küpsetasin ahjus lahtiselt, ja panin sinna peale muna, majoneesi ja juustusegu. Pannile panin alla võid, ja kuna kala ei täitnud kogu panni ära, lisasin kõrvale üleeile keedetud kartulid. Need pruunistusid ahjus kenasti ära ja kattesegu jagus neilegi. Juurde keetsin külmutatud aedvilju, millele tegin kastme FB-s nähtud retsepti järgi. Pannile või, küüslauk, porru, külmutatud rohelist, pisut jahu ja sisse aedviljade keetmiseks kasutatud puljongivedelikku. Kokkuvõttes sai nii hüva roog, et sõin seda ülearugi. Oleksin pidanud pildistama seda siis, kui see pannilt tuli, aga siis oli söömisega juba kiire. Järgi jäi niipalju, üks tükk kala ja pisut kartuleid. Aedvilju jäi ka alles, aga need on teises nõus.

Plaan oli täna veel ka koristada, aga kas ma selleni jõuan, ei tea. Blogimine võtab ka oma aja ära. Nii need lühikesed päevad kaovad, pimedas ei taha suurt midagi enam teha. Ega hästi ei näe ka, näiteks õmmelda või midagi muud näputööd teha. Või on see lihtsalt vabandus, miks ma neid asju ei tee.

Eile oli teistsugune päev. Käisin massaazis ja kahes poes. Coopis sellepärast, et valmistoitu osta, sest seal on see palju soodsam kui Selveris ja maitsvam ka. Selveris aga käisin sellepärast, et kasutada Kuldse kolmapäeva 10%-list soodustust seenioridele. Arve tuli üsna suur, sest see sisaldas ka alkoholi. Seekord oli 5-tärnine Ararat väga hea hinnaga, võtsin siis kohe mitu. Lisaks ostsin materjale lapsega Ceasari salati tegemiseks: kõva juustu (mitte küll parmesani, aga käivad teised soodsamad variandid ka), oliive, väikesi tomateid ja suitsetatud kana rinnafileed. See oli ka ülisoodne- 9.99 kilo. Võtsin sedagi mitu. Lisaks priiskasin ja ostsin eelküpsetud Pardi confiti, 12,99. Kuna sel oli tähtaeg sügavas detsembris, siis aega on selle küpsetamisega. Nii see arve mul 80 euro kanti tuligi. Muidu oleks olnud 90 eurot, aga see kuldne soodustus.

Meie kandis on veel kolmaski pood- RIMI. Seal käin ma põhiliselt kala ostmas. Seal on seenioridele sooduspäev esmaspäev. Kui eelmine kord käisin esmaspäeval, siis tsekil ma soodustust ei näinud. Küsisin teenindaja käest, miks ei ole. Selgus, et sissepääsu juures on mingi infokassa, kus tuleb kupong võtta ja siis alles kehtib soodustus. Seekord  mässasin ennastunustavalt  kupongi otsimisega ja lõpuks teenindaja abiga sain selle aktiveeritud. No miks peab asi nii keeruliseks aetud olema. Ilmselt ikka sellepärast, et siis kõik ei saa sellele pihta. Ostsin sealt ühte 1-liirtist pakiveini, mis maksis 4.69. Varem oli Selveris sama hind, aga umbes kuu aega tagasi muutus see nipsust 5.99-ks. Samas selgus kassatsekilt, et RIMI-s alkoholile 10% soodustus ei laiene, erinevalt Selverist. Võta või jäta.

Nii see pensionäri päevake möödub, poes käies, erinevaid soodustusi jahtides, söögi ja une üle muretsedes. Ja õhtud mööduvad muidugi telekat vaadates.

Enamuse ajast vaatan seriaale. Mulle lihtsalt meeldivad need aeglaselt kulgevad lood. Netflixis on valikut üksjagu. Viimati vaatasin "Man in Full", üsnagi lahe seriaal, kus polnud päris üheselt paika pandud, kas edukas ärimees, keda ähvardab pankrot, on hea või paha. Või kumba sorti on mees, kes teda vihkas, aga samas ka imetles, ja tema pankrotti tagant tõukas. Polnud päris klassikaliselt välja joonistatud ka endise naise ja uue noore naise karakterid. Kokku oli seda 6 osa, ei jõudnud tüütuks minna.

Pikemate seriaalidega on see häda, et nad ammendavad end. Vaatasin tükk aega "Blacklisti", aga kui ühel hetkel said vanad saladused lahendatud ja endised vaenlased olid surnud, tulid mängu uued ja senitundmatud teemad. Mul sai villand, seda enam, et kena meespeategelae ära tapeti. Hakkasin siis vaatama haiglaseriaali "New Amsterdam", kus sama näitleja Ryan Eggold peaosas oli. Ilusaid noori mehi on ikka kena vaadata. Nagu Manuel Carcia-Rulfo sarjas "The Lincoln Lawer". 

Eesti televisioonist vaatan Pealtnägijat, Aktuaalset kaamerat, siis vahel ka Masterchefi. Seriaalidest on lemmikud inglise seriaalid nagu "Vera", Shetland", praegu vaatan sarja "Ridley" uut hooaega, mis on sama hea kui eelnimetatud sarjad. "Isa Brown" on ka lahe, hiljuti tulid uued osad. Jupiteri abil vaatan vanu "Õnne 13" osasid, mis olid ja on praegugi mõnusad ajastu kroonikad. Olen järjega aastas 2006, kus Kaljo Kiisk on veel elus, nagu  kõik teisedki, kes praeguseks manalamehed. Andra Teede kirjutatud  stsenaarium on minu jaoks liiga veider ja punnitatud. Neid uusi osasid ma ei vaata. Mäletan, kui Helgi Sallo ükskord ütles, et  praeguste osade dialoogid on ebausutavad, inimesed niimoodi ei räägi. 

Poliitikasaateid ei vaata, mõnikord satun mõne meelelahtutussaate peale. Siiski järjepidevalt neid ei jälgi. Kui just mõnest etteastest ajakirjanduses räägitakse, kas kiitvalt või laitvalt, siis vaatan, kuidas mulle tundub. Enamuse ajast vaatan ETV, aga mõnikord satun ka teiste kanalite saateid vaatama. Viimati aavaldas mulle muljet Laser, kus Marii Karell lahkas ennast ausaks meheks nimetava endise kelmi Tomas Legranti segaseid ja läbipaistmatuid ärisid. Legrant tundis ennast solvatuna ja kaebas pressinõukogusse saate tegija ja telekanali TV3 peale. Paraku ta sealt õigust ei saanud. See skandaalne paat Mallukas ja tema tulevane mees Tomas tegelevad usinalt kaebamiste ja skandaalidega. See toob ilmselt hästi raha sisse. Viimati olevat Marii Karell Yana Toomi vihale ajanud oma küsimustega.

Mõnel õhtul suhtlen ma inimestega ka. Vähemalt ühe pika kõne nädalas pean oma nn."tegevsõbrannaga". Siis  räägin veel  tütrega või mõne teise sõbrannaga. Messingeris vestlen ajaviiteks nendega, kellega mul suurt ühisosa pole. Päriselt kokku saan üldse vähestega. Detsembris lähme "Vitamiini" kontserdile Tiinaga, kes varem oli Toomase sõbranna. Ilmselt temaga katsume ka kuhugi aastavahetust tähistama minna. Vana aasta plaanidesse tahaks võtta Kaja Kärneri maalide näituse külastamise, aga pole veel otsustanud, kellega minna. See võiks olla selline inimene, kellega nähtu üle arutleda. Üks selline vana sõbranna mul ju on, aga ma ei ole suutnud talle helistada. Ta käib ise maalimas, aga tema stiil on mulle võõras. Nii kardan, et ka selle näituse muljed meil ei ühti. Võib-olla tuleb Tartust üks sõbranna siia kutsuda. Või lähengi päris üksi.

Vahepeal on jõudnud väljas pimedaks minna. Loen veel veidi raamatut, enne kui teleka ette maandun. Koristamisega on aega, homme ka päev.

Väikesed asjad

 Muidugi tunnen ma Toomasest tohutult puudust, eriti neil pimedatel ja üksildastel õhtutel. Meenutan, kuidas aasta tagasi olime päikesereisil Tenerifel ja pidasime plaani, et ehk hakkamegi selleks kõige masendavamaks ajaks kliimapagulasteks. Kuigi tookord otsustasime, et ikka ei taha oma kodust, tuttavatest asjadest ja armsatest inimestest nii kaua eemal olla, aga võib-olla oleks selle aasta novembris hakanud uuesti seda  plaani pidama. Sest raske on seda kõike taluda, et juba kell neli on pime ja pikk õhtu ees. Telekat vaadata ka niikaua ei jaksa. Paraku ei ole see enam võimalik, sest Toomast pole. Jõudsin küll enne lund ja külma ta hauaplatsi korda teha, aga oma aiatöödega jäin veidi jänni. Enamus sai tehtud, aga roosid veel üles muldamata ehk turbaga katmata. Täna, kui külmakraadid ei andnud ka päeval järgi, tegin sellegi töö ära.

Rääkidest väikestest asjadest, saan alailma aru, kui palju Toomas mind aitas. Nagu rehvivahetusega. Hoidsin oma rehve teise korruse rõdul, kuhu tema need üles tassis. Sest minu põlv enam ei kannata raskusi trepist üles vedada. Sel kevadel palusin naabrimehel talverehvid trepist üles tarida, aga sügisese rehvivahetuse ajal jätsin rehvid hoiule, kuigi  see teenus oli vastikult kalliks läinud. Ma ei saa ju naabrimeest ka kogu aeg tülitada oma muredega.

Teine väike asi, millega Toomas mind alati aitas, oli gaasigrilli ja -ballooni tassimine talveks panipaika hoiule. Nüüd otsustasin, et ei hakka oma naba paigast venitama, ostsin grillile ilmastikukindla katte ja jätsin selle talveks terrassile.

Kolmas mure oli jõulutulede üles panek. Sedagi tegi Toomas. Ma pole ise ka nii saamatu, et sellega hakkama ei saaks, aga kõige kõrgemasse punkti ma lihtsalt ei ulatu redelilt. Mul on ka pikem redel olemas, aga see on natuke ebakindel ja kardan kukkuda. Seega pidasin plaani naabrimeest appi paluda. Paraku tuleb ta õhtul nii hilja koju, et ei tundu viisakas teda  tülitada. Tal omalgi tegemist. Näiteks eile õhtul vahetas ta kandelambi valgel rehve. Ilmselt sõidab nädalavahetusel kuhugi ära. Mõtlesin, et kas ma üldse pean need jõulutuled üles panema. Või siis vaatab, millal naaber nädalavahetusel kodus on.

Siiski lahenes see mure ära. Mu võrratu remondimees kandis mulle hommikul ette, et mu üürikorteris on veekahjustuse remont valmis saanud. Küsisin, kuidas ja millal ma talle maksta saan. Kuna ma kindlustust ei kaasanud, ei võtnud ka firmale arvet, mis oleks lisanud töö hinnale käibemaksu. Seega leppisime kokku tasumise isiklikult arvelt sularahas. Ja kui ta pakkus, et võib ise minu juurest läbi tulla enne tööle minekut, küpses mul kaval plaan. Ta on pikk mees ja saab mu jõulutuled redelilt uksepiidale kinnitada. See ei võtaks tal aega rohkem kui 15 minutit. Kui ta saabus, küsisin, kas tal on nii palju aega. Oli ja asi sai tehtud! Nüüd ilmselt ma neid tulesid enam maha ei võtagi, nagu paljud teevad. Ega nad väga silma ei riiva, kui suveks sinna jäävad.

Nii ma siis peangi kuidagi ise hakkama saama. Näiteks lumelükkamisega. Mul tuli pähe suurepärane plaan, mida endale sünnipäevaks kinkida lasen. Lumepuhuri. Väimees, kellele ka selg muret teeb, kiidab seda. Eks sinnamaani pean kondiauruga hakkama saama. Või kutsun väimehe appi.

Täna tegin veel ära ühe väikese asja, mida olin edasi lükanud. Panin paika Toomase korterist saadud riiuli ja muusikakeskuse. Kuna mu oma muusikakeskuse CD-mängija enam ei töötanud, siis oli see mulle hädavajalik. Mul on ju nii palju plaate, mida tahan mõnikord mängida. Kirjutasin seda muusikat küll arvuti abil mälupulgale, et seda autos kuulata saaks, sest uuemal ajal pole ka autos enam CD-mängijat. Aga seal ei saa ise valida, mis plaat mängib. Kõik tuleb järjest. Samuti oleks asi mu teleka ja soundbariga. Seega kuulasin nüüd Toomase muusikamasinaga mõnuga ühe plaadi ära. Meel läks muidugi kurvaks, sest tuli meelde, kuidas me Toomasega koos muusikat kuulasime. Aga kavatsen edaspidi igal õhtul sellega aega veeta.

Väikestest asjadest rääkides, sain meeldiva üllatuse osaliseks raamatukogus. Viimasel ajal olen sealt ainult laste kohustuslikku kirjandust laenutanud. Mu lugemisharjumus on kuidagi maha käinud ja alailma sai laenutustähtaeg enne läbi, kui raamatu loetud sain. Nii otsustasin, et et loen oma riiulis olevad raamatud uuesti läbi. Nagunii ma nende sisu enam ei mäleta. Nii oligi, üsna mitu raamatut sai loetud nagu esimest korda. Kuni kusagilt, kas blogidest  või arvustustest jäi silma üks raamat. Kirjutasin autori ja pealkirja üles, aga kui raamatukogusse läksin, ei leidnud seda paberit üles. Küsisin mälu järgi, et kas teil on raamatut "Mu kallis mölakas". Seda muidugi andmebaasist ei olnud võimalik leida, sest pealkirjast oli õige ainult üks sõna- Mölakas. Ütlesin, et eks ma järgmiseks korraks otsin autori ja pealkirja üles. Suur oli mu üllatus, kui paar päeva hiljem tuli mulle meilboksi teade, et raamatukogus ootab mind mu tellitud raamat. Selleks oli Virginie Despentese "Kulla mölakas". Poleks uskunud, et ma raamatukoguhoidjale oma ebatäpse sooviga meelde jäin ja et ta vaevus selle raamatu üles otsima. Isegi kui tal mu nägu oli meelde jäänud, siis pani ta selle kokku nii mu nime kui meiliaadressiga. Kusjuures raamat tundub täitsa hea olevat sinnamaani, kuhu seda lugenud olen.

 Inimesed on ikka ilusad ja head!

Meie vanuses

 Käisin eile sõbranna juubelil. Ta sai 70 ja tähistas seda Viru Varietees. Kui ta seda ettevõtmist planeeris, siis ma hoiatasin teda, et Viru Varitee kas Merineitsi kohvikus või Hotell Tallinnas on kaks erinevat showd. Olen mõlemas käinud ja vahe oli tohutu. Kui Merineitsis oli täismäng, kaasaarvatud kankaan, siis Hotell Tallinnas uimerdasid umbes 3 tantsutüdrukut, ja kui nad riideid vahetasid, püüdis õhtujuht igasuguste naljade ja lauludega aega täita. No kehvasti kukkus see välja. Nii ma siis soovitasin sõbrannale kahest Viru Varieteest valida ikkagi Merineitsi kabaree. Mida ta ka tegi.

Me Toomasega käisime Viru Varietees aastavahetusel 2019/2020 ja olime vaimustuses nende kavast. Seekordne esitus ei tundunud enam nii äge. Esiteks, kankaani polnud. Kuidas võib!?

Teiseks, kogu programm oli mannetum. Võib-olla on asi selles, et teist korda kava vaadates pole enam seda ohhoo-ahhaa efekti.Kuigi kava oli erinev. Aga no tõesti, teine pool etendusest oli minu jaoks liiga modernne, keskenduti rohkem kostüümidele kui koreograafiale. Aga see on vaid minu arvamus, võimalik, et  teistele meeldis. Halb oli ka see, et mu klaas jäi täitmata enne teise poolaja etteaste algust. Jook oleks kindlasti aidanud parema elamuse saamisele kaasa.

Ja nagu vinguvale penskarile kohane, ei meeldinud mulle veel mitnmed asjad, kõigepealt ilm. No miks peab vanainimene oma soojast kodust vihma ja tuulega välja minema kahtlase väärtusega üritusele. Siis jäid mul veel lilled maha, mis ma sünnipäevalapsele viima pidin. Ja söök polnud ka kaugeltki nii hea, kui tookord aastavahetuse rootsi lauas.

No aga seltskond oli ju lahe. Kui palju ma üldse inimestega kohtun enam viimasel ajal... Kui leppisime sünnipäevalapsega kokku, et annan talle lilled üle järgmisel hommikul, kui ta teise sõbranna toob Ülemiste jaama, aga see jäi ära. Sest ta õel hakkas õhtul halb ja ta lahkus enne peo lõppu. Nüüd läks sünnipäevalaps vaatama, kuidas tal on ega saanud minu juurest läbi tulla.

Vaatan siis ise neid lilli ja pean plaani, kas või kuidas minu juubel olema hakkab. Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, meie vanuses ...

Isadepäev

 Minu isa suri ammu, aastal 1989. Niiet selles mõttes isadepäev mind ei sunni tegutsema. Seda enam, et mu isa haud asub 300 km. kaugusel. Sinna ma kihutama ei hakka.

Ometi ei läinud isadepäev minust päris mööda. Tütrega rääkides leppisime kokku, et pole mõtet tema isa Tallinna kohale tellida, seda enam, et sel nädalal tal uue naise sünna. Ja üleüldse, ta polnud just eriti hea isa, kuigi oli suurepärane vanaisa. Ja ikkagi, ei pääsenud ma isadepäeva emotsioonidest. Mu varalahkunud elukaaslasega polnud mul seoses isadepäevaga mingeid kohustusi. Siiski tahtsin ma teada, kas ta lapsed ja ema külastavad tema hauda sel päeval. Et võiksin nendega koos surnuaial käia ja hauaplatsi talveks korda teha.

See asi osutus keerulisemaks. Poeg ei vastanud mu messingeri sõnumile. Kui helistasin emale, siis sain teada, et poeg pole ei reisil ega pole temaga midagi halba juhtunud. Lihtsalt ta on ennast FB suhtlusest, sh. messingerist välja lülitanud. No selge, kuigi ma põhjust ei tea. Sealjuures ütles ema, et T. poeg oli olnud viimati temaga kohtudes halvas tujus. Ema küsimusele, et kas lähme isadepäeval T. hauale, vastas poeg küllaltki teravalt, et see on minu isa ja ma ise otsustan, kas või millal ma lähen.

Kui siis isadepäeval mulle saatis sõnumi T. tütar, et kas ma lähen surnuaiale, olin üsna segaduses. Mina ei lähe, sest, mul pole T. ja isadepäevaga mingit seost. Aga et poeg ei kutsunud kaasa T. tütart ehk oma poolõde, kui ta surnuaiale läks isadepäeval, tegi mind kurvaks.

Aga eks peresuhted, eriti  isasse puutuvad, ongi keerulised. Mina lähen surnuaiale sel nädalal, et koristada lehed ja oksad, ja panna T. matmiskohale kalmulaterna, et tähistada täpne koht, kus tema tuhk on maetud. Mida muud ma ikka teha saan.

Kaotatud ja leitud

 Mõni aeg tagasi kurtsin Kaamose juures oma hajameelsuse üle. Et kuidas mul on kaduma läinud telefoni ümbris, mida enam kuidagi leida ei õnnestu. Otsisin seda 3 päeva, käisin korduvalt läbi kõikvõimalikud kohad, kus ma telefoni olin viimati kasutanud. Vaatasin kõigi mööbliesemete alla, pika joonlauaga sai sealt tubli portsu tolmurulle välja kistud. Leidsin küll ühe soki, aga sellest polnudki ma puudust tundnud. Vaatasin läbi kõik salhtlid, kapid ja diivani aluse voodiriiete kasti. Et ehk kuidagi libises diivanilt kahe padja vahelt sinna. Olin sel ajal ka pesurestilt pesu kappi pannud ja täitsa võimalik, et sattus koos pesu hunnikuga sinna. Lõpuks tõmbasin kapi riiulid tühjaks ja ladusin kõik riided korralikult tagasi. See oli muidugi väga hea, sain suve- ja talveriided eraldi sorteeritud ja leidsin nii mõnegi riideeseme, mille olin unustatud. Ja muidugi sorisin nii prügikastis, vaatasin külmkappi ja panipaika. Mida ei leidnud, oli seesama telefonikate. Lõpuks andsin alla. Oletasin, et ehk õues lehti riisudes võtsin telefoni katte seest välja, jätsin terrassilaua peale ja ilmselt unustasin selle sinna, kust tuul ta minema viis. Kavatsesin just minna ja uue samasuguse asemele osta. See on nimelt laste pinal, mis on väga sobivas mõõdus mu telefoni jaoks ja kuhu ma lisasin paela, et seda saaks kaela riputada. Samas on see pehmendanud mu telefoni mahakukkumisi, niiet ekraan pole katki läinud.

Aga enne, kui ma seda teha jõudsin, leidsin kadunud asja üles. Küll mul oli hea meel! Mitte rahalise võidu üle, vaid sellepärast, et müstiline kadumine sai lahenduse. Ja et mu hajameelsusel on siiski piirid, ehk asi oli üsna loogilises kohas. Et siis kus või miks ma seda pingelise otsimise käigus varem ei leidnud? Kohe seletan.

Sel kolmandamal otsimise päeval istusin oma voodi peal ja panin käest ühe teise asja, mida ma veidi hiljem enam ei leidnud. Sain enda peale vihaseks, et kuidas ma niimoodi jälle asju käest panen ega leia enam. Kuna see oli juhtunud loetud minutid tagasi, siis oli selge, et see ei saa olla kadunud kuhugi kaugele. Tõmbasin voodi seinast eemale ja.... seal ta oli. Mitte see, mida ma otsisin, vaid telefoniümbris. Ta oli tihedalt vastu seina püstises asendis, niiet kui ma varem voodi alla vaatasin, siis sulas ta seinaga ühte ja ma ei näinud seda. Selle värskelt kadunud asja leidsin teki alt. Kuidas see sinna sai, täpselt ei tea, ilmselt kohendasin vahepeal tekki. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Te ei kujuta ette, kuidas mind ärritas, et asjad saavad nii müstiliselt kaduda.

Lahendusi tuli teisigi. Eile sain oma covidivaktsiini kätte, õppisin parkimismaja teekonnad selgeks, et  teinekord see mind enam hulluks ei ajaks.

Lisaks sain kaelast ära ühe ürituse, kuhu ma minna ei tahtnud. Aga kuhu minemata jätta oleks ebaviisakas. Kui me eksiga lahutasime, siis jagunesid sõbrad üsna kenasti, mulle jäid mu sõbrannad ja talle tema sõbrad oma naistega. Kuigi olime varem perekonniti nendega mõlemad suhelnud, aga hiljem jäin mina sellest ringist välja. Üks peresõprade paar aga oli selline, et naine oli minu ülikooliaegne sõbranna ja mees mehe klassikaaslane ja hea sõber. Novot, ja nüüd oli tulemas nende mõlema ühine juubelipidu. Neil on sünnipäevad lähestikku ja nad on juubeleid alati koos pidanud. 10 aastat tagasi olime me eksiga seal koos. Nüüd aga, kui sõbranna mulle helistas ja sünnipäevast rääkis, oli ta veidi murelik. Et kuidas meid kutsuda, kas mahume ühte ruumi ära. Rahustasin teda, et me ju laste sünnipäevadel oleme varemgi koos olnud ja kui ta oma elukaaslast kaasa ei võta, siis pole probleemi. Ja vaevalt, et see naine tahab tulla seltskonda, kus ta kedagi ei tunne ja kus on minu ehk eksnaise minevikust pärit sõbrannad koos.

Hiljem hakkasin mõtlema, et ma ikka ei taha seda pidu koos eksiga. See on siiski midagi muud kui perepeod. Kõik need vanad mälestused kerkivad üles ja ma ei tunne ennast ei vabalt ega rõõmsalt. Nii minul kui ka teistel on pisu ebamugav meiega suhelda, eriti sünnipäevalastel. Otsustasin, et mina ei lähegi sinna peole, seda enam, et pikk sõit Tartusse ja võõras kohas ööbimine on mulle väga väsitavad. Ja eile sain eksiga telefonikõne käigus ka seda teemat puudutatud. Küsisin, et kas ta läheb peole üksi või elukaaslasega. Tema küsis vastu, et kas mina lähen. Et sel juhul, kui mina lähen, tema ei lähe. Väga hea! Sain rõõmsalt teatada, et mina ei lähe nagunii, niiet tema saab vabalt valida, kas üksi või kaksi minna. Seda enam, et mees on talle palju lähem sõber, kui naine minule. Pealegi mina saan nendega nagunii kokku 3 nädalat varem teise sõbranna juubelil. Selle peale teatas eks, et ta võtab ikka oma elukaaslase kaasa, kuna sõber oli seda ka tungivalt soovinud. Pean tunnistama, et see tegi mulle natuke haiget küll, aga teisest küljest andis mulle suurepärase põhjuse mitte minna. Eks siis teised sõbrannad vaadaku ise, kuidas nad selle paariga suhtlevad või ei suhtle. Ja mina saan nende käest täpselt teada, kuidas see uus suhe siis neile tundub. 

Appi!

 Käisin täna oma perearsti juures. Otsustasin ikkagi antidepressandid lasta endale kirjutada. Ja kurtsin veel teisigi väikesi hädasid, nagu näiteks probleem kõrvaga. Viimaselt reisilt koju lennates läks mul maandudes kõrv lukku ja oli lukus veel järgmisel päevalgi. Pärast seda on aeg-ajalt ikkagi see parem kõrv imelik, kuulen küll, aga kõmiseb, kui koputada koljule kõrva kohal. Arst siis vaatas, aga vaigutroppi ei tuvastanud, samuti mitte kõrva trummikile katkemist. Ultraheli aga näitas mingit hälvet ja nii andis arst mulle ikkagi saatekirja kõrvaarstile. See kõik ei pannud mind appi karjuma. Hoopis parkimismure, mis mind alati hirmutab.

Vanasti oli perearstikeskuse ümber ilus parkla, kus alati leidus kohti. Nüüd on sinna keskuse laiendus peale ehitatud ja parklakohti ehk paarkümmend. Seda püüdma ma ei läinud, sest üsna ligidal on suur parkimismaja, kus alati oli kohti. Seekord mitte. Tiirutasin ringi, vastuvõtuaeg hakkas juba kätte jõudma ja mõtlesin, mis nüüd teha. Kuidagi sattusin parkla teisele korrusele ja leidsin koha. Natuke mõistatamist, kuidas sealt välja saada, aga leidsin trepi. Jõudsin õigeks ajaks.

Sinnani olin ma ainult natuke mõttes appi hüüdnud. Kojuminek osutus veelgi keerulisemaks. Trepist läksin üles ja auto leidsin ka üsna kähku. Ja vot siis läks jamaks. Kusagil polnud viitasid, kuidas välja saab. Seda mul meeles polnud, õigemini ei osanud tähele panna, kustpoolt ma tulin. Hakkasin siis tiirutama ja otsima, kust alla saab. Lootusetu, sattusin ikka ja jälle samasse kohta ja väljapääsu ei paistnud kusagilt. kellegi käest polnud ka küsida, sest kedagi ei liikunud. Paar autot ilmus parklasse, aga kuni ma nendeni jõudsin, olid nad kuhugi kadunud. Vat nüüd karjusin mõttes  juba päris hädiselt appi. Ma ei saa ju seal passida päeva lõpuni, kui inimestel tööpäev lõpeb ja nad välja hakkavad sõitma. Üritasin isegi helistada parkla halduri infotelefonile, aga ei saanud seal löögile.

Siis nägin jälle ühte autot liikumas ja katsusin seda jälitada. Kadus silmist nagu eelmisedki. Aga vähemalt liikusin ma samas suunas, kuhu ta kadus. Ja siis kohtasin ühte inimest, kelle käest küsida, kuidas välja saab. Ta ütles, et väravad on siinsamas paremal nurga taga. Ennem ma sellesse punkti polnud saanud, aga nüüd selle auto järel sõites olin kuidagi sattunud alumisele tasapinnale. Kuidas see juhtus, ei taipa, ega ka seda, miks ma varem sinna ei sattunud. Igatahes pääsesin sellest lõksust ja kui ma veel järgmine kord sinna pargin, siis varun aega ja harjutan seda asja enne.

Minema pean perarstikeskusesse üsna varsti, sest kuigi olin tellinud nii gripi- kui covidivaktsiini, siis viimane oli otsa saanud ja pidi homme toodama. Eks siis uuel nädalal vaatab.

Nädalad pole vennad

 No miks ei võinud mul olla kasvõi nädalajagu sama toredaid elamusi, nagu oli eelmine nädalavahetus. Või siis vähemalt lastud rõõmu tunda sellest, mis head oli, ega lajatataks uusi katsumusi. Aga just nii minuga juhtus.

Kõigepealt ei kulgenud toidunautlemine nii mõnusalt, kui olime lootnud. Esiteks, sadas vihma. Hommikul korraks mõtlesin, et ehk oleks võimalik reserveeringut lükata mõnele järgmisele päevale. Aga loobusin sellest mõttest, sest päris padukas ka polnud ja oleks pidanud seda sõbrannaga kooskõlastama. Mul oli mõeldud imelihtne ühistranspordiga liikumise plaan. Kõigepealt oma kohaliku bussiga Balti jaama ja sealt troll nr.5-ga 6 peatust ja restoran Weis sealsamas üle tee. Mis see väike vihm ikka teeb.

Enne Balti jaama jõudmist vaatasin telefonist, et mis kell sealt troll väljub. Ja mis ma näen! Liinigraafiku juures seisab teade, et seoses remonditöödega ei välju alates 09.oktoobrist (just seesama päev) troll Balti jaamast. Varem seda hoiatust polnud, et oleksin saanud plaani ümber mängida.  Helistasin kibekähku sõbrannale, kes juba ootas Balti jaamas. Ütles, et jah, mitu trolli ja bussi seisavad üksteise taga ega liigu. Ütlesin, et tulen kesklinnas maha ja sõidan nr.1 trolliga. Hiljem ütles sõbranna, et ikkagi aeti mingi remondiauto eest ära ja trollid said liikuma. Nii jõudis ta isegi õigeks ajaks. Mina aga hakkasin Vabaduse väljaku kandis trollipeatust otsima. Kõigepealt kulus aega, et  kesklinnast üldse sinnani kõndida ja teatavasti, on Vabaduse väljakul väga palju erinevaid peatusi. Lõpuks siiski leidsin üles sellise, kus trollid peatusid. Oli selge, et õigeks ajaks ma ei jõua, seda enam, et tipptunni liiklus venis teosammul. Lõpuks tuli troll nr. 1 asemel miskipärast asendusbuss. Seal polnud tablood, mis näitaks, mis peatus on ega öeldud seda ka valjuhääldajast. Aknast läbi vihmasaju oli peatuse nime keeruline näha. Lõpuks ikka sain sotti, kus me parasjagu oleme ja mitu peatust veel vaja sõita. Selleks  oli 25 minutit üle reserveeringu kellaaja kulunud. Sõbranna oli algul trollipeatuses külmetanud ja mind oodanud, aga siis ikkagi taibanud restorani sooja minna ja joogi tellida. Ning vabandanud, et kaaslane hilineb.

Kui kohale jõudsin, olin mu mantel üsna märg ja ise täiesti tujust ära. Oli piinlik, et hilinesin ja sõbranna minu pärast ootama ja külmetama pidi. Sain aru, et sõbranna oli minu peale lootnud, et mina tean, kuhu meil vaja minna ega olnud isegi avanud linki restorani aadressiga. Lõpuks ta selle siiski üles leidis, aga edaspidi pean sellega arvestama, et teda tuleb rohkem informeerida, kuna ta pole telefonis surfamisega väga kodus ja arvutit tal pole.

Vähemalt toit oli hea ja tagasi kulgesime juba probleemideta.

Sellega mu nädala äpardused ei lõppenud. Nädala lõpus tabas mind kõhuhäda. Ikka üsna hullusti. Tavaliselt aitab loperamiini tablett, aga seekord ei aidanud isegi 5 tabletti, mis ma 3 päeva jooksul võtsin. Mõtlesin, et nüüd on küll midagi hullu lahti. Lõpuks teispäeval helistasin perearstile ja sain diagnoosi- rotaviirus. Vaatasin internetist, klappiski minu sümptomitega. Ja sellest jagu saamine võib aega võtta isegi terve nädala. Tegelikult oli täna juba üsna kõbus olemine, niiet ma apteeki arsti soovitatud rohtude järgi ei läinudki. Aga need olid väga vastikud päevad.

Kui hakkasin mõtlema, kust ma selle viiruse endale hankisin, siis oli üks variant see õnnetu restoranikülastus. Toidul polnud midagi viga, ka sõbranna ei jäänud haigeks. Aga vabalt võisin kusagilt ukselingi küljest pisiku saada ja kui sõin sama käega leiba maitsevõiga (mis oli ka väga hea), siis rohkem polnud vajagi. Sellel haigusel olevat ka üsna pikk peiteaeg. Ma mujal ei käinudki, vist korra tütre juures, aga neist ka keegi polnud haigeks jäänud.

Loogika kohaselt peaks nüüd tasakaalu mõttes mul jälle hakkama paremini minema.

Võrratu nädalavahetus

 5-6.oktoobril käisime sõbrannaga Rakveres. Eelkõige sellepärast, et tahtsin näha "Nipenaaditalve" Hannes Kaljujärvega peaosas. Kuna ta on Rakvere teatris külalisesineja, siis mängitakse seda haruharva. Ja kui ma vaatasin, et millal seda näha saaks, oli sel aastal vaid 2 etendust, 05.oktoobril ja teine oli novembris. Kuna ma tahtsin oma autole enne talve ühte pikka sõitu teha, et aku täis laeks,siis olin valmis minema 5.oktoobri etendusele, sest novembris võivad teeolud olla keerulised.. Sinna oli saada vaid 4 viimast piletit. Küsisin siis oma tööl käivalt sõbrannalt, et ega juhuslikult tal see kuupäev vaba pole. Oligi. Küsisin siis, et ega järgmine päev ka vaba pole, ja tuli välja, et oli. Seega saame jääda ööseks, ega pea pimedas tagasi sõitma pärast teatrit. Ostsin ära teatripiletid ja reserveerisin AQVA SPA hotellis toa. See oli oma 2 nädalat tagasi, kartsin, et kui üks meist haigeks jääb, võib jama olla. Kui hotelli oleks internetis broneerinud,oleks pidanud kohe ära maksma. Seepärast helistasin, ja sain broneeringu, mida oli võimalik ilma maksmata tühistada 2 päeva enne tähtaega.

Esimene ehmatus oli teatrinädala alguses, kui mind ründas silmapõletik. Asi oli nii hull, et mõtlesin, kuidas ma apteeki sõita suudan, et rohtu osta. Kartsin, et teatrireis jääb ära. Tegin internetist leitud õpetuste järgi kompresse ja suutsin rohu ära tuua. Kui algul oli nii valus, nagu oleks silmalau all liivapaber, siis paari tunniga läks paremaks. Kordasin silmatilkade manustamist iga päev ja see meie reisile takistuseks ei saanud.

Edasi kulges kogu nädalavahetus nagu mingi inglitiiva all. Selle sõbranna sain ma Toomaselt päranduseks. Varem suhtles ta enamasti vaid Toomasega, olime küll kohtunud, aga mitte päris sõbrannad. Paar korda käisime koos Toomase haual, aga see oli esimene kord,kui koos kuhugi mujale läksime. Ja veel koos ööbimisega. Niiet viltu võis minna nii mõndagi.

Ette rutates ütlen, et teatrietenduse suhtes oli meil samasugune suhtumine, ja SPA-s klappis kõik. Poleks uskunud, aga kogu nädalavahetus kulges meil hästi.

Kõigepealt,ilm oli super. Sõit läbi kuldse sügisese Eestimaa oli imeline. Kui jõusime hotelli varem, küsisime, ega tuba juhuslikult juba valmis pole. Vastuvõtu tütarlaps ütles, et kahjuks on nädalavahetus, ja rahvast palju, siis erilist lootust pole. Käisime linnas jalutamas ja küsisime sama uuesti kell 14. Vastus oli, et veel pole vaba ruumi ja toa saab kell 15, nagu lubatud. Andsime teada, et lähme kohvikusse ja tuleme hiljem jälle uurima, mis seis on.

Me polnud kohvikus veel oma (väga maitsvat) sööki lõpetanud, kui tütarlaps tuli ja teatas, et tuba on olemas. Ja andis meile uksekaardi ja käepaelad. Kui ütlesime, et tuleme ja maksame siis, kui kohvikus lõpetame, teatas tema, et kell 15 on väga pikk saba ja parem, kui me maksaksime kohe. Mida me ka tegime. Lisaks ütles ta, et tänu meie ebamugavustele, saab ta meile anda parema toa. Need meie ebamugavused olid tegelikult minimaalsed, ta ei leidnud arvutisüsteemist meie reserveeringut üles, pidin näitama broneeringu kinnituskirja. Kõik see, et ta meile kohvikusse järgi tuli, oli puhas boonus. Tuba oli standardtoa asemel Superior ja kui ma autost oma kotti tooma läksin, siis nägin, et sisseregistreerimise saba oli metsik, lausa uksest välja.

Sellega meie positiivsed elamused ei lõppenud. Infrapuna saunas saime mõnusa jutu peale Saaremaa õpetajatega, kellga leidus ka ühiseid tuttavaid. Selles saunas pidi aega veetma pool tundi, ja kuigi me nii kaua vastu ei pidanud, oli ülimalt meeldiv suhtlus. Nagu ma vanasti olin, hea suhtleja ja võõrastega mõnusalt ühele lainele lülituja, siis arvasin, et see on minus nüüd kaotsi läinud. Üllatuslikult selgus, et mitte. Ka teatris saime meeldiva vestluse osaliseks.

Mingil põhjusel hakkas nii sõbranna kui minu seedesüsteem teatris häiret andma. Mitte midagi hullu ei juhtunud, aga vaheajal otsustasime, et võtame ühe brändi, ehk see rahustab sooled maha. Kui istusime lauda ja võtsime esimese lonksu, ütlesime, et see oli hea. Brändi oli Metaxa, millega ma polnud harjunud ja kartsin, et see on kehv. Selle peale ütles meie lauakaaslaste meespool, et alkohol ongi hea. Nali- nali, aga sealtmaalt saime jälle mõnusa jutu peale. Me sõbrannaga ütlesime, et tõstame klaasi oma hea sõbra Toomase mälestuseks, ja kuigi tema armastas Ararati brändit, siis Metaxa on ka täitsa hea. Kogu etendus Toomas Nipernaadist meenutas meile tegelikult meie ühist sõpra Toomast. Nagu ma kunagi blogis ka tema kohta arvasin, igas mehes peab olema natuke Nipernaadit...

Järgmisel hommikul saime veel saunamõnusid nautida. Mõnes SPA-s avatakse saunad alles kella 12-st, aga siin olid kõik hommikust saadik lahti. Lisaks oli seal super suur kas 6 või 8-realine bassein, kus ma sain oma pühapäevase ujumise ära teha. Olgu küll, et ujusin mitte 1 km, nagu tavaliselt, vaid 500 meetrit, aga asi seegi. Lõppude lõpuks olime õhtul magama läinud kella 1 paiku, niiet isegi hästi. Sest juttu (ja veini) jätkus kauemaks.

Homme lähme sama sõbrannaga Tallinna restoranide toidunautleja nädalat tähistama. Loodame, et saame mõnusa elamuse.

Juhused ja otsused ehk järellainetus

Mõnikord annavad teiste blogipostitused üpris palju mõtlemisainet. Seedid seda materjali ja kuna teema järellainetus su enda peas on pikem, kui oleks sobilik vastava posti alla kommentaarina kirjutada, siis tulebki teha oma postitus.

 Kui Katariina arutles elu nähtamatute niitide üle, siis tahtsin talle vastu vaielda. Et kõik siin elus pole ainult üks juhuste jada, kust elusündmuste järgnevus viib sind edasi sinna, kus sa praegu oled. Jah, juhustel on suur osa mängida su saatuse kujunemisel, aga sama oluline on ka see, kuidas sa sellele juhusele reageerid. Nagu tema puhul, see, kuidas ta kohtas oma tulevast abikaasat,oli tõesti juhus. Aga see, et ta temaga abiellus ja 4 last sai, oli ikkagi ta otsus. Sest tegelikult oli ta ilmselt kohtunud ka teiste meestega, aga nendega ta ei tahtnud peret luua, ja nii need juhused arvesse ei lähe.

Minu kohtumine oma abikaasaga oli samuti juhus, aga see, et ma temaga kokku jäin, oli ikkagi mu otsus. Kuigi mitte just arukas valik, aga ikkagi minu enda vaba tahe. Ja see, et mulle temasugune "paha poiss" meeldis, on juba kuidagi mu enda loomusega seotud. Mul oli enne temaga kohtumist väga tore kavaler, kes minust väga hoolis, aga ma jätsin ta maha. Ta oli kuidagi liiga "hea" ehk siis igav. Nüüd, kui käisime kursusekaaslastega tema juures külas, mõtlesin, et see oleks võinud ju minu elu olla. Ta on meie kursusel kõige edukam, töötas suure firma IT juhina, tal on nii jõukust kui kindel perekond, sama naine, kellega ta nooruses abiellus ja tublid lapsed. Aga ma tean väga hästi, et minuga  poleks tema elu samamoodi kulgenud. Sest ma olin liiga seiklus- ja lõbujanuline. Niiet ma sain sellise elu, nagu olin ära teeninud. 

Siiski peab tunnistama, et mõnikord tuleb halvast juhusest ka midagi head. Kui mu firma üürikorteris oli esimene veeuputus, maja veetoru hakkas lekkima just minu korteri seina sees, siis oli see väga halb. Hea oli see, et maja haldur tuli olukorda lahendama, suhtles kindlustusega ja organiseeris remondi. See kõik võttis küll palju aega ja korteris oli pikalt segadust, aga lõpuks sai kõik korda. Selle tulemusel hakkasin suhtlema korteriühistu halduriga, keda ma varem ei tundnud, sest ma ise polnud seal korteris elanud. Ta aitas hiljem mul mitut probleemi lahendada, nagu näiteks vannitoa ventilaatori väljavahetamine või uute aknatihendite panemine. Ma ise ega üürnik poleks nende probleemidele märganud tähelepanu pöörata. Teine hea asi, mis sest avariist tuli, oli see, et sain tuttavaks remondimehega, kes töid teostas. Ta elab samas majas, ja nii sain tema abi kasutada mitmete väikeste tööde tegemiseks. Sest ta ei pidanud kusagilt kohale sõitma, mis oleks aega võtnud ja töö hinna kalliks ajanud. Lisaks on ta väga korralik töömees ja kindlustuse partner. Niiet kui mu korteris uus uputus tuli, sedapuhku ülemise korteri süül, oli mul juba olemas kogemus, kuidas kindlustusega asju ajada ja ka töö teostaja.. Ette rutates ütlen, et tekkis veel kolmaski uputus, aga selle remondiga ei hakanud kindlustusega jamama, kuna kahjustus oli väike. Palusin oma tublil töömehel otse see korda teha. Jah,kolm uputust on ikka väga viletsad juhused, aga väärt töömehe leidmine kompenseerib selle. Nüüd, kui tekkis korteris järgmine probleem parketiga, siis oli, kelle poole pöörduda. Ja kes asja ka korda tegi.

Teiseks tekitas minus mõtteid Indigoaanlase postitus "naistekate" teemal. Nagu Indigoaanlane kirjutas:

"Puhkuse ajal lugesin läbi terve hulga naistekaid. Jah, sa tead küll neid. 

Lühike kokkuvõte. Muinasjutu jaoks on vaja raha. Kusagil on paralleeluniversum, kus on tädid ja onud, kes pärandavad kinnisvara ning karupepus avatud bb osutub edukaks. 

Kindlasti on vaja ka aega ja inimesi. Mis on loogiline, sest üksi olles ei saa just palju juhtuda.

Ja siis on õiges vanuses vallaline/ lahutatud/ lesk ja kindlasti imeilus. Aga naine pole kindlasti kõhn, sest kehapositiivsus (ta ei tundnud oma sõrmede all mitte ühtegi naise luud ega konti).

Need inimesed ei ole esimeses nooruses. Nad teavad, mida kooselu tähendab. Nad on kogenud rutiini ja kompromisse.

Naistekates on midagi, millest ma tegelikult aru ei saa. Ma saan aru, et me kõik soovime lähedust – soovime olla hoitud, märgatud, kuulatud ja kaasatud. Aga naistekates ei ole peamine motiiv mitte lähedus, vaid kirg. See, et sind ihaldatakse. Enesehinnangu buust. "

Kõik need kangelased, kes on ülivõrdes armunud, leidnud oma "õige", mõjuvad tõesti muinasjutuna. Aga miks mitte lugeda muinasjutte, sest päriselu on karm ja raske, õnne just palju ei paku. Isegi, kui algul tundub kõik imeline, lähevad vähemalt pooled paarid lahku, sest argipäev tapab muinasjutu. Ja need, kes kokku jäävad, ei ole sugugi enam nii õnnelikud, kui alguses. Elatakse koos kas harjumusest, ühise kodu ja laste pärast.

Aga rohem mõtteid tekitas selle postituse kommentaarium. Selle kohta, et kas on võimalik leida 100% hingeliselt ja füüsiliselt sobivat partnerit. Selge see, et sellist sobivust pole olemas, ja kas peakski. Nagu öeldakse, vastandid tihti tõmbavadki ehk pakuvad rohkem huvi. Kui TT väitis, et tema leidis 90% sobivusega kaasa, siis tahtsin hakata vaidlema. Et mismõttes sa neid partnerikandidaate mõõtsid ja kaalusid, et kui suur sobivus on. Mingit protsenti välja pakkuda ei ole reaalne. Tegelikkuses käib asi ikka nii, et kõigepealt köidab keegi su tähelepanu, ja kui teineteise suhtes on füüsilises plaanis külgetõmme, siis sealt edasi hakkab selguma, kas see tõmme on jätkuv, või ammendab ennast. No muidugi käib asja juurde ka võrdlus teiste varasemate kogemustega, aga sobivuse protsenti on ikkagi raske arvutada. Ja järgmine etapp tuleb sellest, kas on ühiseid huvisid, kas jutt klapib, kas partneritel on samasugune maailmavaade jne. Lõpuks sõltub suhte saatus sellest, kas partner tunneb sinu suhtes samasugust huvi ja tõmmet. Mina naisena lisaksin juurde, et saan valida ikkagi nende hulgast,kes mind tahavad. Need, kes tundusid mulle sobivad, pole enamasti olnud minust samal määral huvitatud. Ja seega on suhte sõlmimisel kompromissid paratamatud. Ja sellega kaasneb ka võimalus selle "esimese valikuga" kas salasuhet alustada või siis vähemalt "sõprust" harrastada.

Protsentidest rääkides, peab mainima, et mida vanemana partnerit otsid või leiad, seda madalamad peavad olema sobivaks peetavad nõudmised. Ehk tulles tagasi Indigoaanlase määratlusele naistekate kangelastest, on need samuti mitte esimeses nooruses armujad. Ja kõigil on oma pagas eelmistest suhetest ja ebaõnnestumistest kaasas. Mis 100%-lisest sobivusest me siin räägime. Ainult muinasjutus on kõik võimalik.

Viimane suvine nädal

 Kuidas seda kasutada? Võib-olla polegi veel viimane soe aeg ja saab veel plaani pidada. Igatahes, kui eelmisel laupäeval Telia mulle sõnumi saatis, et kella 9 ja 1 vahel õhtul tuleb äike, siis muigasin. No mis äike septembris. Aga tuli, ja kuigi see polnud meie kandis väga kõva, tõmbasin tõesti kõik ruuterid ja telekad seinast välja.

Ja nüüd see suvi ikka jätkub, kuigi vahepeal pühapäeval oli õudne padukas, niiet kõik ujus.

Aga mis selle ilusa ilmaga siis teha. Minna külla või kutsuda kedagi enda juurde grillima? Kaalusin varianti peikaga ühendust võtta ja midagi orgunnida, aga jätsin sell mõtte sinnapaika. Kui tal pole ettepanekuid midagi koos teha, siis mina ka peale käima ei hakka. Eks tal on ilusa ilmaga tööplaan paigas. Palusin Eksil oma pikemate puude oksi lõikuda ja viisin need siis jäätmejaama.

Edasi on kõik võimalused avatud. Kas teha veel okste lõikumistöid, pesta aknaid, hävitada umbrohtu, niita muru või tõesti kutsuda kedagi külla? Hetkel pole veel otsustanud, aga aega pidi olema nädala lõpuni,kui sügis algab. Elame hetkes ja vaatame, mis homne toob.

Järgneb: Esmaspäeval oligi super ilm, mida kasutasin... mittemidagitegemiseks. Oli meeldiv.

Suvine september

 Kalendri järgi ongi suvi, aga tegelikult on september ikka olnud rohkem sügise nägu. Sel aastal aga on ilm  nagu juulis, päeval krutib temperatuuri 25 kanti päikese käes ja kuna aeg-ajalt antakse ka vihma, siis kõik lokkab. Eriti muidugi muru, mida peab tihedalt niitma. Sügist meenutab vaid see, et öösel on siiski jahe ja hommikul ei taha kaste lõunakski ära kuivada. Seetõttu peab muru niitmisega ootama õiget aega. Ja siiski on see nagu silo, nätske ja paks. Kuna mul pole kogujaga niiduk, pean pärast riisuma. Muruniitmisest räägingi nii palju seetõttu, et tüütu ja ei tahaks enam. Aga muidu olen ilmaga väga rahul.

Aed õitseb, nagu suvele kombeks. Üks floks, mis muidu esimesena õitsema läks ja siis ka esimesena ära närtsis, tegi võimsa taastulemise. Kui teistel floksidel tuli hahkhallitus kallale, siis see sort ei haigestunud. 

Hortensiatega sama lugu. Kui teised põõsad muutusid määrdunudpunasteks, siis üks sort Phantom säilitas oma kauni õhetavroosa jume.

Siilkübarad õitsevad pikalt, ja kollane päevakübar on üldse väsimatu õitseja olnud kogu suve.

Ka lõvilõuad tegid uue tulemise. Kuna mul oli sel aastal saanud kogemata nii ilus kirju rida,kus erinevad värvid vaheldusid, siis otsustasin teha nii, nagu tütar, et lasta neil seemned valmida ja ise külvata. Seetõttu ei lõiganud ma pärast esimest õitsemist rootsikuid ära, nagu tavaliselt ja talusin neid õiteta varsi. Aga nüüd algas uus õitsemine, rikkalikum isegi kui esimene.

Maasikate korduvviljelev sort annab iga päev midagi suhu pista.

Roosid alustavad oma teist ringi. Tulipunane Kordes Brilliant ja valge Aspirin.

Hiidpäevalill avas oma esimese õie, kui teised juba enam-vähem läbi on saanud. Tal on igas lehekaenlas mitu õienuppu, niiet õisi jagub kuni öökülmadeni. Palju suuri lehti altpoolt võtsin ära, sest need varjasid roose.

Viimane, kollane päevaliilia näitab oma särava päikese värvi hiiglasuuri õisi veel mitmetel päevadel. See sort hakkas hiljem õitsema kui teised, aga kuna tal oli palju õievarsi, siis jätkub õisi veel tükiks ajaks.

Muidugi õitsevad ka tavapärased sügislilled nagu sügisaster ja helmikpööris koos roosa maraniga. Ainult gladioole mul sel sügisel pole, paar õit, mis tulid, olid nirud, teised varred kuivasid üldse ära.

Ilmad on imeilusad ja neid tahaks kuidagi veel ära kasutada. Laupäeval tähistasime tütre juures grillimisega nii kooli algust kui vanavanemate päeva. Kuna järve ujuma minekuks on siiski vesi jahedavõitu, siis pühapäeval otsustasin siseujulasse minna ja oma kilomeetri ära ujuda. Graafik on mul selline, et 500 m ujun, siis käin saunas ja seejärel ujun teise 500m. Kuna mu põlv enam kõndida palju ei võimalda, siis ujumine on selline sportimise viis, mis liiga ei tee. Kuigi see mulle ju meeldib, aga pean tunnistama,et see oli esimene kord sel aastal pärast Toomase surma. Muidu käisime ikka kahekesi, aga üksi oli raske ennast sundida ujulasse minema. Nüüd on algus tehtud ja loodan, et see saab mu igapühapäevaseks rutiiniks, nagu see varem oli,

Ilusatest ilmadest veel niipalju, et ka sel nädalal on neid veel tulemas ja nii pidasin plaani, et võiks kuhugi koos peikaga minna. Kuna ma teadsin, et tal on üks maja remontimise projekt pooleli, siis ootasin pühapäevaõhtuni, et küsida, kaugel ta oma töödega on ja kas tal ka minu jaoks aega on. Vastus oli ootuspärane, et töö alles pooleli ja enne aega pole, kui ettevalmistatud lauad on oma kohale maja katusealusele naelutatud.

 Ütlesin, et võtku kedagi appi, siis läheb kiiremini. Tema vastu, et pole sellist inimest, keda kutsuda ja ilusad ilmad tuleb ära kasutada, et töö tehtud saaks. Selge, ei maksa unistada, et ilusa ilmaga minuga aega veeta saaks. Ütlesin siis, et eks me või ju ka halva ilmaga koos kuhugi minna. Et kui mina tulen tema linna teatrisse, kas võtan talle ka pileti või ei söanda ta avalikus kohas minuga ennast näidata. Eks jutud või jõuda tema eks-naiseni ja ega mina ei tea, kui lõplik nende lahkuminek on. Sellele küsimusele ma vastust pole saanud. Kõnekas vaikus...

20.august

 Taasiseseisvuspäeva tähistamiseks olid meil kenad plaanid olemas. Pidime päeval tütre juures grillima, siis õunamoosi jaoks koos õunu puhastama ja õhtul pidi mu peika tulema minu juurest läbi, enne kui ta oma kursakokkutulekult koju suundub. Tõotas tulla tore päev, ilm ka toetas.

 Aga kõik ei läinud nii, nagu planeerisime.Mu väiksemal lapselapsel oli öö läbi kõht valutanud ja ta oksendas ka. Seega läks väimees temaga EMO-sse ja grillimine jäi ära. Kuna vereproov põletikku ei näidanud, siis tehti veel mingeid uuringuid, ilmselt ultraheli. Midagi ei leitud ja laps saadeti õhtul koju. Valu oli ka veidi järgi andnud ja arvasime, et ilmselt oli kõhugripp. Järgmisel hommikul aga algas valu uuesti ja laps kukkus kokku. Kiirabi viis ta haiglasse ja selgus, et pimesool oli juba lõhkenud. No kuidas küll eelmisel päeval sellest mingeid märke ei leitud või miks teda ööseks haiglasse jälgimisele ei jäetud, et hommikul uus vereproov teha. Oleksid ei muuda midagi, aga lapse seisund on praegu väga halb. Kõhuõõnde on pandud dreen, et sealt seda sodi välja saada, põletikunäidud on laes ja laps on nii nõrk, et ainult magab. 

Ma lihtsalt ei tea, miks meil ei lasta natukenegi rahus või õnnelik olla. Mingid uued haigused või mured peavad kogu aeg lisanduma. Ma tundsin lausa süümekaid, et olin koos peikaga õnnelik, kui tähistasime mõnusalt pidupäeva. Arvasin, et lapsega on kõik korras. Mitte et ma midagi teha oleks saanud. Nüüd jääb üle loota, et ta ikka lõpuks terveks saaks, aga see võib palju aega võtta. Täna oli ta vähemalt jõudnud voodist korra üles tulla ja ise WC-s käia. Aga ta ütles, et pea hakkas ringi käima. Pole ime, kui ta ei söö midagi ja selge see, et jõudu pole. Vähemalt ei visatud teda kiirkorras haiglast välja ja ta on jälgimise all. Tilgutitega saab anda talle nii toiduaineid, vedelikku , antibiootikume kui valuvaigisteid

Kolm on kohtuseadus

 Sel suvel olen ennast ületanud. Olen osalenud lausa kolmel suveüritusel ja seda viimase kuu jooksul. 21.juulil käisin Marko Matvere kontserdil Kurna pargis, siis 25.07 sõitsin Eisma sadamasse vaatama etendust "Naisteranna needus" ja 11.augustil käisin Rae külaplatsil kuulamas Jaagup Kreemi ja Taavi Langi. Lisaks veel osalesin eelmisel päeval oma sõbrannade traditsioonilisel suvisel kokkusaamisel. Ja 3.august oli samuti suhtlemise päev. Käisime sõbrannaga Toomase haual, seejärel meie küla laadal ja lõpuks koos restoranis söömas. Mõne teise inimese jaoks on see tavaline suvine meelelahutuste kava, aga minusuguse asotsiaalse tüübi jaoks oli see tõeline eneseületus. Tegelikult ega ma ennast väga palju sundima ei pidanudki, ja kuigi need emotsioonid mind veidi väsitasid, aga oli tore.

Kontserdid olid mõnusad, ehe esitus on ikka midagi muud,kui telekast vaadata. Ilmaga vedas ka, 11.augustiks lubas küll vihma ja üsna sünged pilved olid taevas, aga vihmast siiski pääsesime. Olin just loobumas, sest esiteks ei viitsi, teiseks vihmahirm ja kolmandaks arvasin, et kahe mehe esitus pole ikka see, mis päris Terminaator.

Tegelikult oli väga vinge kontsert. Mindud sain tänu sellele, et olin eelnevalt palunud oma naabrimeest, et võtku mind oma auto peale, kui ta ise läheb. Tundus, et ta oli selle unustanud ja ohkasin kergendatult. Siis aga jõudis ta koju ja helistas, et 5 minuti pärast on start. Ei jäänudki muud üle, kui soojad riided selga, vihmakeep kotti ja minek. Kuidas ma ütlen, et mina ei tulegi, kui ise selle käru üles ajasin.

Suvelavastus "Naisteranna needus" Eisma paadikuuris oli samuti hea. Avastasin, et see on esimest korda üldse mul suvelavastust vaadata. Mul on nende suhtes eelarvamus, et nad on sellised lihtsakoelised, teiseks etendatakse neid kusagil võsa vahel või muidu lageda taeva all,kus sõltud ilmast. Lisaks asuvad need mängupaigad kaugel, parkimine on keeruline jne. Nii ma olengi loobunud. Seekord pakkus Tiitreisid etendusele viimist-toomist bussiga ja mängisid head näitlejad. Nii ma selle asja ette võtsingi. Üks väike põhjus oli veel, aga sellest hiljem.

Kogu mu sotsiaalse elu aktiviseerumise võti võib peituda mu peikas. Tagavarapeikaks ma teda enam ei nimeta, sest ülendasin ta reservist tegevteenistusse ehk otsustasin ta endale lõpuks külla kutsuda. Mõeldes, et mis mul ikka kaotada on. Selles osas ma veidi eksisin. Nagu sa ennast veidigi suhtelaadse asjaga seod, käib sellega kaasas oht haiget saada või kaotada hingerahu. Meie esimene kohtumine kulges konarlikult, käisime koos Matvere kontserdil, aga tundus, et see talle ei meeldinud. Ütles, et ei mäletagi, kuna viimati mingil kontserdil käis. Selge, temast ei saa minu kaaslast ürituste külastamisel, nagu Toomas alati oli olnud. Olin pisut pettunud. Teatrisse läksin väikese tagamõttega, et kuna see toimub tema kodu lähedal, äkki kutsub mind pärast etendust külla. Seda ei juhtunud. Ja kui ta terve nädala enam minuga ühendust ei võtnud, siis otsustasin, et teen temaga lõpu. Ei ole mulle vaja seda pidevat telefoni passimist, et ega äkki pole sõnumit tulnud. Ilmselt ma ei meeldinud talle ja ta ei võtagi minuga enam ühendust. Oli mulle seda jama vaja...

Aga esmaspäeva hommikul ta helistas mulle ja ma ei leidnudki sobivat hetke öelda, et meil on kõik läbi. Siiski sain öeldud, et miks sa mind nii kauaks unustusse jätsid. Tema vastu, et palju tegemist oli, keldrist vaja vett välja pumbata, muru niita jne. Seda teemat arendasime veel edasi nii, et ütlesin, et saan aru, et kui tal praegu pole aega minuga suhelda, paneme siis kogu selle asja pausile või lõpetame ära. Selle peale ütles ta, eks sa ise tead,mida sa tahad või mida sa ei taha. No siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, missugustel tingimustel olen nõus jätkama. Tundus, et see pani teda mõtlema ja ta ikkagi tahab minuga edasi suhelda. Pakkus ennast lausa uuesti külla ja mina andsin talle selle võimaluse. Kuna olin saanud välja öeldud,mida ma temalt ootan, siis oli see teine kohtumine palju pingevabam. Nagu paljud on öelnud, suhte rikkumise üks põhjus on eeldamine. Et teine tahab või mõtleb nii või naa. Me keegi pole mõttelugejad, ei mehed ega naised. Targem on asjad välja öelda ja vaadata,kuidas teine reageerib.

Mu sõbranna ütles väga targalt, et lõpeta tema võrdlemine Toomasega. Ta on hoopis teistsugune inimene. Mis on tõsi ja temalt ei maksa oodata, et ta oleks Toomase kloon. Kui teda ei huvita etendused või kontserdid, siis olgu. Võib-olla saab teda tasapisi  ümber harjutada. Ja kui ei, siis mu üksindust aitab ta ikkagi leevendada. Ütlesin endamisi, et ehk saab temast mu antidepressant ja ma ei peagi hakkama tablette võtma, et elu rõõmsam paistaks. Elame-näeme...

Ilmast

 Pean ütlema, et olen praeguse ilmaga rahul. Aeg-ajalt sajab vihma, mis tähendab, et eriti kastma ei pea. Ja siis paistab jälle päike, mis teeb tuju heaks. Ei ole liiga kuum, kena 20-24 kraadi.

Mu lemmikud, karikakrad õitsevad sel aastal rikkalikult. Istun terrassil ja imetlen neid. Päevaliiiliad ja liiliad teevad ka oma esimesi õisi, ootan kannatamatult, missugused mu eelmisel sügisel ostetud sibulad on. No muidugi ei pea nad esimesel aastal õitsema, nagu mu martagonliiliad tegid. Vaatasin kevadel neid mitte-liilia lehti ja mõtlesin, et mis umbrohi see on. Aga aga kui õitsema hakkasid, olid imeilusad. Tegin lapselapse lõpetamise puhuks neist isegi kimbu. Ostnud olin ma need sibulad Fairy Morning 2 aastat tagasi, ja alles nüüd näitasid esimesi õisi.

Niiet on, mida oodata.

Minu maaklerid

 Tegelikult olen ma enamuse kinnusvaraga seotud tehingutest teinud ilma maakleri abita. Aga kahe korteri ostu puhul erinevatel aegadel suhtlesin maakleriga, sest müüja oli nii korraldanud. Ja sain väga meeldiva teeninduse osaliseks.

Kõigepealt tahtsin pärast lahutust ja maja müümist osta endale korteri, kus elada Tartus olles. Enamuse ajast kavatsesin küll Tallinnas tütre ja lastelaste juures veeta. Otsustasin, et kui satub ette korter, mis mulle meeldib soodsa hinnaga, siis ostan. Kui ei, siis vaatab kunagi hiljem, mis mu koduks saab. Leidsingi ühe kena korteri Tähe tänaval, aga hind oli liiga kallis. Küsisin maaklerilt, kas alla kaubelda ka saaks, aga ta ütles, et omanik ei kavatse odavamalt müüa. Igaks juhuks lisasin, et mul on raha kohe olemas, kui omanik siiski ümber mõtleb. Ja minu õnneks oligi omanik leidnud endale sobiva maja, mida ta osta tahtis ja talle kulus korteri müügist saadav raha kohe ära. Nii nõustus ta minu pakutud hinnaga ja tegime tehingu ära. Eks maakleri veenmisoskus oli ka abiks. See toimus 9 aastat tagasi, aga maakler saatis mulle ikka jätkuvalt sünnipäevaks õnnesoovi. Ma muigasin, et asjatu vaev, ma nagunii enam tema teeneid ei kasuta. Kui hakkasin korterit välja üürima, panin ise kuulutuse üles ja koostasin lepingu. Nii kestis see 5 aastat, kuni müüsin selle korteri ära eksmehele. Ja kui tema hakkas seda korterit välja üürima, tahtis ta seda teha maakleri abiga. Kuna tänu õnnesoovidele oli mul selle maakleri kontakt alles, siis soovitasingi teda. Nüüdseks on mitu üürnikku vahetunud, aga uue leidmisel kasutab mu eks ikka sama maaklerit. Niiet see müüginipp, et saata sünnipäevaõnnitlusi, tasus lõpuks siiski ära.

Teise maakleriga tutvusin siis, kui otsisin juba Tallinnas korterit, mida tahtsin oma firmale väljaüürimise eesmärgil osta. Leidsingi sobiva ja kasutasin seejärel ka üürniku leidmiseks sama maakleri teenuseid. Ta oli väga usaldusväärne ja uuris kandidaadi tausta ja nii leidiski mulle väga toreda üürniku. Ma olin nende puuküürnike lugudest üsna ärahirmutatud ja tundsin kindlamalt, kui keegi aitab mind selles osas. Edasi ma tema teeneid enam ei kasutanud, sest kui see üürnik lahkus, kolis mu elukaaslane mu korterisse ja tema korteri andsin üürile ukrainlastele.

Nüüd pärast elukaaslase surma jõudsin (lõpuks ometi! ) oma korteri tühjendamise, remondi ja koristamisega ühele poole ja oli aeg hakata üürniku leidmisega tegelema. Otsustasin, et seegi kord annan selle töö tuttava maakleri kätte. Võtsin temaga ühendust, aga selgus, et ta enam eriti sellega ei tegele. On hakanud hoopis kinnisvaraarendajaks. Siiski ta mäletas mind ja ütles, et vanadele klientidele ta ikkagi tuleb vastu ja aitab. Loodame parimat, kuigi üürituru seis on keeruline. Palju kortereid on turul, nii müük kui üürniku leidmine võtavad palju aega. Ja hinnad on langenud. Otsustasin siiski üürimise kasuks, sest müük on veelgi tülikam. Nagunii tuleks teine, kuigi ehk uuem korter asemele osta. Ja kõik algaks otsast peale, nii kolimine, remont kui üürilise leidmine. Ma ei jaksa seda uuesti läbi teha.