Kõrbekuumus

 Mitmes kuumalaine meil sel suvel on? Kolmas või isegi neljas?  Meie kandis on juuli-augusti jooksul sadanud vist kokku 3 korda ja viimane neist oli väga väike sadu. Nüüdseks  on põud ja kõrbekuumus kestnud juba ligi kaks nädalat. Jah, ma kastan oma taimekesi, üle kahe päeva voolikust ja korralikult, teistel päevadel kastekannuga kõige janusematele. Aga täna on mu aed eriti longus ja kõrbenud. 

Hortensial, mis on juba vana põõsas ja kasvab varjus, pole kunagi nii viletsad õied olnud.

Tavaliselt augustis olid ta õied juba kenasti roosaks värvunud. Sel aastal aga  lähevad pruuniks ja kuivavad ehk üldse ära.

Mida siis selliste ilmadega üldse on võimalik ette võtta? Jätsin täna ööseks vargaid kartmata alumise korruse aknad lahti ja hommikul oli temperatuur köögis veel talutav. Olin tütrele öelnud, et võimalik,et ma süüa neile ei tee, sest palavus ja ülikõrge elektri hind. Aga hommiku ootsustasin siiski ära teha selle suvikõrvitsavormi, mida olin neile ammu lubanud. Nojah, see söök vajas ahjus küpsetamist, kahe panni peal komponentide valmistamist ja lõpuks veel potiga juustukastme tegemist. Kui selle kõigega valmis sain, oli köök tulipalav, ja ma ise nõretasin higist. Käisin dushi all ja panin ujumisriided selga, et tütre juurest kohe järve äärde sõita.

Ujuda oli mõnus ja märja trikooga kannatas isegi veidi päikest võtta. No peab ju D-vitamiini tootma. Aga ülejäänud päevaga ei oska ma küll midagi ette võtta. Ei toas ega õues ole võimalik midagi teha. Oleks vaja koristada,  õunamoosi keeta, triikida, aga ei jaksa. Seega tegin südame kõvaks, ei vaatanud elektribörsi hinda, vaid lülitasin magamistoas konditsioneeri sisse ja vaatasin telekat. Kui see ära tüütas, tulin arvutisse, et oma ving ja hala kirja panna. Edasi hakkan õhtut ootama, et taimekesi kasta ja siis veidi jahedamas õhus midagi toimetada. Või siis hoopis külma õlut juua. Paraku praegu, kell 18 ajal on endiselt kuum, õues üle 30, toas veidi jahedam. Tuleb püsida toas ja akent mitte lahti teha.

Kuidas teie  seda kuumust talute?

Viimati andis ilmateade lootust, et pühapäeval tuleb vihma ja temperatuur langeb. Lootus sureb viimasena. Aga missugused taimed mu aias enne seda surevad, saab näha järgmisel kevadel.

Minu ülevaatus

 No eelkõige on jutt ajendatud mu auto ülevaatusest.

Mul on enda arust täiesti tutikas auto, alles ma ta ostsin, aastal 2016. Ja meie armas Kevin ehk koer-pereliige saabus samal aastal.

No muidugi annan ma endale aru, et tibake aega on edasi läinud, Kevin pole enam kutsikas ja minu autol on ka vaja ülevaatust teha. Esimene kord oli see aastal 2020 ja selle tegi koos hooldusega vastava margi hooldufirma. Seega mul endal sellest erilisi mälestusi pole. Ise hooldasid-kontrollisid ja ise ka kinnitasid, et kõik on OK.

Jah, ma teadsin, et millalgi tuleb nüüd juba varem kui 4 aasta pärast uuesti ülevaatusele minna. Aga noh, uus auto ikkagi ja nagu kuulda oli, Maanteeamet saadab teate, kui see aeg käes on. Teadet polnud tulnud ja arvasin, et sel aastal pole veel probleemi.

Sel nädalavahetusel oli plaan minna oma sõbrantsidega iga-aastasele üksteise ülevaatusele. Kui ma hakkasin ennast selle  suurürituse jaoks üles lööma, ehk valisin ehteid, mida endale  külge riputada, siis vaatasin ka samas karbis olevat auto registreerimistunnistust. Ja "missa-kostad-kussa-pistad", auto ülevaatus oleks pidanud aset leidma juba kevadel. Kallil laupäevasel päeval polnud teha enam muud, kui loota, et mind ei kontrollita ka seekordse sõidu ajal, nagu viimase 5 kuu jooksul ja ma ei saa trahvi.  Nii ka läks.

Aga täna panin enda autokesele kohe ülevaatuse aja kirja. Vaatasin huviga, mis nad mu autoga seal kõik tegid. Kuigi mul on "uus ja vähesõitnud" auto, olin ikkagi mures. Sest see oli mu iseseisva autoomaniku esimene ülevaatus. Varem oli sellega tegelenud mu mees.

Ülevaatus lõppes õnnelikult ja mulle öeldi, et kõik on korras.

Korras oli ka mu isikliku ülevaatusega sõbrannade poolt. Ma nagu ei tahtnudki minna, sest olen juurde võtnud jms. Aga selgus, polnud nemadki paremini ajaproovile vastu pannud. Leppisime kokku, et ei hakka mõõtma-kaaluma, kes kõige paksem on.  Esiplaanil olev tütarlaps paistab ikkka kõige suurem :)

Aga muidu, täitsa kobedad mutid, kas pole?

Kõik, mida sa kardad...

 ...saab su kätte nagunii. Sellepärast ma ei taha "hüpata vette tundmatus kohas" ehk minna puhkama sinna, kus varem pole käinud. Aga nagu taiplik lugeja juba aru sai, tuleb elus ikka kuhugi minna esmakordselt. Nii ka sel suvel, kui otsustasime Narva-Jõesuus puhata. Ma polnud kunagi seal kandis käinud ja Virumaa kõige kaugem punkt minu jaoks oli olnud Rakvere.

No mida ma siis kartsin? Eks ikka seda, kas ma oskan õigesse kohta kohale jõuda, kus parkida saab ja kuidas üldse seal olud on. Jah, mul on TOM-TOM , ja lõpuks ka telefonis Google Maps, aga ikkagi. TOM on mind ikka mitu korda sundinud mingit nõmedat kõrvalteed pidi sõitma ja ükskord juhatas meid Tallinna vangla juures täitsa võssa, kui tahtsime Maardusse saada. Ju sinna kunagi oli planeeritud tee ehitada, mis gepsu mällu oli sisestatud. Seda, mis trikke TOM mulle seekord mängis, ei osanud arvatagi.

Minu kodunt juhatas ta meid täitsa kenasti Peterburi maanteele ja seal polnud rohkem vajagi, muudkui uha kena neljarealist teed mööda 110-ga. Kehvemaks läks lugu siis, kui maantee taas kahesuunaliseks muutus. Nimelt oli sinna väga palju pandud 70 märke, täiesti arusaamatul põhjusel, ei paistnud suuremat asulat ega ristmikku olevat. Mis kõige hullem, piirangut lõpetavat märki või 90-km märki ka mitte. Ka polnud mingit ristmikku, kustsaadik piirkiirus kehtivuse kaotaks. Mingi rohtunud külatee nagu seda mõõtu välja ei andnud. Vat siin oleks TOM mind aitama pidanud, aga tema ei näidanud üldse mingit numbrit. Ja siis tekkis meie ette autodejoru, kes ilmselt oli samamoodi segaduses ja nii me siis venisime 70-80 ga. Lõpuks ometi jõudsime kohta, kus viit näitas vasaskule, et Narva-Jõesuu 10 km. Aga TOM vaikis ega rääkinud mulle vasakpöördest midagi. Kartsin, et see pole õige teeots, aga elus Tom, kes mu kõrval istus, ütles, et ilmselt siit ikka tuleks ära pöörata jah. Tema on varem ka sealkandis käinud, kuigi ammu.

Nii me siis pöörasimegi ja lootsime, et lõpuks linna alguse märgi juures hakkab TOM meid jälle juhatama, aga ei midagi. Lõpuks jõudsime nagu kesklinna moodi kohta, kust tee hargnes kaheks, aga TOM vaikis endiselt. Roollis olles ei saa ju telefoni ka näppida, aga parkida polnud kuhugi, sest poe parklas käis mingi laat. Lõpuks leidsin tanklas koha, kus peatuda ja otsida üles meie SPA aadress, mille küll TOM-le teada andsime, aga tema meiega enam ei rääkinud. Etteruttavalt sain lõpuks aru, et kui tema rohelise taustal punase teekonna näitamise pilt tuhmus, siis ta vajuski mingisse unelaadsesse seisundisse ega andnud enam juhiseid. Siis tuli teda raputada või uuesti marsruuti korrata. Aga tollel hetkel ma seda veel ei teadnud ja kunagi varem polnud ta sellist nalja teinud.

Läksin siis küsima, et kuhupoole meie SPA jääb. Politseinik eesti keelt ei rääkinud, aga see selleks, sain ka vene keeles hakkama. Nagu ka edaspidi selles väikses vene linnakeses. Vähemalt suuna näitas ta kätte, kuhupoole minna. Selle ajaga oli elus Tom oma telefonis ka meie asukoha tuvastanud ja leidnud, mis tänava kaudu meie SPA poole sõita.

Kohale me jõudsime ja parkimiskoha leidsime, kuigi see polnud suur 100-kohaline parkla, nagu SPA kodulehel öeldi, ja kus parkimise eest maksma oleks pidanud. Pigem mingi 20-30 auto jagu, aga maksma oleks pidanud ka siin. Läksime siis vastuvõttu täpsustama, kas oleme õiges parklas ja õige hotelli ees, sest umbes samanimelisi Narva-Jõesuu SPA-sid oli ju mitmeid. Koht oli õige, aga parkla vale. Parkisime siis teise kohta hotelli kõrvale, ja selgus, et külastajatele oli see tasuta. Tore! Lõpuks ometi saime asjad kaasa võtta ja ennast sisse registreerima hakata. Kuigi teenindajad üritasid eesti keelt purssida, aga eriti hästi see neil ei õnnestunud. Läksime siis vene keelele üle, et saada õiget infi, kus ja mis kell söömised, basseiniajad ja protseduurid toimuvad. Üllatus-üllatus, järgmine päev oli basseini puhastamise päev, ja rahvast lubati lustima alles kell 15-st alates. Oleks me seda teadnud varem, oleksime tulnud päev hiljem, et saaks aega paremini ära kasutada. Aga mis seal ikka, hommikupoolikuks olid meile paketis sisalduvad protseduurid kellaajaliselt juba paika pandud, neid nagunii muuta poleks saanud.

Tuppa jõudes oli meeldiv üllatus, et toas oli külmkapp. Saime oma autokülmikust joogid sinna ümber paigutada. Ringi vaadates aga ei meeldinud see koht meile absoluutselt. Polnud rõdu, kus mõnusalt oma külma õlut nautida ja toas oli ainult üks tool. Teine elanik pidi istuma voodil, mis pole üldse mõnus. Jõime oma õlle ikkagi ära, panime ujumisriided ja hommikumantli selga ja otsustasime ennast välibasseinis jahutada. Registratuurist möödudes tuli mulle mõte, et äkki küsiks, kas tuba ümber vahetada ei saaks rõduga toa vastu. Küsija suu peale ei lööda ja maksame kasvõi juurde, kui vaja. Selles riidekapi-suuruses toas ilma rõduta tundus olemine masendav. Selgus, et ülemuse käest küsima minnes meile antigi võimalus vahetada. Öeldi, et suure kaheinimese voodi asemel on kaks eraldi voodit. No see pole küll mingi probleem! Vaade rõdult oli ilus.

Muidugi olime me asjad juba lahti pakkinud, tuli need taas kokku panna ja teise tuppa vedada. Lisaks vahetada hommikumantlid uuest toast vanasse, sest olime ju neid juba kasutanud. Kuigi see võttis üksjagu aega, aga asi oli seda väärt. Õhtused rõdul istumised, külma jooki juues, on õige puhkuse juures väga oluline. Ja kuna minu jalg pikki jalutuskäike ette võtta ei lubanud, siis oli meeldiv üllatus, et meri asus vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kuigi ilm oli veidi pilvine, käisid vapramad ikka korra vees kä ära.

Hiljem juba koju jõudnuna selgus, et kolimise käigus kadus kaaslase kell. Õigemini, ta oli selle jõudnud öökapi sahtlisse panna ega märganud välja kolides sinna vaadata. Kusjuures selle kella sai ta ikkagi kätte, sõites bussiga uuesti Narva-Jõesuusse. Ma oleks küll kulleriga saata lasknud, kui kallis see ikka oleks tulnud. Aga eks ta ise tea, ja nagu öeldakse, loll pea on kerele nuhtluseks :)

Nii me siis puhkasime ja spaatasime kaks päeva selles väikeses vene linnas. Eesti keelt kuulis väga harva, ka enamus külastajaid oli venelased. Hakkasin selle valguses mõtlema kogu Ida-Virumaa peale. Et kuidas meie sinisilmsed poliitikud kujutavad ette seal nii kibekähku eestikeelsele haridusele üleminekut? Jah, suund on õige, aga see võtab ikka palju rohkem aega, sest seal on eesti keelt oskavaid õpetajaid (õigemini kakskeelseid) raske leida. Nagu kuulda on, isegi eesti koolis napib eesti keele õpetajaid. 

Tagasiteel tahtsime Sillamäelt läbi sõita, et seda paljukiidetud promenaadi näha. Promenaad oli tõesti ilus, aga oma tavapärase hirmu parkimise osas sain taas läbi elada. Ranna piirkonnas polnud ühtegi parklat ja kitsastel tänaval oli kõigil peatumise keelu märk. Pea-aegu oleksin loobunud, aga siis nägin kohaliku veevärgi hoonet, mille kõrval ilmselt töötajate autod parkisid. Panin enda auto ka julmalt vabale kohale ja saime ikka promenaadi ära vaadatud. pildil pole küll promenaad ise, aga kauni haljastusega tänav, mis sinna viis. 

Koju sõites ma juba oskasin TOM-TOMi trikke karta, aga Tallinna sisse sõites saime ikkagi ekselda. Tahtsin koju sõita Jüri ringtee kaudu, aga sinna geps meid ei suunanud. No mulle kohe üldse ei meeldi läbi Lasnamäe ja Sikupilli kaudu sõita. Kõik need lõputud valgusfoorid ja palju ridasid, kui ei tea, millal missugust rida peaks valima. Selles kohas, mida ma arvasin mäletavat vasakpöörde tegemiseks, polnud aga viita, et siit saab Tartu poole. Nii ei riskinud sinna keerata. Aga kui tuli viit, et vasakule pöörates saab Tartusse, siis keerasingi. No see polnud muidugi õige koht ja geps ärkas ja pahandas minuga. Elus Tom teadis, et lõpuks viib see tee meid ikkagi Tallinna ringteele ja sealt me koju saimegi. Kuigi tegime mingi 10-kilomeetrise ringi, võrreldes Sikupilli kaudu sõiduga.

Kokkuvõttes: kõik need masinad ikka inimese vastu ei saa. Elus Tom tegi TOM-TOMile teejuhatamise pika puuga ära.

Kuum

 Täna tuleb järjekordne kuum päev, 30 kraadi või isegi üle selle. Ma olen juba mitu päeva oianud, et ma enam ei talu seda palavust,  aga kus sa pääsed. Eile olin endalegi üllatuseks üpris toimekas. Kõigepealt lõpetasin kuumusest õhkavas kabinetis viimase raamatupidamise aastaaruande ära. Kui see firmajuht dokumendid 26. juunil ära tõi, ütles ta rõõmsalt, et aega ju veel on - 30 juunini. Eks ole.. Arvasin, et selle palavaga ma ei kavatsegi arvuti taga piinelda, aga ikka tegin ära. Kui firmajuhile helistasin, et allkirjastagu aruanne ära ja tulgu dokumentide järele, vastas ta, et on ära sõitnud, puhkama, ega tule enne pühapäeva. Egas midagi, kuhu minulgi kiiret, nagu lehes kirjutati, pooled firmadest polnud tähtajaks aruannet esitanud.

Siis puhkasin ja jõin coolerit ja mojitot. Avastasin need joogid sel suvel, varem eelistasin kuuma ilmaga  külma õlut. Vist hakkab ka minust õige naine saama, kes joob naistele mõeldud jooke :)

Seejärel läksin aeda kastma, vihma polnud kusagilt loota. Poole töö pealt vaatasin, et murelid on õrnalt punased ja linnud olid ladvad juba puhtaks teinud. Puud sindrid, on nii suureks kasvanud, ja üksi neile võrku peale sikutada pole võimalik. Aga ahnetele lindudele ma neid mureleid ka ei kingi, mingu metsa ja söögu metsamarju, nagu vanasti. Vahepeal kaalusin, et saen teise, suurema mureli maha ja istutan õunapuu asemele.  Aga ikka ei raatsi. Ja palju ma neid õunugi süüa jaksan.

Murdsin pead, kuidas saaks murelid päästa. Homme võib juba hilja olla. Linnuparv suudab puu tühjaks teha ühe päevaga.  Paraku elukaaslane oli tööl, kellega koos saaks selle töö ära teha.  Siis nägin, et naabrimees oli koju tulnud. Läksin siis teda appi paluma. Ta pikk mees, nii saimegi võrgud peale sikutatud ja edasi sidusin altpoolt juba ise katted koomale. Ühe puu peale tõmbasime katteloori, näeb veidi naljakas välja, aga kaitse on tõhus.

Tänaseks otsustasin kõik higistamist nõudvad tegevused ära jätta. Sest mu pea käib juba ringi sellest kuumusest. Lükkasin edasi ka lapsega koos Ceasari salati tegemise, sest homme lubatakse veidi jahedamat ilma. Täna oli juba hommikul köögis 28 ja õues 27 kraadi. Kohvi joominegi pani higi mööda nägu alla voolama, mis siis kokkamisest rääkida. Lapselapsega on niigi kontaktid hapraks jäänud, see on üks vähestest tegevustest, mida ta koos minuga rõõmuga on nõus ette võtma. Tahan seda koosolemist nautida, mitte palavusest minestamise äärel uimerdada .

Niisiis püsin täna enamuse ajast teisel korrusel konditsioneeri all. Äärmisel juhul käin korra ujumas. Aga selle jahutav mõju ei kesta kaua, juba koju jõudes on sama palav kui enne. Rannas ennast küpsetada ei taha ma ammugi.

Ah, mis ma virisen, küll elan üle ka tänase päeva. Sügis tuleb nagunii...

Korterisaaga

 Panin esmaspäeval enne jaani korteri väljaüürimise kuulutuse üles. Tellisin 2-nädala jagu aega, et kui selle ajaga üürilist ei leia, annan asja maakleri kätte. Muretsesin, et pean nüüd telefoni kogu aeg ligidal pidama, juhuks kui keegi helistab. Tegelikult oli huvi nõrgem, kui arvasin. Muidugi, eestlaste jaoks oli see aeg jaaniplaanide tegemiseks, koolilõpetajad alles tõmbasid hinge, enne kui otsustada, kuhu õppima või tööle minna. Aeg polnud neile veel sealmaal, et  hakata korterit otsima.

Helistajaid muidugi oli. Venekeelsed, ilmselt enamuses ukrainlased. Ega ma kõigilt hakanudki uurima, kas nad on kohalikud venelased või ukraina põgenikud. Mõnedega leppisin kokku korteri vaatamise. No muidugi see meeldis kõigile, ilus puhas. Iseküsimus, kas nad üüri maksta jõuavad.

Ootasin ikka, et tuleks kõne mõnelt kohalikult üürihuviliselt, olgu või venelane, kellel tasuv töökoht, aga sobivat ei leidunud. Ühel paaril oli kass, mis minu tutikate diivanitega ei klapi. Ühel noormehel aga polnud piisavalt raha, et nõutud ettemaksu tasuda.  Sellisel võib ka edaspidi rahalisi raskusi tekkida.

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, aga otsustasin lõpuks ühe Ukraina perekonna kasuks. Ilmselt kirjutame homme lepingu alla ja siis sukeldume bürokraatiamaailma, et saada kätte kompensatsioon, mida riik põgenikele korteri üürimiseks pakub. Neil endil on praegu välja käia vaid 200 eurot ja rohkem saavad maksta siis, kui mehel palgapäev tuleb. Riigi kompensatsiooni abil saab üüri ettemakse ja deposiidi kaetud, eks loodame, et ka edaspidised maksed laekuvad.

Pere ise on pärist Harkivist ja nad pidasid seal vastu küllalt kaua, aga kui rünnakud väga tugevaks läksid, said nad evakueeruda Venemaale. Sealt siis tulid Peterburi kaudu Eestisse. Miks ma nemad välja valisin teiste põgenike hulgas, oli nende 3-aastane tütar. See oli nii ingellikult ilus ja armas laps, et isegi minu kalk ja rahaahne süda leebus, kui lapsuke viskas enda diivanile pikali ja ütles, et mina jään siia :) Nagu ema kurtis, lapsega laevas elada on ikka väga keeruline. Kitsas, palju vanu ja haigeid inimesi koos. Pealegi võidakse nad iga hetk kuhugi mujale Eestimaa kohta ära saata, aga mees sai just tööd. Ka naine kavatseb tööle minna, kui saab sissekirjutuse ja see võimaldab lasteaiakohta saada. Tundusid igatahes väga sümpaatsed inimesed, kes pingutavad, et siin ise hakkama saada. Loodame, et see neil ka õnnestub.

Täna tuli meilile kiri ühelt huviliselt, kes vastas mu esialgsetele ootustele. Heapalgalisel kohal eesti noormees, kes elaks korteris üksi. Ma ei hakanud talle enam korterit näitama, otsustasin, et teen oma heateo ära ja aitan seda ukraina peret, eriti aga seda väikest inglikest.

Jaanipäev ehk kohustuslik kava

 Keegi muidugi ei sunni, aga ometi tiksub kusagil kuklas, et jaanipäeva puhul tuleb läbida "kohustuslik kava". Peab tuld tegema või vähemalt vaatama, grill-liha sööma ja muidugi lipu heiskama. Ja olema heas seltskonnas, õnnelik ja öö läbi üleval. 

Sel aastal arvasin, et kuna mul on eelnevalt olnud nii palju väsitavat tegelemist, siis ma jaaniõhtul või päeval ei tee midagi. No lipu ikka heiskan, ja seetõttu võtsin aegsasti ühendust meie  paarismaja naabriga, kelle käes lipp hoiul on. Ta noorem mees ja käib igasugustel üritustel ja kokkusaamistel, ja mõnel lipupäeval on juhtunud, et ta on ära sõitnud ja mulle lippu üle anda ei tulnud tal pähegi. Sedapuhku ütles ta, et heisata ta ju võib, aga maha pean mina võtmna, sest siis on ta ära sõitnud. No pole probleemi, mul nüüd uus ja pikem redel, millelt ma ulatan lipuvardani. Lisaks on mul ka elukaaslasel vaba päev. Tegelikult olid tal vabad nii 23. kui 24 juuni. Aga nagu kiuste, toimusid kõigi lähedalasuvate kohtade ametlikud jaanipäevapeod sel aastal 22.juunil. Nii ma siis otsustasin, et ei lähe kuskile, teeme ise kodus grilli ja sauna. 

Nii asi muidugi ei läinud. Ei teinud me ei grilli ega sauna. Nimelt naabrimehega rääkides selgus, et tema läheb küll meie vallakeskuse jaanikule. Siis küpses mul peenike plaan, et sokutan enda ka tema auto peale ja saan ikka tule ära nähtud. Igavene vinge esinejate paraad kah välja pandud: Hellad Velled, Anne Veski, Shanon ja 2 Quick Start. Sealt edasi aga sain aru, et mida ma seal üksi ikka teen, pigem sõidan elukaaslasele töö lõpuks vastu ja lähme koos. Anne Veski pidi esinema kell 21 ja selleks ajaks oleksime jõudnud küll. Vaatasin siis esinemispaika ja võimalikke parkimiskohti ja sain aru, et minu jaoks on see liiga suur jama. Parkimisvõimalusi on vähe ja rahvast ilusa ilma tõttu ilmselt palju. Nii ka oli, nagu selgus. Rahvast oli meeletult, nagu laulupeol, inimene inimeses kinni.

Seega pöördusin tagasi oma esialgse kavala plaani juurde ja küsisin naabrilt, mis kell ta kavatseb minna. Selgus, et mitte liiga vara ja mu elukaaslane jõuab selleks ajaks ka kohale. Parkimise osas oli mu kartus põhjendatud. Autode rivi venis ummikutempos juba kilomeeter enne peopaika. Naabrimehel tuli õnneks hea idee sõita teist teed ja parkida suure maantee serva. See mõte oli teistelegi pähe tulnud ja esimene vaba koht tee ääres oli umbes kilomeeter peokohast. Kohale aga jõudsime täpselt õigeks ajaks, kui pandi mängima "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" ja mindi lõket süütama.

Tahtsime enne Anne Veski esinemist endale joogi hankida, aga sabad olid metsikud. Ilmselt ei arvanud keegi korraldajatest, et rahvast nii palju kohale tuleb. Hiljem WC-saba oli veel pikem, sest teadagi, see õlu, mis sisse läheb, tahab varsti ka välja tulla.

Anne Veski oli täpne ja alustas õigel ajal. Kontsert oli äge, ja esineja tippvormis, vaatamata hiljutistele kurbadele sündmustele tema elus. Tahtsin tema plaadi peale autogrammi võtta, aga esialgu tundus see võimatu, rahvas oli lavast aiaga eraldatud. Olin juba loobumas, aga siis nägin, et ühest kitsast praost pressisid inimesed läbi, et Annega koos pilti teha, mida ta lahkelt ka võimaldas. Ma nii ligi ei pääsenud, aga palusin ühel fotograafil öelda, et tahaksin autogrammi. Kui ta seda ei teinud, läksin riski peale välja. Hõikasin ise, et Anne, palun kas saaks autogrammi. Ja saingi!

Nagu jaanipidudel kombeks, tehti vahepeal mingeid võistlusi, sangpommi rebimist ja mida iganes. Neid ma vaadata ei viitsinud, istusime eemal teki peal ja puhkasime. Kuulasime Shanonit esialgu kaugelt, aga lõpuks trügisime läbi rahvamassi veidi lähemale, et oma silmaga ka näha, kuidas nad välja näevad. Varem polnud ma nende esinemist näinud. 

Ja kui see kontsert läbi sai, hakkasid jälle mingid võistlused. Trehvasime naabrimehega kokku ja ütlesin, et mis ta arvab, ehk hakkaks koju sättima. Aga tema tahtis ikka 2QStarti ka kuulata. See pidi kava järgi algama kell 00, aga tegelikult sai ta lavale alles kella 1 paiku. Midagi polnud parata, naabrimehe käes on rool ja tema otsustab, millal lahkume. See sai siis teoks poole kolme paiku...

Meie, vanad inimesed olime surmväsinud, kõht ka tühi. Asusime kell 12 paiku otsima,  missugune putka veel sööki pakub. Mõnes ikka oli midagi, aga saba oli nii pikk, et lootus, et grilli ka meile jagub, oli väike. Lõpuks leidsime ühe koha, kus wrapi sisse kebabi pandi. Salatiained oli neilgi enamuses otsas, aga kebabi ja kapsalehti jagus. Saime suure nälja kustutatud ja kuna 2QS veel polnud oma esinemist alustanud, tuli veel üks õlu juua. Mis omakorda tähendas veelkord pimedas  WC külastust.

Magama saime poole 4 paiku, kui päike hakkas juba tõusma. Olime täitnud kogu jaanipäeva kohustusliku kava. Aga tõotasin endale, et enam ma nii rahvarohkele üritusele ei lähe. Ja kui lähengi, siis oma transpordiga, et saaks koju tulla, kui olen ära väsinud. Ma pole enam selles eas, et jaaniööl hommikuni pidutseda.

Järgmisel päeval mõtlesime ainult lebotada, aga tütar kutsus enda juurde grillima ja lõket tegema. Kusagilt leidsime endas jaksu sinna minna, seda enam, et liha oli mul nagunii marinaadi pandud. Seltsis segasem, ja tuligi tore õhtu. Sellest hoolimata, et nende naabrid (venelased) olid palju külalisi kutsunud, kisasid ja panid kõva muusikat. Panime siis oma muusika ka kõvemaks. Koju sõitsime viimase bussiga, mille pealt oli ikkagi kilomeeter vaja kõndida. Aga vähemalt saime normaalsel ajal voodisse.

Ja 24. oli meil tööpüha. Niitsime muru, kärpisime põõsaid ja hävitasime umbrohtu. Lõpuks vedasin vooliku laiali ja kastsin põhjalikult aia ära. Teada oli, et järgmistel päevadel tuleb kuumalaine, mil töötegemine veelgi raskem on ja vaesed taimekesed olid niigi juba longus ja janused.

Täna läks elukaaslane tööle, aga mina sain rahus molutada. Hommikul läks uni ära, sest toatemperatuur oli tõusnud 27 kraadini. Hommikupäike paistab mu magamistoa aknasse ja kuigi valgustpeegeldav ruloo oli alla lastud,  toimib see lisaks pimendamisele ka ahjuna. Egas midagi, tõusin üles, panin konditsioneeri tööle ja läksin hommikust sööma. Kui tagasi tuppa tulin, oli temperatuur toas 21 kraadi ja sain veel veidi magada. 

Ülejäänud päevaga ei osanud suurt midagi ette võtta. Kõikjal oli liiga kuum, nii toas kui õues. Siis tuletasin meelde, mida kuuma ilmaga tehakse. Õigus, tuleb päevitada ja ujumas käia. Vesi oli, nagu öeldakse, "karastav", aga ujuda sai. Kokku oli meie paisjärves vees umbes 5 inimest. Aga mõnus oli. Koju jõudes olin külma õlle ära teeninud ja varsti hakkab õhtujahedus tulema. Hirmuga ootan ilmateadet, et kui kaua see kuumus kestab. Ei ole ma ka selles osas enam noortega ühte meelt, et sellised on head ilmad. Mulle paluks vahepeal ikka jahedust ja vihma ka.

Viimase piiri peal

 Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta seda postitust. Sain selle raske nädala üle elatud ja mis siin enam hädaldada. Aga teisest küljest, see on ju ajakaja ehk minu elu lugu ja  tuleks ikka talletada, kuidas see kulges. Ja ehk aitab see meelde tuletada, kui mu käest järgmine kord samasugust teenet palutakse.

Sel nädalal oli mu tütre pere puhkusereisil ja mina pidin haldama koera ja kodu. No mis-see-siis-ära ei ole.... Rahulik keskealine koer, kes enam eriti ei mölla ega tee pättusi.  Aga tegelikult kujunes see hullemaks, kui arvasin.

Esiteks, oli meie kandis tappev põud ja tugev tuul, mis puhus minema viimasegi niiskuse. Seega, lisaks koera jalutamisele pidin ma kastma iga päev, sealjuures  nii nende juures kui oma aias. Kui tütre juures niitis muru robotniiduk, siis oma kodus pidin ma ise seda tegema. 

Lisaks niigi pingelisele graafikule, oli vaja elukaaslase korteris viimased koristamised- mööbeldamised lõpule viia. Ma ei hakka kirjeldama, kui käest ära  oli kogu elamine. Kogu köögimööbel, pliit ja toolid, samuti  kardinapuud olid kaetud vana mustuse ja liisunud rasvakorraga. Tuli sorteerida nii nõusid kui riideid, mida väikesse korterisse oli aastatega kogunenud tohutu hunnik. Aga nüüd on kõik kena ja korter läheb üüriturule.

Viimased päevad koerahooldust on samuti olnud hullumeelsed. Nii kõhulahtisus (millest ometi?), oksendmine kui hullumeelne erutus jalutuskäikudel No ilmselt on emastel jooksuaeg... Meie kutsuke rapsis palava ilmaga nagu segane hullutavaid lõhnu taga ajades, tõmbas või käe otsast. Ja samas polnud tal mahti ei pissida ega kakada, milleks jalutuskäik algselt mõeldud oli. Nii juhtus ühel päeval, et loom ei saaanud kakatud ja pidime kõndima terve tund aega. Mu aktiivsusmonitur näitas tulemuseks 15000 sammu, mis minu jaoks on liig mis liig. Minu meniskivigastusega põlv, selle tagajärjel lamandunud jalavõlv, kulunud puus ja haige selg suudavad tavaliselt teha 3000 sammu päevas. Aga valikut polnud, tuli elada võimete piiril või isegi üle selle.

Eile sai siis see läbi. Aga kuna tütre lennuk pidi saabuma öösel 3 paiku, siis muidugi ei saanud ma enne und, kui tuli sõnum, et nad tõesti on maandunud. Et ma ei pea hommikul jälle koeravalvesse minema.

Selleks õhtuks oli mu jalavalu ületanud selle piiri, mida valuvaigisti suutis maha võtta. Elukaaslane tegi jalatallamassaazi, panin jalale kompressi ja üritasin magada. Mis eriti hästi ei õnnestunud, sest kell 11 helistas mu maasugulane (muidu jummala normaalne aeg), aga kuna mina olin umbes 6 tundi maganud ja siis ta rääkis mulle häirivaid uudiseid mu maal elava venna elust. Niipalju siis stressist taastumisest....

Pärast hommikusööki tegin raske otsuse ja ütlesin elukaaslasele, et minust ei ole täna head kaaslast, ei jaksa ma minna traditsiooniliselt ujulasse ega teha süüa ja oleks parem, kui ta oma koju läheks. Mida ta ka tegi. Mina  tegin lõunauinaku, aga nüüd ei tule und. Seega pean kõik selle blogisse kirja panema ja loodan, et see aitab mul täna öösel normaalselt magada. Kui pole enam ärritavaid mõtteid, mis magada ei lase, sest need said siia välja valatud.