Appi!

 Käisin täna oma perearsti juures. Otsustasin ikkagi antidepressandid lasta endale kirjutada. Ja kurtsin veel teisigi väikesi hädasid, nagu näiteks kõrva jama. Viimaselt reisilt koju lennates läks mul maandudes kõrv lukku ja oli lukus veel järgmisel päevalgi. Pärast seda on aeg-ajalt ikkagi see vasak kõrv imelik, kuulen küll, aga kõmiseb. Arst siis vaatas, aga vaigutroppi ei tuvastanud, samuti mitte kõrva trummikile katkemist. Ultraheli aga näitas mingit hälvet ja nii andis arst mulle ikkagi saatekirja kõrvaarstile. See kõik ei pannud mind appi karjuma. Hoopis parkimismure, mis mind alati hirmutab.

Vanasti oli perearstikeskuse ümber ilus parkla, kus alati leidus kohti. Nüüd on sinna keskuse laiendus peale ehitatud ja parklakohti ehk paarkümmend. Seda püüdma ma ei läinud, sest üsna ligidal on suur parkimismaja, kus alati oli kohti. Seekord mitte. Tiirutasin ringi, vastuvõtuaeg hakkas juba kätte jõudma ja mõtlesin, mis nüüd teha. Kuidagi sattusin parkla teisele korrusele ja leidsin koha. Natuke mõistatamist, kuidas sealt välja saada, aga leidsin trepi. Jõudsin õigeks ajaks.

Sinnani olin ma ainult natuke mõttes appi hüüdnud. Kojuminek osutus veelgi keerulisemaks. Trepist läksin üles ja auto leidsin ka üsna kähku. Ja vot siis läks jamaks. Kusagil polnud viitasid, kuidas välja saab. Seda mul meeles polnud, õigemini ei osanud tähele panna, kustpoolt ma tulin. Hakkasin siis tiirutama ja otsima, kust alla saab. Lootusetu, sattusin ikka ja jälle samasse kohta ja väljapääsu ei paistnud kusagilt. kellegi käest polnud ka küsida, sest kedagi ei liikunud. Paar autot ilmus parklasse, aga kuni ma nendeni jõudsin, olid nad kuhugi kadunud. Vat nüüd karjusin mõttes  juba päris hädiselt appi. Ma ei saa ju seal passida päeva lõpuni, kui inimestel tööpäev lõpeb ja nad välja hakkavad sõitma. Üritasin isegi helistada parkla halduri infotelefonile, aga ei saanud seal löögile.

Siis nägin jälle ühte autot liikumas ja katsusin seda jälitada. Kadus silmist nagu eelmisedki. Aga vähemalt liikusin ma samas suunas, kuhu ta kadus. Ja siis kohtasin ühte inimest, kelle käest küsida, kuidas välja saab. Ta ütles, et väravad on siinsamas paremal nurga taga. Ennem ma sellesse punkti polnud saanud, aga nüüd selle auto järel sõites olin kuidagi sattunud alumisele tasapinnale. Kuidas see juhtus, ei taipa, ega ka seda, miks ma varem sinna ei sattunud. Igatahes pääsesin sellest lõksust ja kui ma veel järgmine kord sinna pargin, siis varun aega ja harjutan seda asja enne.

Minema pean perarstikeskusesse üsna varsti, sest kuigi olin tellinud nii gripi- kui covidivaktsiini, siis viimane oli otsa saanud ja pidi homme toodama. Eks siis uuel nädalal vaatab.