Nädalad pole vennad

 No miks ei võinud mul olla kasvõi nädalajagu sama toredaid elamusi, nagu oli eelmine nädalavahetus. Või siis vähemalt lastud rõõmu tunda sellest, mis head oli, ega lajatataks uusi katsumusi. Aga just nii minuga juhtus.

Kõigepealt ei kulgenud toidunautlemine nii mõnusalt, kui olime lootnud. Esiteks, sadas vihma. Hommikul korraks mõtlesin, et ehk oleks võimalik reserveeringut lükata mõnele järgmisele päevale. Aga loobusin sellest mõttest, sest päris padukas ka polnud ja oleks pidanud seda sõbrannaga kooskõlastama. Mul oli mõeldud imelihtne ühistranspordiga liikumise plaan. Kõigepealt oma kohaliku bussiga Balti jaama ja sealt troll nr.5-ga 6 peatust ja restoran Weis sealsamas üle tee. Mis see väike vihm ikka teeb.

Enne Balti jaama jõudmist vaatasin telefonist, et mis kell sealt troll väljub. Ja mis ma näen! Liinigraafiku juures seisab teade, et seoses remonditöödega ei välju alates 09.oktoobrist (just seesama päev) troll Balti jaamast. Varem seda hoiatust polnud, et oleksin saanud plaani ümber mängida.  Helistasin kibekähku sõbrannale, kes juba ootas Balti jaamas. Ütles, et jah, mitu trolli ja bussi seisavad üksteise taga ega liigu. Ütlesin, et tulen kesklinnas maha ja sõidan nr.1 trolliga. Hiljem ütles sõbranna, et ikkagi aeti mingi remondiauto eest ära ja trollid said liikuma. Nii jõudis ta isegi õigeks ajaks. Mina aga hakkasin Vabaduse väljaku kandis trollipeatust otsima. Kõigepealt kulus aega, et  kesklinnast üldse sinnani kõndida ja teatavasti, on Vabaduse väljakul väga palju erinevaid peatusi. Lõpuks siiski leidsin üles sellise, kus trollid peatusid. Oli selge, et õigeks ajaks ma ei jõua, seda enam, et tipptunni liiklus venis teosammul. Lõpuks tuli troll nr. 1 asemel miskipärast asendusbuss. Seal polnud tablood, mis näitaks, mis peatus on ega öeldud seda ka valjuhääldajast. Aknast läbi vihmasaju oli peatuse nime keeruline näha. Lõpuks ikka sain sotti, kus me parasjagu oleme ja mitu peatust veel vaja sõita. Selleks  oli 25 minutit üle reserveeringu kellaaja kulunud. Sõbranna oli algul trollipeatuses külmetanud ja mind oodanud, aga siis ikkagi taibanud restorani sooja minna ja joogi tellida. Ning vabandanud, et kaaslane hilineb.

Kui kohale jõudsin, olin mu mantel üsna märg ja ise täiesti tujust ära. Oli piinlik, et hilinesin ja sõbranna minu pärast ootama ja külmetama pidi. Sain aru, et sõbranna oli minu peale lootnud, et mina tean, kuhu meil vaja minna ega olnud isegi avanud linki restorani aadressiga. Lõpuks ta selle siiski üles leidis, aga edaspidi pean sellega arvestama, et teda tuleb rohkem informeerida, kuna ta pole telefonis surfamisega väga kodus ja arvutit tal pole.

Vähemalt toit oli hea ja tagasi kulgesime juba probleemideta.

Sellega mu nädala äpardused ei lõppenud. Nädala lõpus tabas mind kõhuhäda. Ikka üsna hullusti. Tavaliselt aitab loperamiini tablett, aga seekord ei aidanud isegi 5 tabletti, mis ma 3 päeva jooksul võtsin. Mõtlesin, et nüüd on küll midagi hullu lahti. Lõpuks teispäeval helistasin perearstile ja sain diagnoosi- rotaviirus. Vaatasin internetist, klappiski minu sümptomitega. Ja sellest jagu saamine võib aega võtta isegi terve nädala. Tegelikult oli täna juba üsna kõbus olemine, niiet ma apteeki arsti soovitatud rohtude järgi ei läinudki. Aga need olid väga vastikud päevad.

Kui hakkasin mõtlema, kust ma selle viiruse endale hankisin, siis oli üks variant see õnnetu restoranikülastus. Toidul polnud midagi viga, ka sõbranna ei jäänud haigeks. Aga vabalt võisin kusagilt ukselingi küljest pisiku saada ja kui sõin sama käega leiba maitsevõiga (mis oli ka väga hea), siis rohkem polnud vajagi. Sellel haigusel olevat ka üsna pikk peiteaeg. Ma mujal ei käinudki, vist korra tütre juures, aga neist ka keegi polnud haigeks jäänud.

Loogika kohaselt peaks nüüd tasakaalu mõttes mul jälle hakkama paremini minema.

Võrratu nädalavahetus

 5-6.oktoobril käisime sõbrannaga Rakveres. Eelkõige sellepärast, et tahtsin näha "Nipenaaditalve" Hannes Kaljujärvega peaosas. Kuna ta on Rakvere teatris külalisesineja, siis mängitakse seda haruharva. Ja kui ma vaatasin, et millal seda näha saaks, oli sel aastal vaid 2 etendust, 05.oktoobril ja teine oli novembris. Kuna ma tahtsin oma autole enne talve ühte pikka sõitu teha, et aku täis laeks,siis olin valmis minema 5.oktoobri etendusele, sest novembris võivad teeolud olla keerulised.. Sinna oli saada vaid 4 viimast piletit. Küsisin siis oma tööl käivalt sõbrannalt, et ega juhuslikult tal see kuupäev vaba pole. Oligi. Küsisin siis, et ega järgmine päev ka vaba pole, ja tuli välja, et oli. Seega saame jääda ööseks, ega pea pimedas tagasi sõitma pärast teatrit. Ostsin ära teatripiletid ja reserveerisin AQVA SPA hotellis toa. See oli oma 2 nädalat tagasi, kartsin, et kui üks meist haigeks jääb, võib jama olla. Kui hotelli oleks internetis broneerinud,oleks pidanud kohe ära maksma. Seepärast helistasin, ja sain broneeringu, mida oli võimalik ilma maksmata tühistada 2 päeva enne tähtaega.

Esimene ehmatus oli teatrinädala alguses, kui mind ründas silmapõletik. Asi oli nii hull, et mõtlesin, kuidas ma apteeki sõita suudan, et rohtu osta. Kartsin, et teatrireis jääb ära. Tegin internetist leitud õpetuste järgi kompresse ja suutsin rohu ära tuua. Kui algul oli nii valus, nagu oleks silmalau all liivapaber, siis paari tunniga läks paremaks. Kordasin silmatilkade manustamist iga päev ja see meie reisile takistuseks ei saanud.

Edasi kulges kogu nädalavahetus nagu mingi inglitiiva all. Selle sõbranna sain ma Toomaselt päranduseks. Varem suhtles ta enamasti vaid Toomasega, olime küll kohtunud, aga mitte päris sõbrannad. Paar korda käisime koos Toomase haual, aga see oli esimene kord,kui koos kuhugi mujale läksime. Ja veel koos ööbimisega. Niiet viltu võis minna nii mõndagi.

Ette rutates ütlen, et teatrietenduse suhtes oli meil samasugune suhtumine, ja SPA-s klappis kõik. Poleks uskunud, aga kogu nädalavahetus kulges meil hästi.

Kõigepealt,ilm oli super. Sõit läbi kuldse sügisese Eestimaa oli imeline. Kui jõusime hotelli varem, küsisime, ega tuba juhuslikult juba valmis pole. Vastuvõtu tütarlaps ütles, et kahjuks on nädalavahetus, ja rahvast palju, siis erilist lootust pole. Käisime linnas jalutamas ja küsisime sama uuesti kell 14. Vastus oli, et veel pole vaba ruumi ja toa saab kell 15, nagu lubatud. Andsime teada, et lähme kohvikusse ja tuleme hiljem jälle uurima, mis seis on.

Me polnud kohvikus veel oma (väga maitsvat) sööki lõpetanud, kui tütarlaps tuli ja teatas, et tuba on olemas. Ja andis meile uksekaardi ja käepaelad. Kui ütlesime, et tuleme ja maksame siis, kui kohvikus lõpetame, teatas tema, et kell 15 on väga pikk saba ja parem, kui me maksaksime kohe. Mida me ka tegime. Lisaks ütles ta, et tänu meie ebamugavustele, saab ta meile anda parema toa. Need meie ebamugavused olid tegelikult minimaalsed, ta ei leidnud arvutisüsteemist meie reserveeringut üles, pidin näitama broneeringu kinnituskirja. Kõik see, et ta meile kohvikusse järgi tuli, oli puhas boonus. Tuba oli standardtoa asemel Superior ja kui ma autost oma kotti tooma läksin, siis nägin, et sisseregistreerimise saba oli metsik, lausa uksest välja.

Sellega meie positiivsed elamused ei lõppenud. Infrapuna saunas saime mõnusa jutu peale Saaremaa õpetajatega, kellga leidus ka ühiseid tuttavaid. Selles saunas pidi aega veetma pool tundi, ja kuigi me nii kaua vastu ei pidanud, oli ülimalt meeldiv suhtlus. Nagu ma vanasti olin, hea suhtleja ja võõrastega mõnusalt ühele lainele lülituja, siis arvasin, et see on minus nüüd kaotsi läinud. Üllatuslikult selgus, et mitte. Ka teatris saime meeldiva vestluse osaliseks.

Mingil põhjusel hakkas nii sõbranna kui minu seedesüsteem teatris häiret andma. Mitte midagi hullu ei juhtunud, aga vaheajal otsustasime, et võtame ühe brändi, ehk see rahustab sooled maha. Kui istusime lauda ja võtsime esimese lonksu, ütlesime, et see oli hea. Brändi oli Metaxa, millega ma polnud harjunud ja kartsin, et see on kehv. Selle peale ütles meie lauakaaslaste meespool, et alkohol ongi hea. Nali- nali, aga sealtmaalt saime jälle mõnusa jutu peale. Me sõbrannaga ütlesime, et tõstame klaasi oma hea sõbra Toomase mälestuseks, ja kuigi tema armastas Ararati brändit, siis Metaxa on ka täitsa hea. Kogu etendus Toomas Nipernaadist meenutas meile tegelikult meie ühist sõpra Toomast. Nagu ma kunagi blogis ka tema kohta arvasin, igas mehes peab olema natuke Nipernaadit...

Järgmisel hommikul saime veel saunamõnusid nautida. Mõnes SPA-s avatakse saunad alles kella 12-st, aga siin olid kõik hommikust saadik lahti. Lisaks oli seal super suur kas 6 või 8-realine bassein, kus ma sain oma pühapäevase ujumise ära teha. Olgu küll, et ujusin mitte 1 km, nagu tavaliselt, vaid 500 meetrit, aga asi seegi. Lõppude lõpuks olime õhtul magama läinud kella 1 paiku, niiet isegi hästi. Sest juttu (ja veini) jätkus kauemaks.

Homme lähme sama sõbrannaga Tallinna restoranide toidunautleja nädalat tähistama. Loodame, et saame mõnusa elamuse.

Juhused ja otsused ehk järellainetus

Mõnikord annavad teiste blogipostitused üpris palju mõtlemisainet. Seedid seda materjali ja kuna teema järellainetus su enda peas on pikem, kui oleks sobilik vastava posti alla kommentaarina kirjutada, siis tulebki teha oma postitus.

 Kui Katariina arutles elu nähtamatute niitide üle, siis tahtsin talle vastu vaielda. Et kõik siin elus pole ainult üks juhuste jada, kust elusündmuste järgnevus viib sind edasi sinna, kus sa praegu oled. Jah, juhustel on suur osa mängida su saatuse kujunemisel, aga sama oluline on ka see, kuidas sa sellele juhusele reageerid. Nagu tema puhul, see, kuidas ta kohtas oma tulevast abikaasat,oli tõesti juhus. Aga see, et ta temaga abiellus ja 4 last sai, oli ikkagi ta otsus. Sest tegelikult oli ta ilmselt kohtunud ka teiste meestega, aga nendega ta ei tahtnud peret luua, ja nii need juhused arvesse ei lähe.

Minu kohtumine oma abikaasaga oli samuti juhus, aga see, et ma temaga kokku jäin, oli ikkagi mu otsus. Kuigi mitte just arukas valik, aga ikkagi minu enda vaba tahe. Ja see, et mulle temasugune "paha poiss" meeldis, on juba kuidagi mu enda loomusega seotud. Mul oli enne temaga kohtumist väga tore kavaler, kes minust väga hoolis, aga ma jätsin ta maha. Ta oli kuidagi liiga "hea" ehk siis igav. Nüüd, kui käisime kursusekaaslastega tema juures külas, mõtlesin, et see oleks võinud ju minu elu olla. Ta on meie kursusel kõige edukam, töötas suure firma IT juhina, tal on nii jõukust kui kindel perekond, sama naine, kellega ta nooruses abiellus ja tublid lapsed. Aga ma tean väga hästi, et minuga  poleks tema elu samamoodi kulgenud. Sest ma olin liiga seiklus- ja lõbujanuline. Niiet ma sain sellise elu, nagu olin ära teeninud. 

Siiski peab tunnistama, et mõnikord tuleb halvast juhusest ka midagi head. Kui mu firma üürikorteris oli esimene veeuputus, maja veetoru hakkas lekkima just minu korteri seina sees, siis oli see väga halb. Hea oli see, et maja haldur tuli olukorda lahendama, suhtles kindlustusega ja organiseeris remondi. See kõik võttis küll palju aega ja korteris oli pikalt segadust, aga lõpuks sai kõik korda. Selle tulemusel hakkasin suhtlema korteriühistu halduriga, keda ma varem ei tundnud, sest ma ise polnud seal korteris elanud. Ta aitas hiljem mul mitut probleemi lahendada, nagu näiteks vannitoa ventilaatori väljavahetamine või uute aknatihendite panemine. Ma ise ega üürnik poleks nende probleemidele märganud tähelepanu pöörata. Teine hea asi, mis sest avariist tuli, oli see, et sain tuttavaks remondimehega, kes töid teostas. Ta elab samas majas, ja nii sain tema abi kasutada mitmete väikeste tööde tegemiseks. Sest ta ei pidanud kusagilt kohale sõitma, mis oleks aega võtnud ja töö hinna kalliks ajanud. Lisaks on ta väga korralik töömees ja kindlustuse partner. Niiet kui mu korteris uus uputus tuli, sedapuhku ülemise korteri süül, oli mul juba olemas kogemus, kuidas kindlustusega asju ajada ja ka töö teostaja.. Ette rutates ütlen, et tekkis veel kolmaski uputus, aga selle remondiga ei hakanud kindlustusega jamama, kuna kahjustus oli väike. Palusin oma tublil töömehel otse see korda teha. Jah,kolm uputust on ikka väga viletsad juhused, aga väärt töömehe leidmine kompenseerib selle. Nüüd, kui tekkis korteris järgmine probleem parketiga, siis oli, kelle poole pöörduda. Ja kes asja ka korda tegi.

Teiseks tekitas minus mõtteid Indigoaanlase postitus "naistekate" teemal. Nagu Indigoaanlane kirjutas:

"Puhkuse ajal lugesin läbi terve hulga naistekaid. Jah, sa tead küll neid. 

Lühike kokkuvõte. Muinasjutu jaoks on vaja raha. Kusagil on paralleeluniversum, kus on tädid ja onud, kes pärandavad kinnisvara ning karupepus avatud bb osutub edukaks. 

Kindlasti on vaja ka aega ja inimesi. Mis on loogiline, sest üksi olles ei saa just palju juhtuda.

Ja siis on õiges vanuses vallaline/ lahutatud/ lesk ja kindlasti imeilus. Aga naine pole kindlasti kõhn, sest kehapositiivsus (ta ei tundnud oma sõrmede all mitte ühtegi naise luud ega konti).

Need inimesed ei ole esimeses nooruses. Nad teavad, mida kooselu tähendab. Nad on kogenud rutiini ja kompromisse.

Naistekates on midagi, millest ma tegelikult aru ei saa. Ma saan aru, et me kõik soovime lähedust – soovime olla hoitud, märgatud, kuulatud ja kaasatud. Aga naistekates ei ole peamine motiiv mitte lähedus, vaid kirg. See, et sind ihaldatakse. Enesehinnangu buust. "

Kõik need kangelased, kes on ülivõrdes armunud, leidnud oma "õige", mõjuvad tõesti muinasjutuna. Aga miks mitte lugeda muinasjutte, sest päriselu on karm ja raske, õnne just palju ei paku. Isegi, kui algul tundub kõik imeline, lähevad vähemalt pooled paarid lahku, sest argipäev tapab muinasjutu. Ja need, kes kokku jäävad, ei ole sugugi enam nii õnnelikud, kui alguses. Elatakse koos kas harjumusest, ühise kodu ja laste pärast.

Aga rohem mõtteid tekitas selle postituse kommentaarium. Selle kohta, et kas on võimalik leida 100% hingeliselt ja füüsiliselt sobivat partnerit. Selge see, et sellist sobivust pole olemas, ja kas peakski. Nagu öeldakse, vastandid tihti tõmbavadki ehk pakuvad rohkem huvi. Kui TT väitis, et tema leidis 90% sobivusega kaasa, siis tahtsin hakata vaidlema. Et mismõttes sa neid partnerikandidaate mõõtsid ja kaalusid, et kui suur sobivus on. Mingit protsenti välja pakkuda ei ole reaalne. Tegelikkuses käib asi ikka nii, et kõigepealt köidab keegi su tähelepanu, ja kui teineteise suhtes on füüsilises plaanis külgetõmme, siis sealt edasi hakkab selguma, kas see tõmme on jätkuv, või ammendab ennast. No muidugi käib asja juurde ka võrdlus teiste varasemate kogemustega, aga sobivuse protsenti on ikkagi raske arvutada. Ja järgmine etapp tuleb sellest, kas on ühiseid huvisid, kas jutt klapib, kas partneritel on samasugune maailmavaade jne. Lõpuks sõltub suhte saatus sellest, kas partner tunneb sinu suhtes samasugust huvi ja tõmmet. Mina naisena lisaksin juurde, et saan valida ikkagi nende hulgast,kes mind tahavad. Need, kes tundusid mulle sobivad, pole enamasti olnud minust samal määral huvitatud. Ja seega on suhte sõlmimisel kompromissid paratamatud. Ja sellega kaasneb ka võimalus selle "esimese valikuga" kas salasuhet alustada või siis vähemalt "sõprust" harrastada.

Protsentidest rääkides, peab mainima, et mida vanemana partnerit otsid või leiad, seda madalamad peavad olema sobivaks peetavad nõudmised. Ehk tulles tagasi Indigoaanlase määratlusele naistekate kangelastest, on need samuti mitte esimeses nooruses armujad. Ja kõigil on oma pagas eelmistest suhetest ja ebaõnnestumistest kaasas. Mis 100%-lisest sobivusest me siin räägime. Ainult muinasjutus on kõik võimalik.

Viimane suvine nädal

 Kuidas seda kasutada? Võib-olla polegi veel viimane soe aeg ja saab veel plaani pidada. Igatahes, kui eelmisel laupäeval Telia mulle sõnumi saatis, et kella 9 ja 1 vahel õhtul tuleb äike, siis muigasin. No mis äike septembris. Aga tuli, ja kuigi see polnud meie kandis väga kõva, tõmbasin tõesti kõik ruuterid ja telekad seinast välja.

Ja nüüd see suvi ikka jätkub, kuigi vahepeal pühapäeval oli õudne padukas, niiet kõik ujus.

Aga mis selle ilusa ilmaga siis teha. Minna külla või kutsuda kedagi enda juurde grillima? Kaalusin varianti peikaga ühendust võtta ja midagi orgunnida, aga jätsin sell mõtte sinnapaika. Kui tal pole ettepanekuid midagi koos teha, siis mina ka peale käima ei hakka. Eks tal on ilusa ilmaga tööplaan paigas. Palusin Eksil oma pikemate puude oksi lõikuda ja viisin need siis jäätmejaama.

Edasi on kõik võimalused avatud. Kas teha veel okste lõikumistöid, pesta aknaid, hävitada umbrohtu, niita muru või tõesti kutsuda kedagi külla? Hetkel pole veel otsustanud, aga aega pidi olema nädala lõpuni,kui sügis algab. Elame hetkes ja vaatame, mis homne toob.

Järgneb: Esmaspäeval oligi super ilm, mida kasutasin... mittemidagitegemiseks. Oli meeldiv.

Suvine september

 Kalendri järgi ongi suvi, aga tegelikult on september ikka olnud rohkem sügise nägu. Sel aastal aga on ilm  nagu juulis, päeval krutib temperatuuri 25 kanti päikese käes ja kuna aeg-ajalt antakse ka vihma, siis kõik lokkab. Eriti muidugi muru, mida peab tihedalt niitma. Sügist meenutab vaid see, et öösel on siiski jahe ja hommikul ei taha kaste lõunakski ära kuivada. Seetõttu peab muru niitmisega ootama õiget aega. Ja siiski on see nagu silo, nätske ja paks. Kuna mul pole kogujaga niiduk, pean pärast riisuma. Muruniitmisest räägingi nii palju seetõttu, et tüütu ja ei tahaks enam. Aga muidu olen ilmaga väga rahul.

Aed õitseb, nagu suvele kombeks. Üks floks, mis muidu esimesena õitsema läks ja siis ka esimesena ära närtsis, tegi võimsa taastulemise. Kui teistel floksidel tuli hahkhallitus kallale, siis see sort ei haigestunud. 

Hortensiatega sama lugu. Kui teised põõsad muutusid määrdunudpunasteks, siis üks sort Phantom säilitas oma kauni õhetavroosa jume.

Siilkübarad õitsevad pikalt, ja kollane päevakübar on üldse väsimatu õitseja olnud kogu suve.

Ka lõvilõuad tegid uue tulemise. Kuna mul oli sel aastal saanud kogemata nii ilus kirju rida,kus erinevad värvid vaheldusid, siis otsustasin teha nii, nagu tütar, et lasta neil seemned valmida ja ise külvata. Seetõttu ei lõiganud ma pärast esimest õitsemist rootsikuid ära, nagu tavaliselt ja talusin neid õiteta varsi. Aga nüüd algas uus õitsemine, rikkalikum isegi kui esimene.

Maasikate korduvviljelev sort annab iga päev midagi suhu pista.

Roosid alustavad oma teist ringi. Tulipunane Kordes Brilliant ja valge Aspirin.

Hiidpäevalill avas oma esimese õie, kui teised juba enam-vähem läbi on saanud. Tal on igas lehekaenlas mitu õienuppu, niiet õisi jagub kuni öökülmadeni. Palju suuri lehti altpoolt võtsin ära, sest need varjasid roose.

Viimane, kollane päevaliilia näitab oma särava päikese värvi hiiglasuuri õisi veel mitmetel päevadel. See sort hakkas hiljem õitsema kui teised, aga kuna tal oli palju õievarsi, siis jätkub õisi veel tükiks ajaks.

Muidugi õitsevad ka tavapärased sügislilled nagu sügisaster ja helmikpööris koos roosa maraniga. Ainult gladioole mul sel sügisel pole, paar õit, mis tulid, olid nirud, teised varred kuivasid üldse ära.

Ilmad on imeilusad ja neid tahaks kuidagi veel ära kasutada. Laupäeval tähistasime tütre juures grillimisega nii kooli algust kui vanavanemate päeva. Kuna järve ujuma minekuks on siiski vesi jahedavõitu, siis pühapäeval otsustasin siseujulasse minna ja oma kilomeetri ära ujuda. Graafik on mul selline, et 500 m ujun, siis käin saunas ja seejärel ujun teise 500m. Kuna mu põlv enam kõndida palju ei võimalda, siis ujumine on selline sportimise viis, mis liiga ei tee. Kuigi see mulle ju meeldib, aga pean tunnistama,et see oli esimene kord sel aastal pärast Toomase surma. Muidu käisime ikka kahekesi, aga üksi oli raske ennast sundida ujulasse minema. Nüüd on algus tehtud ja loodan, et see saab mu igapühapäevaseks rutiiniks, nagu see varem oli,

Ilusatest ilmadest veel niipalju, et ka sel nädalal on neid veel tulemas ja nii pidasin plaani, et võiks kuhugi koos peikaga minna. Kuna ma teadsin, et tal on üks maja remontimise projekt pooleli, siis ootasin pühapäevaõhtuni, et küsida, kaugel ta oma töödega on ja kas tal ka minu jaoks aega on. Vastus oli ootuspärane, et töö alles pooleli ja enne aega pole, kui ettevalmistatud lauad on oma kohale maja katusealusele naelutatud.

 Ütlesin, et võtku kedagi appi, siis läheb kiiremini. Tema vastu, et pole sellist inimest, keda kutsuda ja ilusad ilmad tuleb ära kasutada, et töö tehtud saaks. Selge, ei maksa unistada, et ilusa ilmaga minuga aega veeta saaks. Ütlesin siis, et eks me või ju ka halva ilmaga koos kuhugi minna. Et kui mina tulen tema linna teatrisse, kas võtan talle ka pileti või ei söanda ta avalikus kohas minuga ennast näidata. Eks jutud või jõuda tema eks-naiseni ja ega mina ei tea, kui lõplik nende lahkuminek on. Sellele küsimusele ma vastust pole saanud. Kõnekas vaikus...

20.august

 Taasiseseisvuspäeva tähistamiseks olid meil kenad plaanid olemas. Pidime päeval tütre juures grillima, siis õunamoosi jaoks koos õunu puhastama ja õhtul pidi mu peika tulema minu juurest läbi, enne kui ta oma kursakokkutulekult koju suundub. Tõotas tulla tore päev, ilm ka toetas.

 Aga kõik ei läinud nii, nagu planeerisime.Mu väiksemal lapselapsel oli öö läbi kõht valutanud ja ta oksendas ka. Seega läks väimees temaga EMO-sse ja grillimine jäi ära. Kuna vereproov põletikku ei näidanud, siis tehti veel mingeid uuringuid, ilmselt ultraheli. Midagi ei leitud ja laps saadeti õhtul koju. Valu oli ka veidi järgi andnud ja arvasime, et ilmselt oli kõhugripp. Järgmisel hommikul aga algas valu uuesti ja laps kukkus kokku. Kiirabi viis ta haiglasse ja selgus, et pimesool oli juba lõhkenud. No kuidas küll eelmisel päeval sellest mingeid märke ei leitud või miks teda ööseks haiglasse jälgimisele ei jäetud, et hommikul uus vereproov teha. Oleksid ei muuda midagi, aga lapse seisund on praegu väga halb. Kõhuõõnde on pandud dreen, et sealt seda sodi välja saada, põletikunäidud on laes ja laps on nii nõrk, et ainult magab. 

Ma lihtsalt ei tea, miks meil ei lasta natukenegi rahus või õnnelik olla. Mingid uued haigused või mured peavad kogu aeg lisanduma. Ma tundsin lausa süümekaid, et olin koos peikaga õnnelik, kui tähistasime mõnusalt pidupäeva. Arvasin, et lapsega on kõik korras. Mitte et ma midagi teha oleks saanud. Nüüd jääb üle loota, et ta ikka lõpuks terveks saaks, aga see võib palju aega võtta. Täna oli ta vähemalt jõudnud voodist korra üles tulla ja ise WC-s käia. Aga ta ütles, et pea hakkas ringi käima. Pole ime, kui ta ei söö midagi ja selge see, et jõudu pole. Vähemalt ei visatud teda kiirkorras haiglast välja ja ta on jälgimise all. Tilgutitega saab anda talle nii toiduaineid, vedelikku , antibiootikume kui valuvaigisteid

Kolm on kohtuseadus

 Sel suvel olen ennast ületanud. Olen osalenud lausa kolmel suveüritusel ja seda viimase kuu jooksul. 21.juulil käisin Marko Matvere kontserdil Kurna pargis, siis 25.07 sõitsin Eisma sadamasse vaatama etendust "Naisteranna needus" ja 11.augustil käisin Rae külaplatsil kuulamas Jaagup Kreemi ja Taavi Langi. Lisaks veel osalesin eelmisel päeval oma sõbrannade traditsioonilisel suvisel kokkusaamisel. Ja 3.august oli samuti suhtlemise päev. Käisime sõbrannaga Toomase haual, seejärel meie küla laadal ja lõpuks koos restoranis söömas. Mõne teise inimese jaoks on see tavaline suvine meelelahutuste kava, aga minusuguse asotsiaalse tüübi jaoks oli see tõeline eneseületus. Tegelikult ega ma ennast väga palju sundima ei pidanudki, ja kuigi need emotsioonid mind veidi väsitasid, aga oli tore.

Kontserdid olid mõnusad, ehe esitus on ikka midagi muud,kui telekast vaadata. Ilmaga vedas ka, 11.augustiks lubas küll vihma ja üsna sünged pilved olid taevas, aga vihmast siiski pääsesime. Olin just loobumas, sest esiteks ei viitsi, teiseks vihmahirm ja kolmandaks arvasin, et kahe mehe esitus pole ikka see, mis päris Terminaator.

Tegelikult oli väga vinge kontsert. Mindud sain tänu sellele, et olin eelnevalt palunud oma naabrimeest, et võtku mind oma auto peale, kui ta ise läheb. Tundus, et ta oli selle unustanud ja ohkasin kergendatult. Siis aga jõudis ta koju ja helistas, et 5 minuti pärast on start. Ei jäänudki muud üle, kui soojad riided selga, vihmakeep kotti ja minek. Kuidas ma ütlen, et mina ei tulegi, kui ise selle käru üles ajasin.

Suvelavastus "Naisteranna needus" Eisma paadikuuris oli samuti hea. Avastasin, et see on esimest korda üldse mul suvelavastust vaadata. Mul on nende suhtes eelarvamus, et nad on sellised lihtsakoelised, teiseks etendatakse neid kusagil võsa vahel või muidu lageda taeva all,kus sõltud ilmast. Lisaks asuvad need mängupaigad kaugel, parkimine on keeruline jne. Nii ma olengi loobunud. Seekord pakkus Tiitreisid etendusele viimist-toomist bussiga ja mängisid head näitlejad. Nii ma selle asja ette võtsingi. Üks väike põhjus oli veel, aga sellest hiljem.

Kogu mu sotsiaalse elu aktiviseerumise võti võib peituda mu peikas. Tagavarapeikaks ma teda enam ei nimeta, sest ülendasin ta reservist tegevteenistusse ehk otsustasin ta endale lõpuks külla kutsuda. Mõeldes, et mis mul ikka kaotada on. Selles osas ma veidi eksisin. Nagu sa ennast veidigi suhtelaadse asjaga seod, käib sellega kaasas oht haiget saada või kaotada hingerahu. Meie esimene kohtumine kulges konarlikult, käisime koos Matvere kontserdil, aga tundus, et see talle ei meeldinud. Ütles, et ei mäletagi, kuna viimati mingil kontserdil käis. Selge, temast ei saa minu kaaslast ürituste külastamisel, nagu Toomas alati oli olnud. Olin pisut pettunud. Teatrisse läksin väikese tagamõttega, et kuna see toimub tema kodu lähedal, äkki kutsub mind pärast etendust külla. Seda ei juhtunud. Ja kui ta terve nädala enam minuga ühendust ei võtnud, siis otsustasin, et teen temaga lõpu. Ei ole mulle vaja seda pidevat telefoni passimist, et ega äkki pole sõnumit tulnud. Ilmselt ma ei meeldinud talle ja ta ei võtagi minuga enam ühendust. Oli mulle seda jama vaja...

Aga esmaspäeva hommikul ta helistas mulle ja ma ei leidnudki sobivat hetke öelda, et meil on kõik läbi. Siiski sain öeldud, et miks sa mind nii kauaks unustusse jätsid. Tema vastu, et palju tegemist oli, keldrist vaja vett välja pumbata, muru niita jne. Seda teemat arendasime veel edasi nii, et ütlesin, et saan aru, et kui tal praegu pole aega minuga suhelda, paneme siis kogu selle asja pausile või lõpetame ära. Selle peale ütles ta, eks sa ise tead,mida sa tahad või mida sa ei taha. No siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, missugustel tingimustel olen nõus jätkama. Tundus, et see pani teda mõtlema ja ta ikkagi tahab minuga edasi suhelda. Pakkus ennast lausa uuesti külla ja mina andsin talle selle võimaluse. Kuna olin saanud välja öeldud,mida ma temalt ootan, siis oli see teine kohtumine palju pingevabam. Nagu paljud on öelnud, suhte rikkumise üks põhjus on eeldamine. Et teine tahab või mõtleb nii või naa. Me keegi pole mõttelugejad, ei mehed ega naised. Targem on asjad välja öelda ja vaadata,kuidas teine reageerib.

Mu sõbranna ütles väga targalt, et lõpeta tema võrdlemine Toomasega. Ta on hoopis teistsugune inimene. Mis on tõsi ja temalt ei maksa oodata, et ta oleks Toomase kloon. Kui teda ei huvita etendused või kontserdid, siis olgu. Võib-olla saab teda tasapisi  ümber harjutada. Ja kui ei, siis mu üksindust aitab ta ikkagi leevendada. Ütlesin endamisi, et ehk saab temast mu antidepressant ja ma ei peagi hakkama tablette võtma, et elu rõõmsam paistaks. Elame-näeme...

Ilmast

 Pean ütlema, et olen praeguse ilmaga rahul. Aeg-ajalt sajab vihma, mis tähendab, et eriti kastma ei pea. Ja siis paistab jälle päike, mis teeb tuju heaks. Ei ole liiga kuum, kena 20-24 kraadi.

Mu lemmikud, karikakrad õitsevad sel aastal rikkalikult. Istun terrassil ja imetlen neid. Päevaliiiliad ja liiliad teevad ka oma esimesi õisi, ootan kannatamatult, missugused mu eelmisel sügisel ostetud sibulad on. No muidugi ei pea nad esimesel aastal õitsema, nagu mu martagonliiliad tegid. Vaatasin kevadel neid mitte-liilia lehti ja mõtlesin, et mis umbrohi see on. Aga aga kui õitsema hakkasid, olid imeilusad. Tegin lapselapse lõpetamise puhuks neist isegi kimbu. Ostnud olin ma need sibulad Fairy Morning 2 aastat tagasi, ja alles nüüd näitasid esimesi õisi.

Niiet on, mida oodata.

Minu maaklerid

 Tegelikult olen ma enamuse kinnusvaraga seotud tehingutest teinud ilma maakleri abita. Aga kahe korteri ostu puhul erinevatel aegadel suhtlesin maakleriga, sest müüja oli nii korraldanud. Ja sain väga meeldiva teeninduse osaliseks.

Kõigepealt tahtsin pärast lahutust ja maja müümist osta endale korteri, kus elada Tartus olles. Enamuse ajast kavatsesin küll Tallinnas tütre ja lastelaste juures veeta. Otsustasin, et kui satub ette korter, mis mulle meeldib soodsa hinnaga, siis ostan. Kui ei, siis vaatab kunagi hiljem, mis mu koduks saab. Leidsingi ühe kena korteri Tähe tänaval, aga hind oli liiga kallis. Küsisin maaklerilt, kas alla kaubelda ka saaks, aga ta ütles, et omanik ei kavatse odavamalt müüa. Igaks juhuks lisasin, et mul on raha kohe olemas, kui omanik siiski ümber mõtleb. Ja minu õnneks oligi omanik leidnud endale sobiva maja, mida ta osta tahtis ja talle kulus korteri müügist saadav raha kohe ära. Nii nõustus ta minu pakutud hinnaga ja tegime tehingu ära. Eks maakleri veenmisoskus oli ka abiks. See toimus 9 aastat tagasi, aga maakler saatis mulle ikka jätkuvalt sünnipäevaks õnnesoovi. Ma muigasin, et asjatu vaev, ma nagunii enam tema teeneid ei kasuta. Kui hakkasin korterit välja üürima, panin ise kuulutuse üles ja koostasin lepingu. Nii kestis see 5 aastat, kuni müüsin selle korteri ära eksmehele. Ja kui tema hakkas seda korterit välja üürima, tahtis ta seda teha maakleri abiga. Kuna tänu õnnesoovidele oli mul selle maakleri kontakt alles, siis soovitasingi teda. Nüüdseks on mitu üürnikku vahetunud, aga uue leidmisel kasutab mu eks ikka sama maaklerit. Niiet see müüginipp, et saata sünnipäevaõnnitlusi, tasus lõpuks siiski ära.

Teise maakleriga tutvusin siis, kui otsisin juba Tallinnas korterit, mida tahtsin oma firmale väljaüürimise eesmärgil osta. Leidsingi sobiva ja kasutasin seejärel ka üürniku leidmiseks sama maakleri teenuseid. Ta oli väga usaldusväärne ja uuris kandidaadi tausta ja nii leidiski mulle väga toreda üürniku. Ma olin nende puuküürnike lugudest üsna ärahirmutatud ja tundsin kindlamalt, kui keegi aitab mind selles osas. Edasi ma tema teeneid enam ei kasutanud, sest kui see üürnik lahkus, kolis mu elukaaslane mu korterisse ja tema korteri andsin üürile ukrainlastele.

Nüüd pärast elukaaslase surma jõudsin (lõpuks ometi! ) oma korteri tühjendamise, remondi ja koristamisega ühele poole ja oli aeg hakata üürniku leidmisega tegelema. Otsustasin, et seegi kord annan selle töö tuttava maakleri kätte. Võtsin temaga ühendust, aga selgus, et ta enam eriti sellega ei tegele. On hakanud hoopis kinnisvaraarendajaks. Siiski ta mäletas mind ja ütles, et vanadele klientidele ta ikkagi tuleb vastu ja aitab. Loodame parimat, kuigi üürituru seis on keeruline. Palju kortereid on turul, nii müük kui üürniku leidmine võtavad palju aega. Ja hinnad on langenud. Otsustasin siiski üürimise kasuks, sest müük on veelgi tülikam. Nagunii tuleks teine, kuigi ehk uuem korter asemele osta. Ja kõik algaks otsast peale, nii kolimine, remont kui üürilise leidmine. Ma ei jaksa seda uuesti läbi teha.

Minu tagavarapeigmees

 Ma tegelikult ei teagi,kuidas teda nimetada. Ma kohtusin tutvusmisportaali kaudu temaga kolm korda. See oli enne Toomast ja tookord näis see üsna paljulubav suhe. Naisega, kellega ta koos elas, ta abielus ei olnud, suhted tundusid kehvad olevat, ega mees muidu uusi suhteid ei otsinud. Nagu ma tookord aru sain,oli neid asendusnaisi rohkem kui mina. Aga ikkagi oli meil hea klapp. Siiski ta pärast kolmandat kokkussamist minuga enam ühendust ei võtnud.

Kuu hiljem algas meil romanss Toomasega ja ma ei tundnud temast enam puudust. Tookord oli mul üldse ühenduse pidamiseks tutvumisportaali tüüpidaga teine telefon, mille ma lõpetasin pärast seda, kui meist Toomasega sai paar.

Niipalju, kui mina mäletan, ta mu pärisnime ei teadnud. Elukohta küll, sest ta käis mul külas. Novott, ja selle aasta alguses tuli sõnumitaotlus sellelt mehelt (mina teadsin ta pärisnime, sest ta kogemata saatis ühe meili oma pärsinime alt). Ja nüüd kirjutas ta mulle sõnumi minu FB nimele. Ilmselt lehitses kõik Rae valla minu eesnimega naised läbi ja leidis õige. No me siis vahetasime sõnumeid, aga arvestades, et mul oli Toomas, siis me mingit pikemat plaani ei pidanud. Toomas suhtles ka oma sõbrannadega üpris tihedalt, seega ma süüd ei tundnud.

Nüüd, kui Toomast enam pole, tekib küsimus, et mis meist saab. See mees on ka aasta tagasi oma naisest lahku läinud ja kurdab üksinduse üle. Ma olen öelnud, et minul on seltskondlikkusega hetkel raskusi.

Aga vestleme Messingeris üsna tihti, ta on vaimukas, mis mulle meeldib. Ja küsib, et kuna ta tahaks kokku saada, ega ta liiga pealetükkiv poel. Kuigi ma pole veel valmis kokku saama, aga tema pealetükkivus teeb mulle tegelikult headmeelt. Ütlesin talle, et ma pole enam sama seksikas ja naerusuine naine, kes ma olin 8 aastat tagasi. Nüüd olen vana, kole ja paks. Ja tema vastas, et tema pole oma elus ühtki koledat naist kohanud. Selle meelituse peale saatsin talle pildi endast koos lapselapsega tema lõpetamsel. See oli tõesti ilus pilt ja muidugi sain komplimente.

Ja nüüd hakkasin mõtlema, et äkki suudab tema mu masendusest välja tuua. Küsisin, mida ta jaanipäeval tegi. Arvasin, et küllap oli mingi naistuttava juures, aga ta vastas, et ei tahtnud kellelegi ennast külla pakkuda ega teinud üksi ei sauna ega lõket. Täpselt minu mõtted.

Nüüd  lasen saatusel otsustada, mis meist saab. Selleks, et kokku saada, on mul vaja vähemalt 5kg maha võtta. Elame-näeme, kas see õnnestub ja kas mul ikka on  selleks tuju. Miskipärast tundub see väljapääs lootusrikas.

Kuum

 Ma ei talu kuuma ilma. Nagu natukenegi midagi liigutad, siis kohe hakkab higi silma voolama. Käin iga 5 minuti tagant nägu pesemas, aga ikka on raske. 

Siiani polnudki teab kui kuum, umbes 25 kraadi, aga täna on üle 30 kraadi. Ja seda juba hommikust saadik. Nii ma ei tahagi nina õue pista, ega ka toas midagi teha.  Eilne askeldamine andis õppetunni. Alustasin hommikul ülemise korruse koristamist. Polnud seda korralikult teinud vist Toomase lahkumisest saadik, sest kes mu magamistuppa ikka satub. Natuke suuremat sodi ikka pühkisin, aga põhjalikku koristust polnud ette võtnud. Nüüd hakkasid tolmurullid mulle endale nii närvidele käima, et võtsin selle asja käsile. Nii vaibakloppimise, tolmuimejaga põranda puhastuse ja seejärel ka mopiga pesemise. Lisaks veel tolmu võtmine laudadelt, telekalt ja arvutilt. Ohhissand kui must ikka kõik oli! Aga kui tehtud sain, oli hea meel.

Siis veidi puhkasin ja seejärel otsustasin, et kuuma ilmaga oleks õige mõte ujuma minna. Kuna lõigutud oksakott ootas jäätmejaama viimist, ja see jäi järvega samasse kanti, siis saigi see otsustavaks. Enne lõikusin veel oksi juurde, sest kotis oli veidi vaba ruumi. See okste äraviimine on paras loterii, iial ei tea, kas konteineris on veel ruumi, või peab teine kord tagasi tulema. Seekord vedas, konteiner oli küll üpris täis, aga minu ports mahtus veel ära.

Ujama minek tähendas ka üsna palju jala kõndimist parklast järve äärde. Aga polnud veel väga viga.

Kui koju jõudsin, ootas ees aiakastmine. Mõtlesin, et märja trikooga on seda ehk mõnusam teha. Oligi, aga kuna päev oli sisaldanud üksjagu toimetamist, siis jäi selg pikast voolikuga seismisest jube valusaks. Kuigi ma rohkem midagi ei teinud, siis varsti tundsin, et lisaks seljale on mõlemad põlved ka nii valusad, et trepist on raske käia. Ilmselt pingutasin oma tublidusega üle.

Vanasti sai põlvele kompressi tehtud, aga seda polnud tükk aega vaja olnud,  Aga millega? Viinaga ilmselt, aga siis tuli meelde, et mul on üks spets kompressirohi ka olemas - Kwizda´ s vedelik. Nüüd oli vaja leida veel kompressimarli ja veniv põlveside. Kusagil need pidid  mul olema, ega ma neid ära ei visanud. Otsisin vajalikku kraami vähemalt pool tundi, ei olnud neid üheski kohas, kus nad varem olid. Lõpuks leidsin need esikukapi riiulilt jõulehete sahtlist. Miks ma need sinna panin? Ilmselt seal oli vaba ruumi.

Enne magamaminekut tuli meelde, et valuvaigisti ei teeks ka paha. Ja üllatus-üllatus, hommikuks oligi põlvevalu järgi andnud. Selg on ikka valus, aga see võtab aega.

Nii otsustasingi, et täna võtan kergemalt. Kraadiklaas näitas ikka õues 31 kraadi ja toas 26.  Hakkasin hoopis arvutis pilte mälupulgale kopeerima. Seegi töö oli pooleli jäänud 2018 aasta piltide juures. Mis siis, kui mu vana arvuti otsad annab, olengi piltidest ilma. See oli emotsionaalselt üsna raske, sest kõik need Toomasega seotud mälestused tegid kurvaks. Aga oli rõõm vaadata, kui palju ilusat meil kunagi oli. 

Ja seejärel jõudsin blogima ja ongi tänane päevatöö tehtud. Ahjaa, pesu panin pesema, kuivab hästi sellise ilmaga. Mõtlen nüüd sügavalt järele, kas mul on vaja ujuma minna. Ehk teen jälle jalgadele liiga.

Tänane öö pidi ka väga soe tulema, aga homseks on vihmalootust. Väga oleks vaja ja siis pidi jahedamaks minema. Küll see umbrohi aias seni kitkumist ootab, kui ilm talutavam on.

Jaanid käes

 Tänaseks on jaaniaeg üldse läbi. Aga mulle kangesti meeldis mu kahe FB sõbra omavaheline vestlus. Esimene ütles, et jaanid käes! Ja teine vastas, et ma küll ühtki Jaani kätte ei saanud :)

Mina arvasin, et seekord ma kuskile suurele jaanipeole ei lähe. Näiteks sellisele, nagu meie tasuta Rae valla jaanitulele. Olen korra sellisel üritusel käinud ja enam ei taha. Meeletu rahvamass, nii platsil, parklates,toidu-kui joogikohtades kui ka Wc-s. No pange mingi piletihind, siis tuleb veidigi vähem rahvast kohale.

Mida siis teha? Otsustasin, et olen kodus, teen sauna ja väikese lõkke. Ja siis sain aru, et me Toomasega oleme 8 aastat kõik jaaniõhtud koos veetnud ja kui ma esmakordselt teen sauna või lõket ilma temata, siis ajab see mind liiga palju jooma ja kurvastama. Käisin küll vihtu tegemas, aga pärast seda läksin tütre juurde, käisime saunas, söime grilli ja tegime lõket. Läksin autoga ja lubasin endale vaid ühe õlle, et hiljem saaks koju sõita. Lapsed virvendasid episoodiliselt meie seltskonnas, küsisid vaid arvutiaega ja võimalust süüa oma toas. No olgu ka neil hea päev...

Naabrimehele tuletasin meelde, et ta ikka lipu välja paneks. Vastuseks tuli, et ahjaa, lipp! No kuidas tal küll ise meelde ei tule, et jaanipäeval peab lipp lehvima. Lisaks taasiseseisvuspäeval ja Vabariigi aastapäeval. Aga no selleks need vanemad kodanikud ongi, et noorematele kombeid õpetada.

Kuna Toomase ja minu hea sõbranna Tiina tahtis ka Toomase hauda külastada, siis võtsime selle käigu ette 24. juunil. Viisime lõikelilli, mis tuleb varsti ära koristada ja küünlaid. Nii ei ole Toomas selgi jaanipäeval üksi, mina samuti.

84-95-100

 Küllap mõistatate, et kas  need on mu praeguse aja vöö-, rinna ja puusaümbermõõdu numbrid. Kui nii oleks, siis ma ehk saaks ka oma deprekast lahti ja hakkaks ennast armastama. Aga paraku pole need sedasorti näitajad.

Ja ikkagi on neeed super head arvud. Mu põhikooli lõpetav mure(lapse)laps sai need punktid oma lõpueksamitel. Kui ta gümnaasiumi sisseastumise katse vestlusel sai 9 punkti  10-st, siis öeldi, et kui ta eksamid teeb ära 5punkti 10-st, on ta sees. Aga see tulemus ületas meie kõigi ootused. Ta oli terve viimase aasta eriprogrammil olnud ega käinud üldiselt koolis.Oma kontrolltööd ja arvestused tegi tugiisiku juures. Aga nagu näha, see ei viinud ta teadmisi alla, pigem vastupidi. Ta oli alati olnud tark tüdruk, lõpetanud kõik klassid kiituskirjaga, aga see aasta oli eriti raske. Nii buliimia, enda lõikumise kui enesetapumõtete tõttu.

Aga kui ta suutis nüüd eksamid teha nii, et eesti keel 85%, matemaaatika 94% ja viimasena inglise keel 100% (sic!), siis on ta igatepidi kõlbulik materjal gümnaasiumi jaoks.

Jumal, kuidas me muretsesime, et kui ta pole võimeline gümnaasiumi sisse saama, siis mis ta elust saab. Istub kodus ekraani ees... ja korjab kõikvõimalikke lollusi ja hulle enda ringkonda. Nüüd on vähemalt lootust.   Et ta enesehinnang ja elutahe tõusevad selliste tulemuste tõttu ja ta leiab oma tee elus.

Ärasaatmine

 Täna käisin oma kursaõe ärasaatmisel. Kuna ta oli Tallinna Ülikooli õppejõud ja ka akadeemik, siis oli see nö. riiklik ärasaatmine. Sõna võtsid kõikvõimalikud kolleeegid ja õppeasutuse temaga seotud asjapulgad. Meie kursuse omadest oli kohal 6 tk. ja meid see jutt tegelikult ei puudutanud. Või õigemini kordus üks ja seesama. Ellu oli meie rakendusmatemaatika kursuse üks helgemaid päid, lõpetas punase diplomiga, ja ometi valis oma elutööks sotsiaalteaduse. Jah, see on küll oluline valdkond, aga tundus, et see elab omaette mullis. Uuritakse kõikvõimalikke mudeleid, leitakse ilmselgeid järeldusi, et haridus annab lapsele paremad võimalused elus hakkama saada jne. Aga mida teha, et aidata neid, kes ei ulata kas vaimsete või perekondlike puudujääkide tõttu selle latini? Vastust pole ja nende uuringud ei mõjuta ei haridusvaldkonna ega valitsuse otsuseid. Ja kuna lahkunu oli selle valdkonna akadeemik, siis oli terve saal täis temasuguseid. Ta oleks oma briljantse aju ja loogikaga võinud palju enamat. Aga see selleks.

Meie väike seltskond läks pärast ametlikku tseremooniat koos restorani. See oli tõesti armas, seda enam, et meil eelmise aasta kokkutulek ära jäi. Ja mis veelgi armsam, kostus hääli, et hakkame kord aastas kokku saama. Mul on praegu raskusi suhtlemisega, aga aasta pärast võib see ju muutuda.

Ja siis kutsus üks kursavend meid pärast enda juurde koju kohvi  jooma. Mina tahtsin minna nii uudishimust, kuidas ta elab, kui seetõttu, et kui me poleks omal ajal lahku läinud, oleks see võinud praegu olla minu stabiilne elu. Siiski sain aru, et see poleks nii läinud, minu seiklushimuline ja püsimatu iseloom poleks sellel kooslusel pikalt kesta lasknud. Aga ikkagi oli nii armas, et ta pärast varasemaid minu ignoreerimisi oli mu vastu nii sõbralik. See on lohutav.

Asotsiaalsuse ilmingud

 Lahtiseletatult tähendab see seda, et ma ei suuda kellegagi suhelda. Varem oli mul Toomas ja perekond, aga seda viimast ma ei söanda eriti tihti külastada/tülitada. Eks siis piirdun telefonivestlustega sõbrannadega, nii palju/vähe  kui mul neid on.

Viimaste arengute käigus sain 3 küllakutset kenadelt inimestelt, kes pole küll olnud mu eluaegsed sõbrad. Aga kutsed olid siirad ja ilmselt ma nad sel suvel ära kasutan. Sest inimene on sotsiaalne loom ja peab teistega suhtlema. Muidu läheb ta pääst hulluks. Ega mul enam pikka maad sinna minna pole...

Homme pean ma sotsialiseeruma, kas tahan või ei. Meie kursaõde akadeemik Ellu Saar suri ja nüüd on kogu kursus aktiviseerunud, et minna teda ära saatma. Ma polnud temaga lähedane ja kui oleks väiksemgi võimalus mitte minna , ma ei läheks. Aga pole, seega lähen kohale. Pärast istume veel elus olevate ja sotsiaalselt suhtlevate kursakaaslastega kusagil restos. Ühest küljest pelgan seda, aga teisest küljest loodan positiivseid emotsioone.

Kus on, sinna tuleb juurde

 Ehk minu praegusel eluperioodil - jama. Laupäeval tegi koristusfirma tüdruk mu üürikorteris head tööd ja kuigi lootsin, et 4 tunniga suudab ta koristada kogu korteri, siis paraku nii hästi ei läinud. See aeg kulus tal vannitoa ja köögi kasimise peale ja arve oli ka mõistlik. Nii tänasin firmat hea töö eest.

Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, elu- ja magamistuba tolmuimeja ja mopiga üle käia ja ära vedada veel viimased asjad, mida sinna vaja pole. Nii olekski ehk kõik sujunud, kui ma ei oleks hakanud näppima gaasipliiti, mis kunagi pole päris hästi töötanud. Seekordne katsetus lõppes aga eriti halvasti.

Proovisin gaasipliidi lüliti erinevaid asendeid, et kas mingis keskmises seisus oleks leek maksimaalne. No ei tea, kas oleks suutnud poti veega keema ajada, aga selleni me ei jõudnud. Kui gaasi kinni keerasin, siis jäi automaatse süütamise süsteem tööle. Muudkui plõksis, kuigi gaas oli kinni keeratud. Ja siis hakkasin igale poole helistama, nii korteriühistu haldurile, teadetetahvlil olevale gaasiavarii teenistusse, üldisesse gaasiavarii numbrile kui oma heale remondimehele Raivole, kes teab kõike. Vastuseks sain, et tuleks välja lülitada elektripistik, mis annab süütajale voolu. Paraku, asub see pistik, kui ka kogu gaasitoru kraan köögimööbli taga, kuhu ma ligi ei pääase. Viimase lahendusena tuli kilbist kogu korteri elektri väljalülitamise variant ja siis edaspidi elektriku kutsumine. Sest enamus gaasiga tegelevaid firmasid ütles, et neil pole elektrikut. Egas midagi. Ega see koridoris asuv elektrikilp polnud ka algajatele mõeldud, vaid ikka asjaga kursis olevatele spetsialistidele. Kõigepealt vajutasin ma mingit ahvatlevat nuppu, mis viis mu seadistustessse,  millest mul polnud õrna aimugi. Lõpuks sain sealt ikkka tagasi tavapärase näitude kuvamise reziimi ja leidsin üles tõelise väljalülitamise nupu. Vähemalt saan korterist lahkuda, ilma et peaksin tulekahju tekkimist kartma. See jant võttis mul rohkem kui tunni, mis oleks pidanud kuluma koristamisele.

Viimasena helistasin oma heale mööblifirma kliendile, et paluda, et ta aitaks mul lahti kruvida kapi, mille taga ilmselt on peidus nii gaasikraan kui see neetud voolupistik, millega oleks saanud selle lülitamise elekktrisüsteemi välja lülitada. ja tema käest sain soovituse, mis lahendas kogu probleemi. Mitte ükski gaasifirma avariiteenistus mulle seda ei osanud soovitada. Nimelt ütles see mees, et ilmselt gaasi sisse lülitades vajutasin ma lüliti alla, aga kasvõi rasva tõttu see välja lülitades ei tõusnud esialgsesse kõrgemasse asendisse tagasi. Et puhastagu ma selle lüliti ümbrust ja ehk siis jääb see süütaja plõksimine vait. Nii läkski.

Väike asi, aga palju jama. Jumal küll, ma olen nii tänulik sellise abimehe peale, kes teab õigeid vastuseid. Ja kes aitab lahti kruvida selle osa köögimööblist, mille taga on peidus nii gaasikraan kui elektripistik. Sest ma ilmselt pean selle viletsa gaasipliidi paneeli välja vahetama, aga selleks on vajalik korteri gaas kinni keerata.

Mehed minu elus

 Ei, siin ei tule juttu mu vanadest armulugudest ega tulevastest unelmatest. Lihtsalt räägin ära, kuidas ootamatult üksikuks jäänud naine leiab abimehi oma olmeprobleemidega hakkama saamiseks. Matuste korraldamisest ma üle rääkima ei hakka, eks see oli ka paras katsumus, mis lõppes kõigi asjaosaliste jaoks positiivsete emotsioonidega. Nagu öeldakse, ilus matus oli, mille me Toomase pojaga koos korraldasime.

Sealt edasi algas minu korteri tühjendamise protsess. Tavalise üürisuhte lõppedes kolib üürnik oma kraami välja ja reeglina koristab, ehk viib korteri samasse seisukorda, nagu see oli. Meil oli see pikem protsess.

Kõigepealt kolisime nende ühetoalisse korterisse Toomase tütre. Selle korraldas samuti Toomase poeg oma sõpradega. Toomase tütar nägi esmakordselt KÜ arvet, mille küll veel mina kinni olin maksud, aga mida ta järgmisel kuul ise maksma peab hakkama. Ta küsis, et misasi see resevfond on ja kas see tuleb ka  uue kuu arvele. Jah, tuleb, ja sinna võib veel lisanduda laenusumma, kui korter läheb renoveerimisele. Siiani ei osalenud ta neis maksetes mitte kõige vähematki.

Järgmine oli Toomase retrotehnika kolimine, mille ta poeg enda peale võttis. Kas tal õnnestub sealt midagi müüa, või kujuneb sellest tema suvilas isa memoriaalmuuseum.

Prügimäe tripist rääkisin eelmises postituses. Seal oli abiliseks Toomase sõber ja sugulane Raivo. Lihtsalt imestan, millal ja kuidas Toomas mu keldri seda jama täis kandis. Oli, kuidas oli, miks ta seda prügikasti ei viinud, aga küsida pole enam kelleltki.

Järgmine samm oli korteri koristamisne ja korrastamine. Ja üllatus-üllatus, siin oli parandamist vajavaid asju rohkem kui üks. Kui mu väimees aitas kokku panna uut söögilauda, sest vana diivanilaua klaas oli lõhutud, ja ma tõin oma vana diivanilaua sinna asemele, siis nägime, et katki oli ka köögukapi uksehing. Väimees seda parandada ei osanud ja niii tekkis mul tunne, et pean veel uusi abilisi leidma. Ja kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mulle meenus üks mu raamatupidamisklient, kes valmistab ise mööblit. Ja ilmselt teab ka, kuidas seda parandada. Nii katkisi kummutisahtleid, uksehinge, allakukkunud kapiriiulit jms. Poisid tulidki esmaspäeval kohale ja tegid korda mitmeid katkisi asju. Sel nädalal tulevad nad uuesti ja teevad korda need ülejäänud probleemid, mille jaoks neil polnud kaasas vastavaid vahendeid Missugune rõõm oli näha noori mehi tegemas tööd, mida nad oskasid. Tööd tegevad mehed on ikka hindama´tu ressurss.

Ja siis, vaadates vannitoa seisukorda ja kraadiklaasi, otsustasin, et ei jaksa ise sellega tegeleda. Nagu ma natukegi pingutan, hakkab higi mul silma voolama. Hea, kui ma oma kodu jaksan enam-vähem talutavas korras hoida. Tellisin koristusfirma, mille esindaja saabub homme. Loodame parimat, kuigi mööblifirma poiss ütles, et pärast nende maja remondijärgset koristust, mis läks maksma 300 eurot, pidid nad ikka ise üle koristama. Aga no loodan, et abiks ikka.

Kolimised

 Pärast mu elukaaslase surma seisid ees kolimised. Kõigepealt tema tütre kolimine nende endisse ühetoalisesse korterisse, siis Toomase asjade ärakolimine. Ja kolmandaks prügimäe tripp neist asjadest, mida enam kellelegi vaja pole.

Alustan viimasest, sest see leidis aset täna. Mul oli hea abimees, kellel oli autol kärukonks, ja rentisime haagise. Mure oli küll sellega, et kas leiame maja ees piisavalt suure parkimiskoha nii auto kui haagise jaoks, aga see õnnestus. Toomase tütar oli vahepeal keldrisse jäänud asjade sorteerimesel head tööd teinud, niiet haagise laadimisel suuri probleeme ei tekkinud. Ligiduses oli Rahumäe Jäätmejaam, mis pidi pühpäeval lahti olema. Kui sinna jõudsime, olid väravad kinni. Ja miks? Sest kuigi jäätmejaam reeglina oli pühapäeval avatud, siis seekord mitte. Guess, what? Sest nad peavad Nelipühi. Armas Jumal. eestlaste usuleiguse taustal, panna jäätmejaam kinni sellise usupüha pärast, millest enamus eestlasi midagi ei tea? 

Nojah, mis edasi? Tõsta asjad maha ja üritada esmaspäeval uuesti? Plan B oli Jüri Jäätmejaam, ja kui ma sinna helistasin, et kas olete täna avatud või peate Nelipühi, oli vastus, et oleme avatud. Aga kas olete Rae valla elanik? Muidugi ma olen. Rahumäe Jäätmejaama jaoks oli meil kaasas Toomase tütar, kes on Tallinna elanik. Tänu taevale, saime Jüris oma kräpist lahti ja suutsime isegi haagise tagastada õigeaegselt.

Ka kaks eelmist kolimist polnud kerged. Esimene oli ta tütre asjade kolimine vanasse korterisse. Kui jätta kõrvale see asjaolu, kui palju riideid ta selle kahe aastaga endale osta oli suutnud, siis tegi keeruliseks asjaolu, et ta tahtis oma vanasse korterisse justnimelt seda diivanit, millel ta siiani maganud oli. Mõlemas korteris olid uued 2-aasta vanused lahtikäivad diivanid, aga kui printsess tahab oma, siis peab ta seda ka saama. Nii pididki kolijad vedama ühe diivani üles 3.korrusele ja teise alla ja üles 2. korrusele. Aga kui see on lapsele oliline,siis olgu nii.

Kolmas kolimine toimus Toomase toast. Mida ma ei teadnud, et ta oli ostnud kokku hunniku retromuusikanseadmeixd. Mida ta kavatses kasutada oma retromuusikadiskodel maakultuurimajades. Kuna ma ise olen maalt pärit ja vastavas eas, siis ma tean, et sellel äriprojektil oli väga vähe lootust edule. Esiteks, meievanused enam eriti pidudel ei käi, mehed on kas surnud või allaandnud, nii et kui peole tuleb parimal juhul 20 inimest, kes on nõus äärmisel juhul maksma pileti eest 10 eurot nägu, siis see ei kata ju isegi transpordikulusid.

Toomas teadis mu skeptilist suhtumist sellesse projekti, ja nii ta keelas oma sõbral mulle rääkimast, mis ta kokku oli ostnud. lindimakid, kassetmakid, võimendused,kõlarid jne. Ma teab FB-s on vastavate fännide grupid, keda selline staff huvitab- Aga kui mina pärast Toomase surma ta korterisse astusin, kus kõik kohad olid seda retrotehnikat täis, siis sai shoki. mida sellega teha. Toomas teadis, et ma seda heaks ei kiida, seega palus ta oma sõbral  mulle sellest mitte rääkida.

Ja nii ongi hästi. Ma ei jõudnud temaga pahandada, et miks ta küll sellise jama kokku ostis. Ja tema jäi unistuste ja plaanide staadiumisse, enne kui suri. Ei pidanud kogema pettumust ega äriplaani pankrotti. Selle tehnika äravedamise võttis Toomase poeg enda peale ja loodab midagi sellest teistele samasugustele"retrohulludele" maha müüa.

Niiet pärast tänast siiski hästi lõppenud prügimäe trippi saan ma lõpetada Toomase süüdistamise tema valede asjade kokkukandmises ja keskenduda kõigele heale, mis ta mu ellu tõi-

Aga no Nelipühad? Armas jumal, meie usuleige rahva puhul, kas see on ikka õige põhjus sulgeda Jäätmejaam? Kodulehelt ma seda infot küll välja ei lugenud

Baby-steps

 Arenen oma uue elu seisusega tasahilju, nö. by baby-steps. Ma ei suuda päevas palju korda saata, aga see on hea päev, kui käin poes ja teen umbes 1 tund aias hädavajalikke päästetöid. Lõigun liigsuuri oksi või kaevan maad oma istikute vahel. Sest kuna kevadel oli mu aia peenarde pind märg, siis nüüd kuival ajal, muutub see kivikõvaks. Niiet vahepeal peab seda nii kaevama kui kobestama.

Eilse õhtu teema oli muidugi öökülm. Liiliad olid suureks kasvanud,samuti püvililled ja murtudsüda . Eks ma siis pidin neid katma.

Neid, keda päästa, oli rohkemgi, aga pole mõtet neid kõiki pilte siia üles laadida.

Nii pidin ma ma oma tardumusest ja masendusest välja murdma tegutsemise kasuks.

Täna nii hästi ei läinud. Kui tahtsin oma surnud rooside ja punase leedri oksi jäätmejaama viia, siis selgus, et konteiner oli juba pilgeni täis. Kuigi jäätmejaam on suletud teisipäeval ja kolmapäeval, kui peaks konteinereid tühjendatama, aga seekord siis seda ei tehtud. See viis mu tänase teotahte ja plaanid rivist välja ja rohkem ei suutnud ma midagi mõistlikku ette võtta. Siiski, külvasin kevadväetist taimedele, kuigi vihma just ei paista. Aga parem ikka kui mittemidagi.

Lisaks pidasin maha vestluse Toomase pojaga, kes ei leia aega korterit Toomase asjadest tühjaks kolida. Maksan juba kolmandat kuud kommunaale, aga uut üürnikku otsida ei saa, sest korter asju täis. Sain lubaduse, et järgmisel nädalal toimub kolimine. Seejärel tuleb veel jäätmejaama tripp allesjäänud tränast ja siis puhastusfirma. Sest ma ise ei jaksa. Ja alles siis saab hakata uut üürnikku otsima.

Tühja sest kaotatud üürirahast ja kommunaalidekulust. Ma tahan, et see etapp mu elust läbi saaks. Ehk siis suudan oma eluga edasi minna.

Lugemisoskusest

 Kui ma haiglast pärast oppi sain kaasa oma haigusloo, siis oli seal kirjas, et ma saan oma biopsia vastused teda oma esialgse günekoloogi käest. Mingil arusaamatul põhjusel oli mul meeles, et see kokkusaamne on 10. aprillil. No mulle öeldi ju, et 2 nädala pärast. Õnneks vaatasin ikka paberid veelkord üle ja selgus, et see kuupäev on hoopis 02.05. 10. kuupäev jäi udusesse mällu ilmselt vastuvõtu kellaajast 10.40. 

Igatahes, tänan praegust süsteemi, mis saadab SMS, millal mind vastuvõtule oodatakse, päev enne seda. Ega ma seda ka eriti hoolikalt ei lugenud, sest olin juba tuvastanud, et minna tuleb 02.mail. Aga enne kodunt väljumist lugesin sõnumi veelkord korralikult läbij ja sain suure üllatuse osaliseks. Mul ei olegi vaja sõita arsti vastuvõtule, vaid arst helistab mulle kell 10.40 kuni 11. No tegelikult helistas ta mulle 11.40, aga asi polegi selles. Loe ikka hoolega läbi, mis sulle kirjutatakse.

Vähemalt oli arsti sõnum positiivne, pahasid kasvajarakke biopsiast ei leitud ja poole aasta  pärast pean uuesti kontrollile minema.

Söömata-joomata... ja magamata

 Nõnda läksin ma 23.aprillil operatsioonile. Kaks esimest nõuet oli kirjas infolehes, kolmas kaasnes juba mu tavalisest kehvast unest ja närveerimisest. Mingi 5 tundi ikka õnnestus magada, aga ärkasin juba enne õiget aega. Ja tore oli, sest aknast välja vaadates selgus, et talv on täies hiilguses tagasi, lund oli umbes 10-15 cm ja mingitest sahkadest polnud hommikul kell 6 märkigi. Haiglas pidin olema kell 7.30.Väimees ütles, et tema oma suverehvidega ei saa väiksemastki kallakust üles ega saa mind haiglasse viia. Buss oli ka just 5 minutit tagasi ära läinud. Proovisin siis Bolti tellida. Ja mul vedas, leidsingi ühe ukrainlasest juhi, kellel olid veel talverehvid all. Kuna ta elas meie kandis, oli ta 2 minutiga kohal. Mul olid küll asjad enam-vähem koos, aga ikka läks rabistamiseks. Midagi jäi maha ja kartsin, et ega ma tulesid põlema ei jätnud või kas uks ikka sai lukku.

Sain niimoodi enne õiget aega haiglasse ja mind ei lastud uksest sissegi. Lõpuks pidin tunde ootama, enne kui asjaks läks. Olin mures oma enesetunde pärast. Kuna juua ei tohtinud, ei saanud ma ka oma hommikusi rohtusid võtta. Tavaliselt valutab mul hommikul magu, kui omeprazoli ära võtan ja võileiva söön, läheb kõik korda. Nüüd seda võimalust polnud. Oma 3-tunnise ooteaja jooksul püüdsin tahtejõuga iiveldust maha suruda ja see isegi õnnestus. Mõtlesin pingsalt, kuidas ma hakkan uuesti õnnelikuks ja mida kõike ma selleks tegema pean. Hakkama jälle inimestega suhtlema, maalima, väljas käima jne. Kellega, see jäi esialgu küll lahtiseks, sest Toomast enam pole, aga mõni sõbranna mul ikka on. Kõik oli kena sinnamaani, kui mulle anti mingid 3 tabletti enne opituppa viimist. See pani mu tühja mao nii valutama, et kasvõi nuta. Palusin tuua palatist mu käekoti, kus purk omeprazoli olemas, et saaksin selle sisse võtta, aga õde ütles, et nüüd vahetult enne narkoosi pole see enam võimalik. Et hommikul oleksin võinud oma rohud poole klaasi veega ikka ära võtta. Sellest tagantjärgi tarkusest polnud mingit kasu.

Mida mulle sinna veeeni veel tilgutati, kas kaaaliumi, igatahes kokku kestis see tilgutamine ligi tunni. Ma ütlesin, et ma ei jäägi magama. Arst lohutas, et ära muretse, kõik jäävad. Ja et nad panid minu maovalu vastu ka mingit rohtu sinna hulka.

Lõpuks, kui ärkasin, olin küll uimane, aga valu polnud. Arst tuli minuga rääkima protseduurist ja selle järgsetest reeglitest. Ütles, et tema kogemusele tuginedes mul vähki pole, aga biopsia näitab täpsemalt paari nädala pärast. Tukkusin veel tunnikese ja siis tundsin ennast piisavalt tugevana, et koju minna.

Ülejärgmisel päeval oli mu enesetunne nii hea, et asusin lausa toimetama. Viisin jäätmejaama ära oksad, mis olin enne oppi lõikunud. Nad käisid mulle närvidele, ja konteinerit oli just kolmapäeval tühjendatud. Alailma saab see nii ruttu täis, et ei saa oma prahist lahti. Need polnud küll eriti rasked, aga ikka vist poleks pidanud punnitama neid tõsta.  Siis käisin veel linnas korteri juures, sest üüriline oli oma arvuti kummuti sahtlisse unustanud.

Ilmselt pingutasin ikkagi veidi üle, sest täna oli nõrk ja paha olla ja hakkas ka uuesti veritsema. Aga usun, et üldiselt läks kõik hästi ja sel nädalavahetusel ei torma ma mingeid aiatöid ega toakoristamist tegema.

Õnnelik olemine esialgu veel välja ei kuku. Hea meel, kui keegi helistab ja kaastundlikkust üles näitab. Kusjuures mu tütre pere väga ei muretse mu pärast, op läks ju hästi. Aga kui üksildane ja kurb ma olen, nad ei küsi. Või mis nad ikka teha saaks, neil ju oma elu.

Homme tuleb siiski lapselaps mulle külla, teeme oma traditsioonilist salatit ja ajame juttu. Tema kallistas mind küll kõvasti-kõvasti ja ütles, kui väga ta mind oli igatsenud. Tal oli gümnaasiumi astumise vestlus täitsa hästi läinud. 9 punkti kümnest. Loodame, et teeb ka eksamid heade hinnete peale ära ja saab gümnaasiumi sisse. Ja suudab seal ka õppida. Vahepeal hakkas see lootus kaduma ja mõtlesime, et mis temast küll saab. Kui temal läheb hästi, siis hakkab ka minul hästi minema.

Tahan sind

Arvestades mu viimase aja saatuselõõke ja teisipäeval eesootavat operatsiooni, saatsin ma oma viimasele raamatupidamise aastaasruande koostamise kliendile kirja, et otsigu uus raamatupidja,  mina ilmselt pole piisavalt vormis, et seda ära teha. Ma ei maininud talle, et mul juba on üks regulaarne käibemaksukohulasest maksja ja tema igakuine makse, mis on  stabiilne bisness, erinevalt tema susser-vusseritega, pole seda raha väärt.

Esialgu vastas ta emeili teel, et kahju küll- Aga siis helistas nädal hiljem ja ütles , et tahab ikka  mind. Ükskõik, millal ma jälle töövõimeline olen. No  missugune naine suudab vastu panna täitsa sümpaatsele mehele, kas tahab vaid teda. Olgu või raamatupidajana.

Aga ma pean talle ära ütlema, et ärgu toogu mulle enam ampel-lilli, ma ei viitsi neid enam poputada-

Sõbrakutse

 FB saadab mulle ülepäeva mingeid sõbrakutseid, eriti väljamaa meeste nimedega. Need kustutan kõhkluseta otsekohe. Eile aga tuli sõbrakutse ühelt sümpaatse olekuga  eesti mehelt, kellega mul oli ka üks ühine sõber. Lisaks tema postitusi sirvides tundus, et võiks ju kutse vastu võtta. Näiteks oli ta maalimisest huvitatud, tal olid head maalid, lisaks oli tal põnevaid pilte loodusest ja oma kodust. Ärge nüüd arvake, et ma kohe hakkan uut meest otsima, kaugel sellest. Ma ei usu, et ma enam üldse mingi suhte loon, ammugi nüüd ja kohe. Aga kuidagi kahju oli seda kutset kustutada. FB sõber, kellega vahest kurval hetkel vestelda, oleks meeldiv ega kohusta ju millekski. Kusjuures üks teine nn. FB-peika, kellega aeg-ajalt vestlen, mul juba on. Teda ma tundsin enne Toomasega tutvumist ja meil jutt klappis väga hästi.

No ma siis küsisin selle uue sõbrakutse saatja kohta meie ühiselt tuttavalt. Ega ta mulle palju infot ei andnud, aga ütles, et mees on pärit Lõuna-Eestist ja neil on palju toredaid ühiseid sõpru. Nõnda siis otsustasin, et sõbrakutset ma praegu vastu ikkagi ei võta. Mu tuttavad kukuks pikali, et otsin uut meest nii kiiresti, et vana pole veel jahtudagi jõudnud. Tegelikult olen ma ikka veel nii suures leinas, et vaevu saan omaendagagi hakkama. Ammugi siis veel kellegagi kohtuda. Siiski otsustasin kirjutada sõnumi sellele mehele, et ma esialgu ta kutset vastu ei võta, sest võõraste kutseid ma ei aktsepteeri. Aga võime sõnumeerida ja õppida teineteist paremini tundma. Eks siis paistab. Ükskord pean ma ju eluga edasi minema ja keegi, kellega koos maalida, oleks väga hea variant.

Oma leinast ei öelnud ma midagi, sellest edaspidi. Eks paista, kas ja mida ta vastab. Ja siis küsin, miks ta mulle selle kutse saatis. Kas meil on veel ühiseid maalivaldkonna  või siis Lõuna-Eesti ühiseid tuttavaid. Või on ta lihtsalt selline, kes saadabki igaks juhuks õngitsuskutseid.

Erimeelsused

 Ma poleks arvanud, kui palju erimeelsusi tuleb välja ühte meile köigile armasa inimest mahamatmisel.

Kuna ta viimasel hüvastijätul nägi hea välja, siis ei näinud ma avatud kirstuga hüvastijätus mingit probleemi. Aga ema ütles, et tema ei suuda oma poja laiba kõrval rohkem seista. See, et ülejäänud matuselised oleks tahtnud lahkunuga hüvasti jätta, polnud oluline. Andsin alla perekonna soovile, külmkambrist läheb Toomas otse tuhastamise ja ära ssaadame tema urni pildga. Kes olen mina, et vastu vaielda.lähisugukaste soovile, Aga kui hakkasime peielaua asju ajama, siis läksid meie suusad ikka täitsa risti. Nemad tahtsid peiesid pidada argobaaar,ee ,kus eelroaks on hartso supp ja lisaks täidetud baklazaanid. jne.

JAs siis ma  ütlesigi, et see ei lähe mitte. Meil on Eesti matus, mitte Gruusia oma-.Ja asusin uut kohta otsima .

Selle ma ka leidsin, aga poeg oli väga kriitiline. Täna käisiame koos vaatama seal ära ja olime mölemad rahul-..Jumal kui keeruline see kõik olema peab. Aga no ma ei saanud nõustuda mingite Gruusia toitudega  matustega ja saime head Eesti matused. Pukha rahus,Toomas! Sinu eest on hoolt kantud psrimal viisil

Üksi

 Päriselt ma pole üksi, mul on perekond, sõbrannad, isegi head naabrid.

Aga mu elukaaslane Toomas on mind maha jätmas. Mitte mõne teise kenama ja noorema naise pärast, vaid päriselt lahkumas.. Ta on koomas, ja ta ajus on massiivne verejooks,  mida pole võimalik mingi opiga parandada. Insulte on kahte liiki, ühel juhul tekib veresoones tromb ja sellega saab veel midagi päästa. Teisel juhul lõhkeb veresoon ehk aneurüsm ja siis on kogu aju verega üle valatud ega suuda enam taastuda.

Nii tundub olevat ka minu mehe puhul. Ta on koomas ja on vaid päevade küsimus , millal ajutegevus täelikult lakkab ja hingamismasin seinast välja tõmmatakse.

Täna käisin temaga hüvasti jätmas. Kuna arstid ütlevad, et mingit paranemisvõimalust pole, siis tuleb selle kaotusega hakata kohanema. Vahet pole, mis surmakuupäevaks saab, aga tagasiteed enam pole.

Miks tema, kes tundus palju tublim ja tervem kui mina? Ta nägi internsiivravi palatis välja nii rahulik ja terve, nagu teeks kohe silmad lahti ja küsiks, et miks ma haiglas olen ja mis teie siin teete.

Magada tahaks

 Ja ma mõtlen magamist öösel, aga mitte püeval. Õhtul ei taha mul uni tulla ja öösel ärkan ebasobival ajal üles. olgu see kell 3 või 5.

Aga päeval tahaks ma kogu aeg magada. isegi kui ma annan pärast hommikusööki järgi kiusatusele veel korraks suigatada, kui ööuni polnud piisav, siis see ei tähenda, et ma pärast ärkamist väljapuhanud oleks. Ikka uimane ja unine. Kuni pärast lõunasööki kipub jälle tukk peale. Ei, mulle meeldib, kui uni ise,ilma tablettidetta tuleb, aga valel ajal. Ja ma kahtlustan, et süüdlane on mu uus antidepressant.

Jah, nagu räägitakse, algul lähebki asi hullemaks, aga siis peaks hakama paremaks minema.Olen nüüd 3.nädalat seda rohtu võtnuid ja kogu aeg olen nagu vati sees, uimane, teovõimetu-Perearstiga kohtun nädala pärast. kui selleks aajaks pole olukord paranenud, lobun uue rohu katsetustest. Olen lihtsalt vanamoodi masendunud ja teovõimetu, aga mitte unine.

Eesti Vabariik 106

 Kui ma ütlen, et vaatamata igasugustele kriisidele ja sõdadeale pole meie EV kunagi nii hästi elanud, saan ma ilmselt palju vastuvaäiteid..

Ma ise olen pensoionär ja mu elukaaslane on töötu.  Aga ikkagi sõime me tänasel EV aastapäeval nii ahjulõhet koos ahjukartuliga,. lisaks eeelroana erinevaid  juustusid viinamarjade, oliivide ja maasikatega. Juurde jõime Proseccot, mahla ja mullivett. Pärast lisandus kohv ja kook.

Ei, ma ei ole rikas, aga  selline pidualud on meil paljudel. Mul on lisaks EV aastapäevale sel ajal ka sünnipäev, siis ma mäletan hästi,mis ma tookord peolauale panin. Kartulisalat, kotletid ja endatehtud letso ja sissetehtud kurgid. Aga  pidu sai peetud, kuigi asjaolusid raskendas Tartu Maraton,mis alati toimus justsamal nädalavahetusel, kui mu sünnipäev. Ehk nagu kogu  vorsti-ja viireriressurss oli suunatud, teadagi kuhu ja mul oli oma kartulisalatisse vajaminema vorsti hankmine keeruline-

Peetud me need mu sünnipäevad said, ja lõbus oli ikkagi. Aga pean tõdema, et nii hästi, kui me praegu, pole me kunagi elanud.

Me sööme keset talve viinamarju, maasikaid, kooke ja toorsalateid, milles me 30 aastat tagasi poleks undki näinud.

Ja ikka vingume, et meie valistus teeb kõike valesti. Muidugi, eks ikka saaks paremi alati teha . Aga no common... Millal meil enne  parem elu või kindlam kaitsevõime oleks olnud?

Aasta 2024,jaanuar

 Jah, mulle tundub ka, nagu Ritsikule, et selles pikas ja masendavas kuus oli 154 päeva. Aga nüüd on ta lõpuks läbi. Mitte et ma arvaks , et veebruar kiiremini kulgeks või rõõmsam oleks. Kuigi ma olen igal aastal oma sünnipäeva õhtul täheldanud, et veebruarivalgus akna taga on ilus ja lootusrikas. Aga sinna on veel aega.

Hetkel on kõik ikka masendav, nagu kahel viimasel aastal. 1. veebruaril tuli teade mu kursakaaslase ja sõbranna surmast. Ta läks halva enesetundega detsembri keskel arsti juurde ja suri poolteise kuu pärast. Võib-olla, kui ta oleks hoolsam olnud arstide külastamises, oleks ta verevähk varem avastatud ja oleks midagi veel teha saanud.

Igatahes pani see fakt mõtlema omaenda surelikkusele. Ja selle valguses küsisin oma eks-mehelt, et kuhu ta tahab, et tema tuhk maha sängitataks. Kas sünnipaiga kalmistule, kus eriti ruumi pole ja kuhu ta tütar üldiselt ei jõua, või ta praeguse naise ema kõrvale hauaplatsile, kuhu tütar käima ei hakka, või siis meie Tallinna hauaplatsile, kuhu veel kedagi maetud pole ja mille saime seetõttu, et mu elukaaslane jagas oma suure platsi pooleks ja vormistas teise poole mu tütre nimele. Te ikka teate, et hauaplatsi saamine väärikal surnuaial pole lihtne. Mees lubas mõtelda.

Ega minugi mõtted hauaplatsi osas enam väga abstraktsed pole. Mu hea perearst soovitas günekoloogi juures kontrollis käia. Kuna mul kaebusi polnud, siis pole ma seal oma 10 aastat käinud.Aga nüüd, seoses soovituse ja mõningate ebatavaliste survete tekke tõttu alakõhu piirkonnas,võtsin selle käigu ette. Ja kuigi olin kindel, et lahkun sealt kinnitusega, et kõik on korras, nii see ei läinud. Paraku suunati mind edasistele uuringutele. Kas on tegu vähiga, kas tuleb operatsioon, saan teada aprillis, kui lähen haiglasse, kus tehakse hüsteroskoopia ehk proovitüki võtmine emakast. Seda protseduuri nimetatakse samuti operatsiooniks ja see toimub üldnarkoosi all.

Kas ma kardan? Muidugi. Aga mis tulema peab, see tuleb. Ja nagu räägitakse,see vähivorm areneb aeglaselt. Niiet elame-näeme. Täna rääkisin oma sõbraga, kes on sama asja üle elanud, ellu jäänud juba üle 20 aasta, niiet hoian positiivset suhtumist. Esmaspäeval on mul pereaarsti aeg, eks küsin ka tema ekspertarvamust, et ega aprillini ootamine liiga ohtlik pole antud diagnoosiga.

Muudatused

 See, et mulle muudatused ei meeldi, on juba ammuteatud tõsiasi. Eriti, mis puudutab tehnilisi vidinaid.

No nagu minu uue auto puhul. EI ole enam CD-plaadi mängijat. Ma alati valisin pikema sõidu jaoks oma CD-kogust sobiva komplekti ja sõit läks palju kiiremini. Nojah, ilmselt saab need CD laulud kirjutada mälupulgale ja siis kuulata. Esiteks, see tegevus nõuab lisaaega ja teiseks, ma ei tea, kuidas/kas ma saan soovi korral ühe plaadi või artisti pealt teise peale ümber lülituda. Kolmandaks, on mu autol USB pesa teistsuguse, väiksema mõõduga kui minu mälupulga ots. Jah, ostsin ülemineku jubina, aga no milleks küll peab vana täiesti ära kaotama. Seda enam, et autos on 2 USB pesa. No üks võiks olla väiksem ja teine vanamoodi. Ja neljandaks, mu praegusel vanal läpakal veel on CD auk, aga uutel enam pole. Vana läpakas hädaldab juba kogu aeg, et Windows7 ei sobi ega ole turvaline. Aga ma ei usu, et see üsna eakas läpakas suudaks Windows10 jooksutada, kui isegi see peale lasta panna.

Üleüldse tundub, et CD mängimine tuleb ära unustada. Proovisin oma läpakat sobiva HDMI juhtmega telekaga ühendada, et saaksin CD kuulata oma teleka soundbariga. Ei ühildunud, kuigi elukaaslase samuti üsna vana läpakas suutis küll nii pildifaili kui CD signaali saata telekasse. No milles küll asi on?

Mul on suhteliselt uus CD-mängija, aga sellel on väljundiks ainult need vanamoodsad pulgad ja uuematel masinatel jälle selliseid sisendeid pole. Ei tea, kas on saada mingit ülemineku jublakat pulkade pealt HDMI sisendisse?

Esialgu mängib see CD- mängija vaid mu ürgvana raadiokombaini küljes. Aga selle heli pole enam suurem asi.

Kui rääkisin naabrimehele oma plaanist uut läpakat osta, siis ta pakkus välja, et võib mulle mõne kasutatud, aga päris kobeda arvuti leida. Ma siis mõtlesin, et uus on ikka parem, aga nüüd tundub, et tulebki leida selline kasutatud arvuti, millel on CD auk ja Windows10 ja mis ühildub mu teleka soundbariga.

On kellelgi veel soovitusi, kuidas ma oma CD kollektsiooni ikka edasi kuulata saaks? Tütar ütleb, et Spotifys või Youtubes on kõik olemas. Aga vat ei ole kõike ja ma tahan OMA plaate kuulata. Mu muusikakeskusel on CD mängija rikkis ja kardan, et tänapäeval keegi neid enam ei parandagi. Uut osta ei taha, sest sellega ühildub mu vinüülplaadi mängija. Uuega aga ei pruugi see enam sobida.